Soomlaste Talvesõjaga on eestlastelgi tihe seos - siit hargneb soomepoiste lugu

 (1)

Soomlaste Talvesõjaga on eestlastelgi tihe seos - siit hargneb soomepoiste lugu
Enn KalvetVäike-Maarja Valla Infoleht

Talvekuudel on meil palju tähtpäevi. Jaanuari algul 1920 tehti vaherahu Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel ja sama aasta 2. veebruaril sõlmiti Tartu rahu. 24. veebruaril tähistame Vabariigi aastapäeva - tänavu 95. korda.

Märtsis tuleb aga kaks kurba perioodi - 1944. a Eesti linnade pommitamine kuu algul ja 25. märtsil 1949. a küüditamine. Märtsikuuse jääb ka Talvesõja lõpp. Soomlaste Talvesõjaga on eestlastelgi tihe seos - siit hargneb soomepoiste lugu.

Oleme olnud liiga leplikud ja järeleandlikud. Inglise endine peaminister Margaret Thatcher on öelnud: „Suurim mälestusmärk Balti riikide ja rahvaste vastupidavusele pole raiutud kivvi ega valatud metalli. See on vabaduse õhk, mida te kõik nüüd hingate. See on eluliselt oluline pärand, mille te peate edasi andma." Vabaduse õhu hingamisele on eelnenud aga pikad ja keerulised ajalooperioodid, mida tuleb teada ja tunda ning rahva mälus elavana säilitada.

Eestlaste vaimukultuuri kõrgaeg on olnud muinasaja lõpp, s.o aastatuhande vahetus kuni XIII sajandini, kui muistne vabadus rööviti. Kristluse tulekut Eestisse on käsitatud ühelt poolt kui meie põlisvaenlaste- röövvallutajate hävitustööd meie esivanemate kallal, nii nende orjastamist otseses mõttes kui ka eestlaste kultuuri hävitamist, hinge vägistamist.

Muidugi kaasnes orjastamisega ka uue - saksa (JK) kultuuri ülekandmine Eestisse (kuigi eestlane ise jäeti selles üsna kõrvale).

Seotud lood:

Kuigi muistset vabadusaega on aastasadu püütud rahva teadvusest kustutada, ei ole see täielikult õnnestunud.

Eesti rahvale pöördelistel ajakäänudel on pöördutud oma ajalooliste juurte poole. C. R. Jakobson nimetas oma kuulsas isamaakõnes eestlaste muinasaega valguseajaks, temaaegset (XIX saj keskpaik) ärkamisaega koiduajaks. Ta ennustas uue valgusaja saabumist ja see võideldi kätte Vabadussõjas. Teine valguseaeg - Eesti Vabariik - lõppes 1940. aastal.

Muistse vabadusvõitluse eel toimus Lõuna-Eesti vallutamine XI sajandi algul idaslaavlaste poolt. Ja Tartu linnusest sai slaavipäraselt Jurjev. 26 aasta jooksul kogusid meie esivanemad aga nii suure väe, et kihutati teise põlisvaenlase jõugud muinas-Eestist välja ja seda kuni XIII sajandi alguseni. Ju nad said nii kõva „keretäie", et poolteist sajandit valitses rahu.

Loe veel

1939. a 23. augustil sõlmiti aga Moskvas kahe vallutusi ihkava röövriigi vahel nn MRP-leping. Selle lisaprotokoll jagas osa Euroopast mõjusfäärideks ja 1. septembril tungiski Saksamaa Poolale kallale. Kahe päeva pärast liitusid Poola kaitseks Inglismaa ja Prantsusmaa ning seda loetakse II maailmasõja alguseks. Kahe ja poole nädala pärast (17. septembril) tungisid Ida-Poolast sisse Nõukogude väed - ikka vabastama oma suguvendi-õdesid. Nõukogulaste kätte sattunud poolakatest saadeti paljud Siberisse ja Põhja-Venemaa orjalaagritesse (GULAGi), kuid üle 20 tuhande ohvitseri, maaomaniku, politseiniku ja ametniku mõrvati Katõni lähedal.

