Sõpradele seebikeetjast looduskosmeetika tootjaks
Vahel näitab juhus uue tee, vahel teine inimene. Kindlasti peab uue otsija uue leidmiseks sisemiselt valmis olema. Olema uuele avatud. Nii mõtiskleb Nurme Looduskosmeetika üks asutajatest Luule Tiits.
Sest see firma just nii sündiski – teine asutajatest, lapseootel Marit Tiits, otsis lisategevust. “Proovisin käsitööd – ei istunud. Et öötasin kontoris arvuti taga, siis tahtsin teha kindlasti midagi oma kätega, teha midagi sellist, mille üle ka sõpradel, kõigil lähedastel hea meel võiks olla,” meenutab Marit Tiits.
Inglismaal olid trendiks saamas looduslikud käsitööseebid. Naturaalse kosmeetika esimesed tooted olid juba ka Eestis turule jõudnud.
“Esimene seep sai keedetud kodus, kapi otsas asus esimene seebikast. Seebikivi sain tuttavalt, poest ostsin kookosrasva, palmirasva, oliivi- ja päevalilleõli,” meenutab Marit esimest seebitegu, mille tegemise juhised pärinesid ingliskeelsest internetist ja tooraine sai ostetud väga kalli raha ees ökokauplustest. Laiemalt oli seebi keetmine Eestis sügavale unustuse hõlma jäänud esivanemate kunst. Aastanumbriks kirjutati siis 2006.
Seebi Piibel
“Kuigi seebi omahind tuli üsna krõbe, õnnestus esimene katsetus suurepäraselt,” meenutab Marit. Muidugi hakkas algaja seebikeetja siis uut laari tegema, aga ei tulnud välja ei teine ega kolmaski seebitegu – tegija õhin oli suur, teadmisi aga nappis. Esimestest ebaõnnestumistest hoolimata jagas Marit Tiits õige pea tuttavatele tasuta 800 seepi, nii palju oli ta neid hoo ja hoolega keetnud. Sellega olekski seebitegu lõppenud, sest kalender köögis, kus Marit seepi keetis, näitas juba 2008. aastat, toas tegi häält väike Miia ja Marit oli endises, täiesti normaalse palgaga töökohas tagasi. Asu ei andnud aga paljud sõbrad ja tuttavad, kes olid kingituseks seebi saanud. Tahtsid veel, nüüd juba osta. Kinnitasid, et seep mõjub hästi, eriti kuivale nahale.
“Ju ma olin peale teadmiste sinna ikka ka hinge pannud,” ütleb Marit mõtlikult. Aga palgatööst loobuda ta ei kavatsenud. Mis sellest, et osa hinge oli keedupatta jäänud. Lahendus tuli aga ootamatult: töötuks jäi Mariti ema Luule. “Ütlesin siis emale, et kõige raskem, algus on tehtud, võta seebitegu üle” kõneleb Marit. “Paljud inimesed ju küsivad loodusliku seebi järele.”
“Asutasin alustuseks firma, nimeks panime Nurme Looduskosmeetika – mõtlesime Maritiga natuke laiemalt kui seebikeetmisele,” meenutab varem kümme aastat Kose Mööblis töötanud Luule Tiits ettevõtjatee algust. Ise läks hakkaja naine Töötukassa toel firma majandamisest algteadmisi omandama. Töötukassalt tuli ka algkapital tootmise käivitamiseks.
“Mina tellisin Austraaliast aga “Seebi Piibli,” põhjalikuima raamatu, mis looduskosmeetikast huvitatud ettevõtjaile kirjutatud,” jätkab Marit ema Luule juttu.
“Peale tehnoloogia ja retseptide kirjeldas autor raamatus sedagi, millega võib looduskosmeetika tootja põrkuda, tahtes oma toodangut turustama hakata.”
Tütar tahab keemikuks
“Mõtlen täpselt samuti – kui oleksin kogu seda keerdkäikude kadalippu aimanud, mis looduskosmeetikaga tegeldes läbida tuleb, poleks kunagi alustanud,” ütleb Marit. Aga ega tal ka valikuvõimalusi palju polnud – ka tema oli koondamisteate saanud. Millega veel pidi ta jätkama, kui mitte alaga, kuhu juba nii palju hinge pandud, millest teadmised olemas ja tarbijadki leitud.
“Küllap oli see meile mõlemile märguandeks, et peame koos jätkama,” usub ema Luule.
Tootmises töötab kaks inimest. Kauplustes müüjatena on abiks kolm inimest. Ema Luule vastutab tootmise korraldamise eest. Tütar Marit tegeleb müügi, turunduse ja ettevõtte arendustegevusega. Kõik suuremad majandusküsimused arutatakse läbi koos. Koos mõeldakse ka uutele toodetele. Peale seepide, mida toodetakse 18 erinevat liiki, valmistatakse Nurme Looduskosmeetikas veel kehavõideid, huulepalsamit, tahket šampooni.
Tooted on läbinud kõige nõudlikumad laborid nii Tallinna kui Tartus, aastas korra käivad ka inspektorid tootmist kontrollimas. Pälvitud on ka mitmeid tunnustusi. Praegu valmistatakse ette müüki ka väljaspoole Eestit – pakenditel on eestikeelne kiri asendatud ingliskeelsega.
Mis aga ehk tähtsaim – Mariti tütar Miia, kes ehk seebitootmisele kaudselt aluse pani, tahab kindlasti keemikuks õppida. Et ükskord ise perefirmat juhtima asuda.
