Sõprussidemed Vara kommuuniga said uut kinnitust

Kindlasti märkasid paljud märjamaalased eelmisel suvel alevis tuuritanud turistibusse ja võõrast keelt kõnelevaid inimesi rahvamaja, raamatukogu ja gümnaasiumi vahel sagimas.

Tegemist oli Vara Kommuuni „invasiooniga", mille käigus külastas Sillaotsa muuseumi ja Märjamaa alevit kokku 1200 rootslast. Tänutäheks selle külaskäigu korralduse eest kingiti Märjamaa vallavalitsusele reis meie sõprusvalda Rootsis.

Vihmasel ja hallil neljapäeva varahommikul asuski meie viieliikmeline meeskond - vallavanem Villu Karu, vallavolikogu esimees Urmas Kristal, abivallavanem Triin Matsalu, Sillaotsa Talumuuseumi juhataja Kalju Idvand ning allakirjutanu - teele Tallinna poole, kust lendasime Helsingi kaudu Göteborgi.

Vanarahva tarkus ütleb, et mujal tundub ikka rohi rohelisem. Ilm oli küll samasugune hall ja nutune kui kodust lahkudes, ent tee mis tahad - rohi oligi rohelisem ning pikem! Kevad oli lihtsalt rootsimaalasteni enne jõudnud ja toomingadki varem kui meil õitsema meelitanud.

Göteborgi lennujaamas tervitas meid minu alati naerusuine kolleeg Varas Helena Torsell ning algaski meie sõidu viimane etapp sihtpunkti. Lõunasöögiks peatusime endises puuvillavabrikus, mis oli osavalt ümber ehitatud pilkupüüdvaks hotelliks ja restoraniks. Viimasest avanes kaunis vaade väikesele järvele. Tore oli uluall olles jälgida, kuidas vihmasagarad aeg-ajalt järvepinda piitsutasid.

Meie majutuskohaks Varas oli Ribbingstorpi Bed & Breakfast oma õdusate tubade ning kauni avara maastikuga hoonetekompleksi ümber. Tegemist oli ligi 400 ha suuruse farmiga, kus aretati ratsahobuseid, kasvatati rapsi, nisu ja lina ning pakuti ka majutusteenust. Lisaks mõne toaga hotellile olid veel ka väikesed puhkemajakesed. Perenaisega juttu puhudes tuli välja, et nende hobusekari oli just kahe päeva eest suurenenud ühe varsa võrra, keda meelsasti ka näidati.

Muuseum Bastönas

Kuna meie reis oli vaid neljapäevane, oli meie programm tihe. Esimeseks külastusobjektiks oli põllumajanduslik muuseum Bastönas. Kitsas kruusatee, kus vastutulev sõiduk oleks probleeme tekitanud, viis meid läbi tiheda põlismetsa väikese parklani. Kiviaiaga ääristatud tee lõppes künkal, kus paremal pool elumaja, mille taga veel teine ning vasemal pikk küün. See viimane oli tõeline varaait täis avastamisrõõmu. Mida kõike seal ei leidunud! Minu avastuseks kujunes Ameerikast pärit kauni väljanägemisega haudemasin, mille otstarvet ma ise küll poleks ära arvanud. Ent meie giidid olid väga asjatundlikud ning lisaks rääkisid nad meile talu ajaloost ning kolmest perekonnast, kes seal elanud. Neist esimene rändas välja Ameerikasse, mis tõi mulle kohe silme ette suurepärase rootsi kirjaniku Wilhelm Mobergi neljaosalise romaani „Väljarändajad" olustiku. Kes pole lugenud, soovitan väga.

Miks on aga õuel kaks maja? Giid rääkis, et talumehe pojad kasvasid liiga pikaks ja ei mahtunud enam vanasse majja ära ja nii tuligi uus ehitada. Tundus naljana, aga tõsi mis tõsi - minusugune lühikene veel mahtus ära, aga pikematel tuli pikkuses kusagil järele anda.

Kolmanda farmis elanud perekonna viimane liige suri 1950-ndatel aastatel, mille järel talu koos varadega oksjonile pandi. Kõik müüdi laiali, ent tulevasel muuseumiasutajal, kes oli südikas mees, õnnestus osta laenatud raha eest talumaja ning oksjonile järgnenud peo käigus veenda teisi varade ostjaid oma omandist loobuma. Omal ajal oli talusid selles piirkonnas palju rohkem. Läbi metsa sõites meenutas kiviaed nagu mälestusmärk veel ühe ammukadunud eluaseme kohta.

Jõudsime...Märjamaale

Õhtusöögile suundudes ootas meid ees Vara delegatsioon eesotsas vallavanem Fredrik Nelanderiga.

Reedeks, Euroopa päevaks oli ka ilm veidi paranenud, kuigi pilves ja hall, vihma õnneks enam ei sadanud. Vara vallamajas läbi koridoride suundudes sai pilku heita ka ametnike väikestele õdusatele kabinettidele kuni jõudsime ... Märjamaale. Nimelt on seal kõik seminariruumid nimetatud Vara sõprusvaldade järgi ning vastavalt ka kujundatud.

Märjamaa ruumis rippus seinal meie aastate eest kingitud nahast kaart ning fotod. Just see ruum oligi valitud presentatsiooniks, kus Vara vallavalitsuse personalijuht Berit Hallersbo tutvustas meile valda ja Rootsi poliitilist süsteemi.

Euroopa päevaga ei osata meil veel eriti midagi peale hakata, ent Vara vallamajas on tavaks tähistada seda väikese koosistumisega ning sellel päeval pakutakse nende kohvikus Euroopa eesistuja maa toite, seekord siis kreekapäraseid. Nende väike kohvik Europa pidi selleks päevaks kätte saama ka kena valgussildi, mis paraku õigeks ajaks kohale ei jõudnud, aga sellest ei lasknud keegi end häirida.