1940. aasta alguses töötas nõukogude repressiivsüsteem täiskäigul. Terved perekonnad saadeti Nõukogude Liidu sisemaale, kusjuures tihti ei saanud nad kaasa võtta midagi peale selle, mis neil seljas oli. 1941. a suveks kui Saksamaa oli tunginud NL-le kallale, oli umbes ¼ küüditatutest ja koonduslaagri vangidest arvatavasti surnud. Poola kodanike arvu hinnatakse sadade tuhandeteni.

Isa Andrese jutust mäletan üht lõiku: „Mida nad kuradid Katõnis tegid!" Ju siis oli samas Volossovo vangilaagris ka poolakaid, kes seda lugu teadsid. Ise Nõukogude mereväes olles lugesin ainult ohvitseridele mõeldud ajakirjast, kus venelased süüdistasid sakslasi Katõni mõrvades. Nende sündmuste kohta on poolakatel väga hea film „Katõn".

Aga tagasi vaadates 1939. a Poola vallutamisele järgnenule, siis asus Nõukogude Liit kohe MRP-pakti lisaprotokollile vastavalt tegutsema. Kõigepealt nõuti Eesti, Läti, Leedu valitsustelt oma sõjaväebaaside rajamist.

Soomelt nõuti suurte maa-alade loovutamist ja vastu pakuti kehvemaid maid põhja pool. Juba 1939. a juulis kiitis Stalin heaks rünnakuplaani Soome vallutamiseks 2-3 nädalal jooksul. Sama aasta augustis esitas NL Soomele kutse läbirääkimisteks. Soomes kuulutati välja üldmobilisatsioon. Leningradi sõjaväeringkonnas oli Punaarmee rünnakuvalmiduses.

15.-17. novembril andis Vorošilov käsu koondada sõjajõud ja olla valmis ründama Soomet. 30. novembril kell 06.50 ründaski NL Soomet, algas Talvesõda (sellele eelnesid nn Mainila lasud 26. novembril). 14. detsembril mõistis Rahvaste Liit NL kallaletungi hukka ja viskas ta organisatsioonist välja. Detsembris NL vägede pealetung peatati.

13. märtsil 1940. a kell 01.00 allkirjastati Moskvas rahuleping. Soome pidi loobuma suurest osast maast Karjalas, Sallas ja Kuusamos ning andma NLi kasutusse sõjaväebaasi Hanko poolsaarel.

Kokku oli NL poolt okupeeritud ligikaudu Eesti suurune maa-ala. Nõukogude poole kaotused olid aga kordades suuremad kui soomlastel.

Soome kaotas langenutena umbes 23000 (mõnedel andmetel 25000) ja haavatuid ligi 44000. Nõukogulaste langenute arv kõigub 50000 ja 200000 vahel. Venelaste kaotuse suuruseks pakkus ka Mannerheim viimast - 200000.

Pärast Stalini surma (1955. a) NL-s võimule tulnud Nikita Hruštšov ütles omal ajal, et langenute, haavatute, kadunute ja külmunute arv ulatub umbes miljoni inimeseni. Vanemad Eestimaa inimesed mäletavad 1939/1940. a ligi 40°C lähedasi pakaselisi öid, aga Soomes olid kraadid veel kangemad. Eestis hukkusid sel talvel paljud viljapuud. 1940. a suve algul koostasid nõukogude kindralid uue plaani Soome vallutamiseks.

15.-17. juunil aga okupeeris NL Balti riigid. Sama aasta novembris nõudis Molotov Hitlerilt õigust Soome vallutamiseks. Viimase seisukoht oli teravalt eitav. 18. detsembril allkirjastas Hitler Barbarossa operatsiooni ehk kallaletungi NL-le. Paari nädala jooksul enne kallaletungi saabusid Soome Saksa väeüksused.