Pärast maitsvate toitude nautimist oli hea jalutada ning uudistada novembris valmivat Vara ujulat. Tundsime end tõeliselt privilegeerituina, kuna paljud, kellega kohtusime, tunnistasid, et polnud seal veel käinud.

Vara ujulasse tuleb muuhulgas kuuerajaline bassein, seiklusala koos ronimisseinaga ning basseinid nii lastele kui ka puuetega inimestele, viimase liigutatav põhi võimaldab vastavalt vajadusele muuta basseini sügavust. Lisaks tulevad hoonesse veel saunad ja massaažiruumid.

Ujula ning Vara kontserdimaja vahele on planeeritud hotell, kust pääseb mõlemasse ilma tänavale astumata. Kontserdimaja programm oli muljetavaldav ning kadedaks tegev: Göteborgi sümfoonikutest Brooklyn Rideri keelpillikvartetini sekka veel jazzi ning väga põnevana tunduv saami muusikute ja hiina tantsijate ühisprojekt. Programmi sirvides jäi pilgu ette ka üks vägagi tuttav maailmanimi - dirigent Neeme Järvi.

Koolimuljed

Pärastlõunal külastasime Nästegårdsskolani põhikooli ja seejärel lasteaeda, kellel on pikaaegne koostöökogemus meie Pillerpalli lasteaiaga. Põhikooli direktor tegi meile väikese ringkäigu koolis, mille ajal külastasime ka sisserännanute klassi, kus õpilased end meile ise tutvustasid.

Nende hulgas oli afgaani noormees nimega Samil, kes jutustas meile heas inglise keeles oma loo raskest õnnetusest jalgpallimängu ajal ning kohtumisest Rootsi kuningaga, mille üle ta väga uhke oli.

Õpilaste hulgas oli lapsi nii Somaaliast, Eritreast kui ka mujalt. Kõik nad olid tulnud Rootsi üksi, ilma oma perekondadeta ning õppisid usinalt rootsi keelt.

Teises klassis käis parajasti kontrolltöö Rootsi kuulsatest inimestest. Õpilaste hulgas oli ka üks Ukraina tüdruk, kes kasutas võimalust meie vallavolikogu esimehega vene keeles vestelda. Kolmandas külastatud klassis käis parajasti projekti „Kogu kool laulab" video vaatamine. Tegemist on projektiga, kus lapsed on kirjutanud laulu sõnad, viisi aga helilooja ning laulud esitab kogu kool. Lapsed laulsid rõõmuga meile ühe oma lauludest, enne kui lahkusime väikesele vestlusele direktoriga ning seejärel sõitsime kohalikku lasteaeda, kus äsja oli valminud uus juurdeehitus.

Õhtusöögi restoran, nimeks Sivans, oli vägagi ootamatus kohas -endises sõjaväelaos, mis oli ümber ehitatud õdusaks restoraniks.

Meile tutvustati perekonnaettevõtte ajalugu ning anti proovida ka erinevaid kokkuostetud juustusorte, mida kohapeal aastaid vastavates tingimustes laagerdatakse.

Õhtusöögi järel sõitsime Vara Kontserdimajja, et nautida Nästegårdsskolani põhikooli esinemist projektis „Kogu kool laulab". Kontsert oli väga meeleolukas.

Sõnadest me kahjuks aru ei saanud, aga lauludele kirjutatud meeloodiad andsid tunnistust rootslaste heast laulukirjutamisoskusest (Eurovisiooni lauluvõistlusel ennustati võitu just Rootsile). Kui esinema tuli mustanahaline tüdruk, sosistas linnajuht Gert Norell, et selle laulule oli 12aastane andekas tüdruk lisaks sõnadele ise kirjutanud ka viisi.

Vara kevadlaat

Kui Märjamaa kevadlaat toimus hallis ja jahedas ilmas, siis Vara kevadlaada toimumise ajaks laupäeval oli ilm rõõmsalt päikesepaisteline. Inimesi oli Vara vallamaja ette kogunenud rohkesti. Müümisele-ostmisele lisaks esinesid ka tantsijad ning lauljad, toimus jooks muruniidukitega ning oma oskusi demonstreerisid koerad. Mõnus oli jalutada, jälgida toimuvat ja inimesi.

Ka mesilaste elu oli vaatamiseks välja toodud, ent siiski kõigile ohutus klaaskastis.

Siis asusime vallavanem Fredrik Nelanderi juhtimisel teele Rootsi läänerannikule Väjerni, kuhu olime kutsutud linnajuhi Gert Norelli suvekodusse. Eriti meeldejääv oli sõit laevaga mööda Sote kanalit, kust avanenud maalilised vaated lausa sundisid end jäädvustama. Sadamasse jõudes oli õhtusöögi aeg kätte jõudnud. Mina tellisin omale prae mustikakastmega, mis lauale saabudes pakkus tõelist silmailu (ning lausa nõudis pildistamist), sest selle mustikates keedetud kartulid harmoneerusid täiuslikult siniste salkudega mu juustes.

Selle lõbusa noodiga lõpetaksingi selle reisikirjelduse, sest pärast pühapäeva hommikust kolme ja poole kilomeetrist jalutuskäiku, mis oli Triinule ja Villule heaks eelseisva rattaretke treeninguks, asusime teele Göteborgi Landvetteri lennujaama poole. Reis oli väga tore: nägime ja saime teada palju uut ning tugevad sõprussidemed Vara ja Märjamaa vahel said taas kinnitust.

Tack så mycket, Vara! Välkommen till Märjamaa den 31 juli.