22. juunil 1940 kell 02.30 ründas Saksamaa NL-i. Soomes oli enne seda läbi viidud mobilisatsioon. Samal ja järgnevatel päevadel pommitasid NL lennukid Soome territooriumi. 25. juunil teatas Soome, et on sõjaseisukorras NL-ga. Detsembris, pärast edukaid lahinguid, jäädi positsioonisõtta. Samal kuul aga kuulutas Inglismaa Soomele sõja.

1944. a juunis algas venelaste suurpealetung Karjala Kannasel. Seal võitlesid ka Eesti mehed. Juuli I poolel lõpetas NL rünnakud Kannasel ja viis vägesid Saksa rindele, 4. augustil kinnitas Soome parlament kõige kuulsama väejuhi marssal Mannerheimi presidendiks.

Soome väed lõpetasid lahingutegevuse 4. septembril 1944, NL alles 5. septembril.

Meie varasemast ajaloost on raske leida võrdväärset selliste võõrast ideoloogiast lähtuvate kuritarvituste kohta nagu oli 20. sajandi 40.st - 90.teni vene nõukogude kommunismi ja selle erinevate väljunditega.

Meie hõimuvelled soomlased on aru saanud (või saamas) mineviku nägemusest läbi roosade prillide. Soomepoiss Ain Kaalep (2011. a Wiedemanni keeleauhinna laureaat, kelle nimipuu sirgub Väike-Maarja keeletammikus) kirjutab Siberi vangilaagri läbi teinud kaasvõitleja kohta nii: „Kui ajakirjanik küsis: „Kas teie võitlus on olnud mõttetu?", kõlas vastus umbes nii: „Meie rõõm oli see, et olime saanud kaasa aidata Soome iseseisvuse päästmisele, muud tasu me ei tahagi. Martti Turtola aga tänagu jumalat, et Soomes jäi juhtumata see, mis meil.

Kui aga juhtunuks, mõistaks ta meid paremini küll!" Suured rahvad tahavad enda hulka assimileerida väiksemaid, pidevalt n-ö oma keeleareaali laiendades ja vallutusi õigustades. 

Soomepoiss Enn Kalvet koos abikaasa Jutaga. Fotod: Jüri Kalveti erakogu Väike-Maarja Valla Infoleht

Soomepoisid olid noored Eesti mehed, kes teenisid vabatahtlikult Soome relvajõududes aastatel 1940-1944. Soomepoisse oli kokku ligi 3400. 400 neist teenis Soome mereväes. Nad said korraliku väljaõppe, mille käigus moodustati eestlastest koosnev jalaväerügement JR200. JR200 võitles suvel 1944 tõrjelahingutes Karjala Kannasel. Soomepoiste tunnuslauseks oli: „Soome vabaduse ja Eesti au eest", mille nimel langes Soomes ligi 200 meest.

Juulikuu lõpus 1944 valmistus Soome tegema Nõukogude Liiduga vaherahu ja Eestit ähvardas okupeerimine Punaarmee poolt. Eesti vabatahtlike soovil ja Eesti Rahvuskomitee kutsel tuldi tagasi kodumaale. Rahvas andis saabunuile nimetuse „soomepoisid".

Balti riikidega baaside lepingu sõlmimise ajal teenis Eesti Kaitseväes minu isa vend Enn Kalvet. Väeosa asus Tallinnas Raua tänaval (sidepataljon).

See väeosa hakkas 1940. a juunipöörde ajal vastu riigipöörajatele, kuid pidid alistuma - jõud olid liiga ebavõrdsed.

Teenistus läks edasi ka sõja puhkemiseni 1941. a ja siis juba Eesti territoriaalkorpuse nime all. Taandumislahingutes Pihkvamaal langes onu (nii kutsusime lell Ennu) koos kaaslastega vangi ja hoiti Tartu vanglas paar nädalat, siis lubati koju.

(järgneb)

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat igapäevastest ilmatarkustest hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare