Sõrve naise päevik: kuidas 3000 sõrulast 1944. aastal vägivaldselt Saksamaale viidi

 (44)
Sõrve naise päevik: kuidas 3000 sõrulast 1944. aastal vägivaldselt Saksamaale viidi
Poola ajalehes Glos Koszalinski avaldati artikkel sõrulaste saatuse ja mälestustahvli avamise kohta.Foto: erakogu

1944.a. sügisel viidi saksa väejuhatuse korraldusel sõja jalust vägivaldselt Poola ja Saksamaa laagritesse umbes 3000 Sõrve poolsaare tsiviilelanikku, kellest kolmandik hukkus võõrsil nälja, haiguste ja sõjategevuse tõttu.

Käesoleval aastal möödub sellest traagilisest sündmusest 70 aastat.

Sel puhul avaldas Salme Valla Infoleht ühe Saksamaale küüditatud Sõrve naise päeviku, mille on valmistanud trükiks ette tuntud ajalehe kirjasaatja Leo Saar.

Leo sündis 1934. aastal Torgu vallas Mässa külas Saare talus.

Ta oli terve ja elurõõmus 10-aastane poiss, kui nende pere küüditati samuti Saksamaale. Seal haigestus ta külmast ja näljast tingitud raskesse haigusesse, luutiisikusse, ja jäi kogu eluks invaliidiks.

Vaatamata oma raskele haigusele avaldas Leo ajalehes mitmeid artikleid Sõrve inimeste ränkadest katsumustest Saksamaa, Poola ja Tšehhimaa laagrites. Leo Saar suri 1996. aastal ja on maetud Anseküla kalmistule.

Kirjutis „9 kuud koduta“ avaldati esmakordselt 1970. aasta sügisel Kingissepa rajooni ajalehes Kommunismi Ehitaja järjejutuna.

26 aastat tagasi olid nõukogude väed vabastanud peaaegu kogu vabariigi territooriumi. Rasked lahingud käisid veel Sõrve poolsaare pärast. Ning just nendel päevadel, kui kõikjal tunti rõõmu fašistide ikkest pääsemise üle, algasid Sõrve inimeste kannatuste päevad. Hitlerlased kihutasid kõik, kaasa arvatud rinnalapsed ja raugad, kodudest välja ning vedasid Saksamaale orjusesse. Täna alustame ühe Saksamaale küüditatud Sõrve naise päeviku avaldamist, mille valmistas trükiks ette meie lugejate ammune tuttav Leo Saar, kes ise lapsena samuti selle ränga katsumise läbi tegi ning kaotas seal oma tervise.

Minu ees kirjutuslaual on vana kaustik, koltunud ja rebenenud lehtedega. See on ühe Sõrve nooriku, Liine Hüüdma päevik. Alustatud 1944. a. sügisel, mil algas sõrvelaste suur tragöödia ja mis lõppes paljudele saatuslikult. Ka päeviku kirjutaja tervis ei pidanud vintsutustele vastu - varsti pärast koju tagasi saabumist kanti ta Anseküla kalmistule. Tema ülestähendustes oleks nagu midagi ühist Anne Franki päevikuga. Tõsi küll, kirjutatud pole see nii andekalt ja isikupäraselt, nagu tolle juudi tütarlapse oma, aga et need read on kirja pandud kohapeal, vahetult sündmuste keerises, siis on see päevik väga siiras ja küllaltki huvitav dokument sõrvelaste elust koonduslaagrites.

Asun seda päevikut lehitsema suure erutusega, sest paljud neist sündmustest tuli mul enesel kaasa teha. Ülestähendused algavad päevast, mil evakueeriti Hindu ja Vintri küla elanikke rindest kaugemale Sõrve. Mõne päeva pärast tuubiti inimesi Mõntu sadamas juba praamile. Päevikus kordub neil päevil sageli märkus: «Täna viidi Saksamaale Mõisa, Annivälja, Alase ja Jõesu pere... täna Ranna, Piiri, Tõnise . . .» ja nii edasi. Päevikupidajal enesel oli õnnestunud end kõrvale hoida kuni 21. novembrini.

«Õhtul viidi meid edasi Sääre poole. Ööseks pidi jäetama ühte tallu, kuid rinne jõudis väga ligidale. Ümberringi lõhkesid kahurimürsud, öine taevas leegitses tulekahjude kumast. Suured sõjaväehobused, kes vedasid meie pakke, läksid lõhkuma ja sadamasse jõudsime kahe palja käega. Kella ühe paiku öösel jäi kodusaar maha...»

Nüüd teame, et see oli üks viimaseid praame, mis Sõrve inimesi minema viis. Järgmine sissekanne päevikusse on dateeritud 1. detsembri kuupäevaga.

«Oleme kusagil Lätimaa nurgas. Mõtted lendavad üle Riia lahe, üle tumedate metsade - sinna, kus asub Sõrve. Seekivine ja kadakane kodupind, küll võib ta armas olla neile, kes on temast vägivaldselt lahti kistud ja eemale paisatud!

Eksleme nüüd kodutult nagu puulehed sügistormis. Linnutiivul lendaksin sinna. Olid küll vahel ka murede maa, kuid oma rõõmud peitusid siiski su süles. Kirjutaksin palju sinust, kodu, kuid silmi pimestavad pisarad, ei näegi ise, mida kirjutan.3. d e t s e m b e r, pühapäev. Oleme ikka samas Lätimaal. Väljas sula sügisilm, sajab lumelörtsi. ..»

Loe veel

Siin sissekanne katkeb, mitu lehte on vahelt kadunud. Mis edasi sai, on niigi teada. Enamasti kõiki küüditatuid hoiti mõned päevad Lätis, kuni avanes võimalus nad laevaga edasi saata. Need olid suured aurikud, milliseid Sõrve naised ja lapsed polnud veel kordagi näinud. Mäletan, kuidas ma tohutusse rahvahulka kiilutuna seisin, sadamakail ja pead selga ajades uudistasin laeva. Mind suruti ikka ligemale kitsale trepile, mida mööda inimesed nagu mingil konveieril laevale tõusid. Samal ajal töötasid kail vahetpidamata kraanad. Trümmidesse paigutati kaste masinatega, sõiduautosid, kariloomi...

Juhtus, et meeleheitlikult rabelev hobune hüppas üle kästi aare, kui talle õhusõitu tehti, ja prantsatas alla mustavasse vette. Laadimine kestis mitu päeva. Nii oli see Vindavis (Ventspils)ja muidugi ka, Liibavis (Liepaja), kuhu päevik koos omanikuga, oli vahepeal sattunud.

«... Õhtu eel lahkus laev sadamast. Kas näevad meie silmad veel kunagi maad, või... Käsi tõrgub seda välja kirjutamast Seni on küll läinud kõik hästi, ei ole lennukid meid kimbutamas käinud. Laev liigub vaikselt, siin all sügaval ruumis on õõtsumine vaevu tajutav, kuid siiski piinab paljusid merehaigus. Õnneks on minu enesetunne enam-vähem normaalne, kuid silma kinni ei saa kogu öö jooksul. Kogu aeg inimesed häälitsevad, öögivad, liiguvad naride vahel, oigavad haavatud.

Väike võretatud elektrilamp laes ulatub vaevu valgustama kaustikut mu põlvedel. Et oleks mingit tegevust, hakkasin üles märkima viimaste päevade sündmusi. Kahju, et ei oska luuletada – kirjutada nii nagu seda on teinud keegi teine, vist Anna Haava:

Oh kodumaa! Ainult peale varju ja kätele tööd, üks suutäis leiba, üks jalatäis maad –Oh kodumaa! Oh, valus on võõrsile veereda, surmüksinda kaugele kaduda, ja süda ning hing on kodumaal!...

Küllap ohkavad ja mõtlevad nüüd nõnda kõik need piinatud ja vaevatud, kes on topitud sellesse raudsesse puuri, millel nimeks aurik «Ingrid».

14. d e t s e m b e r, neljapäev. Seisin päeval hulk aega tekil, toetudes reelingule. Merel liikus terve karavan laevu - 9tükki. Neid oli meist paremal ja vasakul, ees ja taga. Vasakult paistis linn. Pidi olema Danzig.

Äkki ilmusid taevasse lennukid. Rahvas kihutati kohe alla ruumidesse. Tekkis paaniline ärevus. Keegi ei teadnud õieti, mis teha, kus olla. Selles suures saginas ja tõuklemises püüdsid mõned enesele korkvesti selga siduda, ühed nõudsid karjudes väljapääsu üles tekile, teised istusid vagusi naridel ja ainult saatsid ahastavaid ohkeid taeva poole ... Aga kui pommiplahvatusi ikka veel ei kostnud, vaibus pikkamisi üldine ärevus ja rahutus. Õhtul kella 7 paiku jõudsime Gottenhafenisse. Algas mahalaadimine. Kõigepealt läksid minema sakslased. Meid jäeti ööseks veel laeva.

15. d e t s e m b e r, reede. Päeval kell 12t uldi meile autoga järele ja viidi barakkidesse. Saime laagri kaardid ja esimese laagritoidu.

16. d e t s e m b e r, laupäev. Esimene öö laagris möödus hea unega. Pool 5 äratas õhuhäire, see kestis tunni või poolteist.
Koonduslaagrid, kus küüditatuid hoiti, olid enamasti küllaltki range režiimiga, ümbritsetud kõrge okastraataiaga, värava juures jalutas valvur koeraga. Need sõrvelased, kes paigutati kusagile tööle, elasid veidi lahedamates tingimustes, said väljas liikuda. Sageli käidi laagrites omakseid otsimas. Nii kohtusid ka uustulnukad pühapäeval tuttavatega ,kes töötasid samas Gottenhafenis karusloomakasvanduses.

18. d e t s e m b e r, esmaspäev. Pärast lõunat, kui käisime kaarte tembeldamas, öeldi, et juba täna viiakse meid edasi. Panime kompsud kokku ja kell 5 olime rongis. Õhtul pidime välja sõitma. Siis aga tuli õhuhäire. Kargasime rüsinal rongist välja. Kuid minna polnud kusagile. Kükitasime siis ühe suure valge maja seina äärde maha. Öise taeva all põlesid «jõulupuud», undasid lennukid. Peagi vingusid ja plahvatasid pommid. Surusime end üha tihedamini vastu rappuvat kiviseina. Ülevalt varises krohvi kaela. Tundus nagu oleks maja kallal mingi hiiglane, kes tahab seda meile peale lükata. Õnneks ei kestnud see kaua. Korraga oli vaikus, ainult kurdistatud kõrvad ajasid pilli. Oli tunda suitsu- ja kõrbelõhna, eemal pimeduses paistsid tulekeeled. Meie vagun on terve, kuid väljasõit millegipärast venib.

19. d e t s e m b e r, teisipäev. Hommikul nägime, kui ligidale meile olid pommid kukkunud. Õhtu eel algas sõit. Läbi Sopoti, Danzigi … ikka sisemaa poole …Järgmisel päeval kella 4 - 5 vahel läbisime Poznani, siis tuli Dresden.

Sellest nimest ei saa ma vaikides mööda minna. Pidin jälle haarama sulepea järele. Ka tolle linna ilusa rüü varjus peitus räpane koonduslaager nälgivate inimestega. Viibisin seal ainult paar-kolm nädalat, kuid selle aja jooksul varises maamulda mitu Sõrve inimest. Peamiselt vanakesed ja lapsed. Tean perekonda, kellel jäi Dresdenisse maha kaks väikest tüdrukukest, üks äsja surnuna, teine raskesti haigena. Ja kunagi enam ei saanud nende laste ema teada, kas ta tütar suri või elab veel praegugi kusagil maailmas. Teravalt on mällu sööbinud viimane pilt Dresdenist. Kui meie rong liikuma hakkas, jäi värvilise klaaskatusega jaamahoonesse istuma üle kogu keha värisev saksa sõdur. Ilmselt rindel põrutada saanud. See nagu oleks sümboliseerinud kogu fašistlikku Saksamaad, mis siis värises oma suurte pattude ees karistamise ootel.

Dresdenis oleku ajal kuulsin esmakordselt õhuhäiret. Esimesel silmapilgul tundus, et kusagil õige lähedal hakkab ammuma lehm, kuid siis see «ammuuu!» paisus ikka valjemaks ja läks üle ähvardavaks huilgamiseks. Vabrikukorsten, mis seda tegi, asus otse laagri külje all. See ajas rahva laiali supisabast, äratas öösiti unest. Ja mõni aeg hiljem tabaski seda 700-aastast linna katastroof: ööl vastu 14.veebruari 1945. a. pommitasid Dresdenit Inglise-Ameerika õhujõud. Linnas asus palju kunstiaardeid ja arhitektuurimälestisi: kirikuid, paleesid, maailmakuulus maaligaleriihoone, ooperiteater jne. Ühe ööga muudeti Dresden kõige purustatumaks linnaks Saksamaal. Hukkus 125 tuhat inimest. Kuid tuleme nüüd taas päeviku juurde tagasi. Läbinud 20. detsembril Dresdeni, jõuti samal õhtul kell 6 Chemnitzisse (nüüd Karl-Marx-Stadt).

20. d e t s e m b e r, kesknädal. Raudteejaamast tuli minna jala edasi laagrisse. Barakk oli külm nagu kelder. Tegime kohe tule ahju, et veidi sooja saada. Olime ühes toas koos lätlaste ja venelastega, kokku 23 inimest. Eestlasi oli 9.
21. d e t s e m b e r, neljapäev. Kui meid hommikul 6 ajal äratati, oli tuba jälle vilu. Pärast kehva hommikueinet läksime kööki kartuleid koorima.

22. d e t s e m b e r, reede. Täna käisime läbi «täipõrgust». Juba Gottenhafenis saime selle asutusega tuttavaks, kuid see siin on palju keerulisem. Algul sauna, siis arsti juurde. Hiljem tehti passipildid ja kirjutati välja pass. Seejärel paigutati meid teise tuppa, kus oleme koos leedulastega.
24. d e t s e m b e r , pühapäev. Koduses elus oleks tänane päev olnud eriline. On ju jõululaupäev – kaunis lapsepõlve rõõmude päev. Puhtaks kraamitud toad, sauna- ja kuuselõhn, küünalde sära. Kõik see toob nüüd mälestusi, kuid mitte tundmusi. Tänase päeva puhul anti õhtuks kohvi juurde ka suhkrut. Ülesse teise korra nari servale süütame kolm küünalt. Istume üheksakesi seal läheduses. Mamma loeb teistele ette evangeeliumi .Kogu elu tundub olevat varemeteks varisenud .. .»

Järgnevad päevad tavalist laagrielu -supisabas seismine, õhuhäired, lebamine naridel. Vahel aetakse naisi kööki tööle või politseide tube pesema. Kuni ühel päeval . . .

Mäletan, kuidas peeti orjalaata ühes teises laagris - Sakovas. Kõik rivistati laagriõuel üles. Komandant käis rivi eest läbi ja valis välja tööjõulised inimesed. Neile kirjutati passid. Paar päeva hiljem tuli pereheitmine, viimased käepigistused, pisarad. Paljud neist, kes tol päeval laagriväravast välja läksid, sattusid hiljem Lääne-Saksamaale. Osa neist jäigi võõrsile.

Meie päevikututtav määrati tööle Auesse.See on väike linn, umbes 40-50 km Chemnitzist. Päeviku autor kirjutab:29. d e t s e m b e r, reede. Hommikul aeti veel kord põrandaid pesema, saime lõunasöögi ja siis kella 12 paiku lahkusime laagrist. Rong sõitis Chemnitzist välja pärast kella kahte. 8 km enne Auet tuli ümberistumine. Õhtu eel jõudsime kohale. Korterit meie jaoks veel polnud, öö magasime söögisaalis toolidel ja laudadel.30. d e t s e m b e r, laupäev. Saime kätte nädalase leivaportsu ja tükikese võid .Pärast lõunat kolisime meie jaoks määratud tubadesse.

31. d e t s e m b e r, pühapäev. Niisiis vana-aasta viimane päev. Öösel oli sadanud kenakese korra lund. Õhtul käisime väljas kirikut otsimas, kuid seda siin ei ole. Pärast laulsime kodus ja tegime omavahel nalja näärikommetega. Liigutasime kausis vett, milles ujus paberist laevuke põleva küünlaga. Kausi äärtele oli kirjutatud igasuguseid ennustusi. Minu laevuke jäi peatuma «reisi» juurde. Kui see vaid tähendaks tuldud teed tagasisõitu! Paremat ennustust ei saaks endale keegi uueks aastaks soovida.

1. j a a n u a r 1 9 4 5. a. Käisime Lindaga väljas ümbrust vaatamas. Umbes kolme ja poole kilomeetri kaugusel asub kena mägiasula Baierfeld. Kui jälgin seda kaunist ümbrust ja võõraste inimeste askeldamist, vajub tuju allapoole nulli. Kodus oleks meilgi igaühel meelepärane tegevus - Linda õpetaks külalastele koolitarkust, meie Almi ja mammaga hariksime oma maalapikest. Siin aga hulgu kui vaene Laatsarus võõra värava all ja oota koorukesi. Igatsus - küll see on üks pikk-pikk mõttelend nägematute asjade järele, kauge kodu järele . . .»

Ühine saatus ja mure homse pärast lähendas inimesed kiiresti üksteisele. Ka need mõned eestlased, kes sattusid Auesse, tundsid end peagi ühise perena. Kõige nooremad nende hulgas olid Helgi ja Hilja - õdede-vendade lapsed. Elu ei tundunud neile nii traagilisena kui teistele. Mõnikord nakatasid nad teisigi oma lõbususega. Kui aga naljatuhin vaibus, haaras südameid jälle see alaline rahutus ja igatsus. Siis lauldi. Kaasas olid vihikud, kuhu kirjutati selliseid laule nagu «Suliko», «Kodutalu», «Seal kus Läänemere lained ...»,«Meie isad ja emad on saarlased ...»,«Meid saatus kaugele on ära viinud ...»jne. Üks selline laulik on säilinud koos päevikuga.

«7. j a a n u a r, pühapäev. Pärast lõunat tegime viiekesi väljas väikese matka. Laagrist vaadates paistis all orus olevat küla, kuid lähemale minnes leidsime eest linnakese, suurema kui see, milles meie asume. Käisime 4 km kaugusel. Tee langeb seal kogu aeg allamäge, tagasi tulles olime päris väsinud.
9. j a a n u a r, teisipäev . Hilja ja Helgi saadeti hommikul põrandaid pesema, tulid aga varsti suure õhinaga tagasi ja teatasid, et meil tuleb jälle edasi sõita. Juba täna. Pärast lõunasööki tuldigi meile järele. Panime kompsud kelgule ja läksime jaama. Õhtuks jõudsime uude vabrikusse. Meie suureks rõõmuks leidsime eest 3 – 4 sõrvelast, pärit kusagilt Ohessaare rannast. Nende hulgas oli ka pisike tüdrukukene Milla. Oli palju rääkimist, nii et magama sai alles hilisõhtul.

11. j a a n u a r, neljapäev. Esimene tööpäev. Juba kella 5 ajal kajas üle toa terav, kiunuv hüüe: «Aufstehn!», mis une kohe nagu noaga läbi lõikas. Umbes pool 7 algas töö. Siin asub mingi metallitehas. Uneski ei oleks ma varem osanud arvata, et pean kord käes hoidma viili ja nühkima mingeid rauatükke. Vahetuse lõpuks olin must kui mardisant.

Töötan kõrvuti ühe sõjavangiga. Jutuga me hakkama ei saa, kumbki ei oska ka saksa keelt. Ainult nii palju sain aru, et ta kodumaaks on Tšehhoslovakkia.
14. j a a n u a r, pühapäev. Eile õhtul käisime saunas, kuid see polnud kellegi pesemine, sooja vett oli vähe ja ruum külm. Täna ehivad kõik end väljaminekuks, aga meil, eestlastel, pole kuhugi rutata. Ei ole meil enam õiget riiet ,millega võiks rahva seas liikuda. Vanadest vilttekkidest tehtud rõivastega hakkaksime kohe silma nagu valged varesed teiste hulgas.

Päevad mööduvad kõik üksluiselt, ei ole püha- ega argipäeval suurt vahet. Ainult tööle pühapäeval ei aeta. Kodused pühapäevad säravad kauge heleda tähena minevikust.

16. j a a n u a r, teisipäev. Ikka töö samas kohas, kuid mees mu kõrval on nüüd teine, vange vahetatakse nädala tagant. Kuna juttu ajada ei saa, jääb mõtetel palju aega ringi rännata. Täna ma mõtlesin küll kõige rohkem oma memmekesele. Raske on mõelda, et teda enam ei näe, oli ta ju nõnda hea! Võib-olla on ta juba kusagil võõras mullas. Paar päeva tagasi saatsin Berliini järelepärimise sugulaste kohta. Eks näe, kas vastatakse.

20. j a a n u a r, laupäev. Täna sai jälle tehtud üks «ahvi-pilt». Ei tea veel, kuidas see välja kukkus. Vaja pidi seda olema kusagile tööraamatusse.

Praegu mängib keegi teises toas pilli, kuid mind see ei tõmba, istun rahulikult laua taga oma päevikuga.

21. j a a n u a r, pühapäev. Magasime hommikul kella kümneni. Pärast läksime Lindaga välja. Käisime surnuaias. Tagasi tulles ei pööranud me kohe laagriväravast sisse, vaid jalutasime allapoole. Seal oli ka maju, kõigil väikesed aiad juures.

Usun, suvel võib siin päris ilus olla …Hakkasin neid ridu kirjutama päeval, kui kõigil oli midagi vaikset teha, lugeda või kirjutada. Ja äkki hakkasid meie tüdrukud oma naridel laulma «Seal kus rukkiväli lagendikul heljub...» Mu mõttelõng katkeb ja jälle hakkab südant närima piinav igatsus. Juba on tüdrukutel suus teine laul, mida ma ei oska, kuid kohe köidab tähelepanu lause: «Unes ma kodus viibisin ...»Jah, ainult unes on see veel võimalik.

Möödub hulk üksluiseid päevi. Ikka töösama masina juures, samad liigutused, ümberringi inimesed surmtõsiste nägudega. Vahel tõmmatakse määrdunud käega üle silmade. Kes laseb end lõdvaks ja jääb kauemaks omaette mõtisklema, sellel haarab valvur õlast ja raputab: «Kas jäid magama?»

28. j a a n u a r, pühapäev. Täna oli Almi sünnipäev. Midagi kinkida ei saanud. Soovisin ainult õnne ja seda, et ta oma 25.sünnipäeva võiks tähistada kodumaal.29. j a a n u a r, esmaspäev. Minu kõrval töötab nüüd üks Poola naine. Ta on pärit Varssavist. Ütles, et nõukogude väed olla juba Oderi ääres.

1. v e e b r u a r, neljapäev. Möödunud aastal samal päeval olid meil kodus puude mahavõtmise talgud. Metsas kadakapõõsa ääres lõikas mamma talgulistele lahti ahjusooja saia. Kui seda täna lõunalauas talle meelde tuletasin, veeresid ta kõhnaksjäänud palgele pisarad.

2. v e e b r u a r, reede. Pärast lõunat tuli Linda minu juurde, kiri näpu vahel, jas õnas: «Surmasõnumeid!» Ma ei kohkunud küll väga, kuid silmapilk olin püsti ja haarasin kirja. Selles olid väga paljude kodukandi inimeste surmateated. Mis kõige enam mõjus, oli vanaisa surm. Linda ütles: «Mine teata mammale ka.» Kuid ma ei suutnud end kohe liigutada -kuidas sellest teatada? Raske on enesel, kuid veel raskem on näha teisi nutmas .Lugesin kirja veel kord üle - kes need kõik olid, kes nüüd puhkavad võõrasmullas? Hindreku Triin, Noti-Tamme Mari, Vintri Peeter, Kaaritsa Sander, Laimemm ... Need olid ühest laagrist, aga kui palju on meie tuttavaid juba surnud teistes kohtades, seda ei tea praegu keegi. Kogu ülejäänud päeva keerlevad mõtted vanaisa ümber. Oi, mu kallis, kuidas ta mind hoidis! Oli tõsine talumees, kuid kaks korda elus nägin ta kortsulisel palgel pisaraid. Esimest korda minu pulmapäeval ja teist korda Nurmeniidu kuuris ,siis kui meie teed Sõrves lahku läksid. Ei saanud ma tema puusärgi järel kõndida ega kolme peotäit mulda hauda kaasa heita. Need pisarad, mis oleksid pidanud niisutama tema kalmuküngast, veerevad nüüd tolmusele vabriku põrandale.

14. v e e b r u a r, kesknädal. Eelmisel ööl saime vähe magada, mitu korda käisime varjendis. Hommikul läksime tööle unistena ja haigutades, õhtul oli elektririke ja me ronisime varakult naridele. Kuid peagi oli jälle õhuhäire. Et sireen ei töötanud, siis lihtsalt kisendati meid maast lahti. Tukkusime all keldris paar tundi ära. Uuesti magama minnes ei võtnud me riidest lahtigi. Ja õigesti tegime. Kui teistkorda keldrist üles tulime, paistis ümberringi punane tulekuma.

24. v e e b r u a r, laupäev. Täna olime mammaga mõlemad haiged. Almi käis Baierfeldis kingsepa juures. Tõi ära mu rihmadega pastlad. Töö maksis 2,5 marka.
27. v e e b r u a r, teisipäev. Olen ikka veel haige. Tahtsin päeva jooksul arsti juures ära käia, kuid ei suutnud, pea ja kõrv valutavad. Mamma tõi lõuna koju. Tänane naerisupp ei maitsnud kellelegi.
3. m ä r t s, laupäev. Täna on küll laupäev, aga meie peame trahvi teenima, et eelmisel õhtul töö varem lõpetasime. Pärast lõunat saime jaanuarikuu töö eest lisanormina natuke ube, manna ja rukkitangu- igaüks väikesed pakikesed, õhtul, kui pesin pesu, tuli jällegi õhuhäire. Küll on need tüütavad, eriti öösiti. Joosta tuleb läbi õue. Enne meid aetakse varjendisse sõjavangid. Tihti oleme pealtnägijaks ,kuidas valvurid vange ukseaugu juures püssipäradega torgivad.

4. m ä r t s, pühapäev. Magasime hommikul kauem - siis tahab vähem süüa. Leivanormi on nüüd tublisti vähendatud, öösel, kui tuled töölt, tahaks väga süüa, hommikul tõustes jälle. Päeval keetsin ubadest ja tangudest suppi. Mul oli natuke liha sisse panna, küll maitses hästi!
7. m ä r t s, kesknädal . Hommikul läksime tööle nagu harilikult, siis aga katkes elektrivool ja kogu vabrik jäi seisma. Meie lippasime tuppa ja olime rõõmsad, sest see oli esimene vaba päev selle kahe kuu kohta.

10. m ä r t s, laupäev. Töötasime jälle pikendatud tööpäevaga. Täna öeldi, et tuleval nädalal hakkame töötama teistel kellaaegadel. Pidi algama päeval 1-2 ajal ja siis õhtul 11-ni.

11. m ä r t s, pühapäev. Kõike vähendatakse, eks näeb kaua selle toiduga jalul seisab. Täna oli võimalus veel jahuputru keeta - sai jälle kord kõhu täis. Mida aga peavad tegema sõjavangid, kes kordagi traataia tagant välja ei pääse? Täna kraapis üks vene poiss pulgaga prügihunnikus, otsis sealt kartulikoori ja sõi neid sealsamas. Saatsime mammaga talle oma õhtuse leivaportsu. Rahvast aga tuuakse laagrisse kogu aeg juurde. Meid on siin juba 14 eri rahvusest.

14. m ä r t s, kesknädal. Kuigi heidame naridele hilja, ei saa hommikul siiski kauem magada, teine vahetus tõuseb kolinal üles ja äratab ka meid. Tõuseme siis meiegi. Võtame natuke leiba. Oh küll oleks söönud rohkem, kuidagi ei tahaks leiba laualt ära viia, aga mis parata, kui seda tõesti nii vähe saab. Täna saime esimeseks leiba tükiviisi. Nüüd on meil mammaga paratamatult «kaks leiba», kumbki sööb oma. Tänaseks saime leiba 250 g, homme veelgi vähem. Lõuna ja õhtu vahel oli kaks korda eelhäire ,õhtul aga pärishäire, mis kestis üle tunni. Meil, töölistel, aga tuli pärast seda veel vabrikusse minna.

18. m ä r t s, pühapäev. Väljas on ilm kena sumejas. Tahtsime mammaga natukeseks jalutama minna, kuid siis anti eelhäire, mistõttu pidime paratamatult tuppa jääma. Laulsime neid kannatusaja laule. Äkki astus laagrijuht sisse ja küsis: «Kes on ära surnud?» Linda vastas talle: «Veel ei ole, aga varsti sureb!» See lause vihastas väga seda punast lipsu ja kraenurkadel haakriste kandvat isandat. Läks kohe ust paugutades välja. Varsti tõi tagasi meie tekstiilkaubale antud avaldused- rahuldamata.

19. m ä r t s, esmaspäev. Algas uus nädal ja nüüd läheb meie vahetus tööle hommikul kell 4. Enne äratust hakkas vabrikukorsten jälle pasundama ...

Järgneb mitu päeva, mis on täis sagedasi õhuhäireid. Eelhäire ei häiri enam kedagi. Ka päris häire korral ei joosta iga kord keldrisse, vaid istutakse lihtsalt vabriku seina äärde maha.

25. m ä r t s, pühapäev . Pärast lõunasööki ei tahtnud kohe sinna umbsesse barakituppa minna. Väljas nii ilus kevadine ilm. Minuga seltsisid mamma ja Almi. Tegime siis üle hulga aja väikese jalutuskäigu.

Keegi meist polnud siin ümbruses varem käinud. Tee lookles puuderidade vahel kord alla-, kord ülesmäge. Vulisesid ojakesed. Kohati need laienesid, muutusid väikesteks koskedeks. Jõudsime ühele teelahkmele välja. See oli 2 km Grünhainist. Tee hargnes seal kolmeks. Läheduses olid suured kaljurünkad. Ühele neist oli mõlemasse külge tahutud valge kandiline paik ja sinna peale tehtud mustad ristid. Arvasime, et siin vist on kunagi toimunud mingid lahingud. Istusime ühe kalju äärde maha. Kõrgelt kaljuprao vahelt kasvas välja üksik kidur kask. Imestasime, kust ta küll endale toitu saab? Muidu oli enamikus ümberringi kuusemets, mis nii salapäraselt kohises. Päike paistis soojalt, kindlasti soojemini kui kodus sel aastaajal. Rahvast liikus palju, kõik kevadiselt riides. Istusime seal võõras metsas, ennenägematute kaljude ääres ja rääkisime kodumaast.

26. m ä r t s, esmaspäev. Tavaline tööpäev. Vaevalt saime vabrikusse minna, kui tuli häire. Jooksime metsa. Valged lennukid lendasid nagu lindude parved meist üle. Istusin rahulikult puu all ja kudusin sukka, õhtul oli veel teinegi häire.
30. m ä r t s, suur reede. Käisime kirikus. Kõik oli küll ilus - pasunakoor, koorilaulja puha, kuid jättis külmaks. Jutlusest aru ei saanud, selle asemel lasksin ise oma mõtetel ja mälestustel kõnelda. Hiljuti sain omastelt kirja, mis oli teel olnud kaks kuud. Hellitasin lootust, et ehk asuvad nad siiski kusagil siin läheduses ja saaksin kunagi vaatama minna. Kui aga hakkasin järele uurima, selgus, et nad on meist lõpmata kaugel.

4. a p r i l l, kesknädal. Olime tööl hommikupoolses vahetuses. Pärast sõitsime Hilja ja Helgiga, koos Schwarzenbergi. Mul oli tarvis apteeki minna. Eile käisin arsti juures. Ta kirjutas rohtu, mida siin Grünhainis ei olnud. Seepärast tuligi sõita teise linna. Kohtasime seal üht Tallinnast pärit 15-aastast poissi. Ta olevat seal koos vanaemaga, ema aga olla Aues tööl. Tagasi tahtsime sõita rongiga. Seda oodates saime jaamahoones hulk aega külmetada. Rong aga ei sõitnud otse Grünhaini, vaid läbi Solbenbergi, kus pidime ümber istuma ja siis kolm jaamavahet tagasi sõitma.

13. a p r i l l, reede. Käime jälle õhtupoolses vahetuses tööl. Kuid ega see olegi enam mingi töö, viilime niisama. Viimased päevad on olnud õhuhäiretest väga rikkad, sageli kaob elekter. Linda käis hommikupoolikul linnas ja tõi sealt uudiseid. Ta teadis rääkida, et rinne olla juba Leipzigi ligidal. Oh kuidas me seda ootame! Ei tea, mis head see tuua võib, ikkagi sõda - aga siiski ... Veel teadis Linda rääkida, et eile surnud Ameerika president.

14. a p r i l l, laupäev. Linda ja Helgi sõitsid hommikul Auesse. Nüüd on juba õhtu, kuid ikka veel pole nad tagasi. Südamed muutuvad meil kõigil üha rahutumaks. Käisime väljas, ootasime rongi, see ei tulnud. Kaugelt oli kuulda rindemüra. Teel liikus inimesi labidate ja kirgastega. Tüdrukud tulid tagasi hilisõhtul.

15. a p r i l l, pühapäev. Hommikul kostis mürskude lõhkemine juba voodisse ära. Öösel olla vallutatud Chemnitz. Kui läksime lõunat sööma, märkasime, et Hitleri pilt oli söögitoa seinalt maha võetud. Ka oli kadunud vabrikuväravalt silt, mis näitas, et siin asub sõjavangide laager. Selliseid ümberkorraldusi nähes muigasime omaette.

Mööda Swonitsa teed toimub taganemine. Nägime rindeautosid, jalgrattureid. Kusagil käib veel kindlustustöö – veovoorimehed veavad suuri kivikoormaid.

16. a p r i l l, esmaspäev. Tänane päev oli väga kirju ja pingeline. Varahommikul tuli laagriülem sisse ja andis kindla käsu kõigil välismaalastel Grünhainist lahkuda. Meie inimesed hakkasid siis vastu rääkima- mõnedel nutt ja palve varuks -, et meie ei taha minna ja kas kuidagi ei saaks siia jääda. Kuid asjata. Keeleoskajad käisid läbi kõik direktorid ja tegelased, et saaks loa evakueerimisest maha jääda. Laseks jalga, aga kuhu sa hing lähed. Küllap oleksid siit juba ammu paljud põgenenud, kui see oleks nii lihtne. Hakatakse otsima. Näruste riidehilpude järgi tuntakse varsti ära, kes oleme. Tuttavaid linnas pole, keelt ei oska ka paljud.

Läheks metsa, kuid mis seal süüa – on esimene mure. Kellel on linnas tuttavaid, need kõik sahkerdasid siiajäämise asja. Süda oli rahutum kui kunagi varem. Saime veel lõunasöögi ja siis tehti sõit sisse. Laagrijuht muudkui käsutas: «Välja! Välja!» Pakke võis võtta nii palju kui keegi käe otsas kända suutis, sest minna tuli jalgsi. Arvati, et Schwarzenbergi või kaugemalegi veel. See kohutas päris ära. Helgi ütles: «Lähme laagriväravast välja, eks siis näe, mis edasi saab.» Vanake Mari ja väike Milla käsutati auto peale. Jõudnud väravast välja, kadusime tasakesi rahva hulgast. Üksteist silmas pidades poetasime endid kuuri taha. Kükitasime seal ja piilusime, mis teistest saab. Ülemused käitusid väga toorelt - üht poolakat peksti jalaga. Kirusime omaette sakslasi. Kui laagri ümbrus oli tühjenenud, läksid Linda ja Helgi vaatama, kas metsas kusagil leidub mingit kuuri, lageda taeva alla on mõttetu jääda. Ei leidnud nad mingit peavarju. Otsustasime siis lõpuks avalikkuse ette ilmuda. Tüdrukud läksid linnapea juurde. See helistas laagrijuhile ja meid lubati laagrisse tagasi tulla. Istume nüüd jälle oma toas naridel. Öö võisime esialgu magada siin. On ime, et meil, 9 eestlasel, nõnda ühte kampa õnnestus jääda. Ehk oleksid teisedki meiega olnud, kui neil väikest last poleks.

17. a p r i 11, teisipäev. Meie kambaga liitusid lätlased. Nad olid Schwarzenbergist tagasi pöördunud. Jutustasid, et eestlased väikese lapsega saanud rongile, teised läinud jalgsi ja olnud väga väsinud. Raskemad pakid visanud kõik maha.
18. a p r i l l, kesknädal. Täna tulid metsast välja kuus prantslast. Algul ilmus üks mees nagu Noa laeva tuvi maad kuulama. Saanud teada, et meiega midagi ei tehtud, kutsus ta teised välja. Nii istub meid lõunalauas juba 22 välismaalast. Sööklast lubati anda toitu nii kaua kuni meil raha jätkub.

Hommikul viidi ära sõjavangid. Aga slovakid tulid õhtul tagasi, ei pääsenud enam edasi - kõik teed olla juba läbi lõigatud.
19. a p r i 11, neljapäev. Nüüd on näha, et meid jäetakse rahule. Täna tulid tagasi ka vene rahvusest vangid.

Tassime laagrisse kaalikaid ja peete ning veel mingeid juurvilju, mille nime ma eit ea. Sakslased kutsuvad neid «koloraabiateks». Närimist jätkub kõigile.
21. a p r i l l, laupäev. Rindel on haruldasel tvaikne. Õhtul kuulsime lugu, mis juhtunud: kusagil lasknud linnapea valged lipud välja panna ja olla linna võitluseta ära andnud. Inglased sõitnud linnast läbi, kuid jätnud seal kõik ümber korraldamata. Pärast võtnud natsid linnapea vahi alla ja tapnud ta turuplatsil.

25. a p r i l l, kesknädal. Paar päeva tagasi käis laagrijuht barakid läbi ja seletas, et vabrikus algab jälle töö puhastuse ja pesemisega. Kuid olla vabatahtlik, sundida enam ei saavat. Meie siis otsustasime, et sakslaste heaks küll enam tööle ei lähe. Istume nüüd toas ja korrastame oma riideid. Kuid see ei mahu laagrijuhile hinge - juba hommikul oli ta tujust ara, õhtul tuli aga päris pahasena. Meie, eestlased, olla laisad! Ei aita see midagi, mis meist arvatakse, küllalt kaua oleme nende orjad olnud.

26. a p r i l l, neljapäev. Kuus inimest aeti põllule kartuleid panema. Läksime, lootes õhtuks toidupoolist saada. Oli koduselt tuttav mulla ja sõnniku lõhn. Kuid tööd tehti siin isemoodi. Vaod aeti enne valmis, siis laotasid vangid sõnniku vagudesse ja meie panime kartulid. Küll tegi viha seegi töö. Kogu aeg käis laagrijuht meie järel ja asetas uuesti iga kartuli, kui nende vahe polnud just sentimeetri täpsusega. Meid see ei parandanud - nahk on juba küllalt paks. Hea, et tegemist oli söödavaga. Niisugused näljased nagu meie, katsusime kartuleid taskutesse ja igale poole peita. Kui tulid lennukid, jooksime ära, ilma et meid oleks saadud kontrollida, õnneseen oli see, kellel juhtus mõni kartul ämbrisse jääma, pageti ühes nendega.

27. a p r i l l, reede. Hommikupoole puhastasime magasine. Kahjuks polnud siin midagi hamba alla panemiseks – puha rauakaup. Pärastpoole olime jällegi kartuleid panemas. Praegu tunneme heameelt iga suutäie söödava üle. Oma kaalikaid ja «koloraabiaid» sööme kümmet moodi -toorelt ja keedetult, soolaga ja ilma. Oh, ma ei oska kirjutada, kuidas veel. Naerame isegi vahel selle üle, missugused on meie toiduretseptid. Õhtul istusime ümbe rahju ja küpsetasime kaalikaid. Kõigil hea tunne, kui kõht täis, kohe kõlab laul ja südagi nagu kergem. Täna maksime 10 päeva toiduraha - 22 marka. See on võrdlemisi kallis, teenida ei jõuagi nii palju, kui töötame 8 tundi päevas ja saame 40 penni tunnis. Ja sellestki vähesest võetakse maha igasugused maksud.

Lugedes seda päevikut, tundub mulle sageli, et selle kirjutajal oli rohkesti hingesugulust nende Sõrve naistega, keda kohtasin «meie laagrites». Mingi sisemise hardusega meenutan, kuidas emad otse kangelaslikult võitlesid laste elude eest. Oma leivaportsud andsid nad lastele ja kui peedisupis juhtus olema paar hobuseliha tükikest, tõsteti needki näljaste mudilaste ette. Paljud neist, kellel lapsi polnud, või olid juba jõudnud maha matta, abistasid sageli teisi emasid. Ulatasid mõne parema suutäie või kandsid pikematel rännakutel lapsi süles. Laager oli paik, kus inimesed olid iga päev üksteise silme all oma iseloomude alasti olekus. Ilmnesid selgesti üllameelsus ja ka väiklus. Naisi oli laagrites palju ja seepärast ei suuda ma kuidagi ette kujutada, kellele just too päevikupidaja sarnanes, milline võis olla välimuselt. Ma ju ei tea temast õieti midagi. Kuid arvan, et ta oli ausa ja tundliku iseloomuga, kes enesessetõmbunult kannatas oma valud ja piinad.

Päevikus pihib ta 30. aprillil: Paljugi võib elus ununeda, kuid see päev, mil mu ellu astus inimene, kes sai mulle toeks ja suureks sõbraks, ei unune iial. See oli täna 6 aastat tagasi. Maailm tundus imetoredana. Unistasime ja ehitasime õhulosse. Siis aga tuli sõda, ta läks ja kõik õhulossid purunesid. Ei purunenud mitte üksi õhulossid, vaid ka tõelised lossid ja tuhanded, tuhanded hooned. Koduvaremed Sõrves on kaetud paksu tuhakorraga, mille all hõõguvad mälestuste söed. Vahel löövad need söed lõkkele ja põletavad hinge nagu tänagi. Ei suutnud rohkem kannatada. Põgenesin teiste juurest ära, kastivirnade taha akna alla. Istusin seal, küünarnukid aknalauale toetatud, sõrmed näo ees ja lasksin pisaratel voolata. Järsku lõi silmisse mingi ere valgus, nii et isegi ehmusin. Võtsin käed näo eest – päike oli pilve tagant välja tulnud ja tema kiired langesid läbi akna minu peale. See nagu hajutas mõtted, lootus kerkis rinda: kui kord kaovad mustad murepilved, võib-olla ilmuvad siis mu ellu jällegi päikeselised päevad ...

Just sel päeval võttis mürki inimene- kui toda üldse saab inimeseks nimetada-, kelle süü läbi maailm juba mitmendat aastat leegitses tules, nõretas verest ja pisaratest. Päevikus on sellest juttu 2. mai märkmete hulgas: Alles paar päeva tagasi kuulsime Itaalia natside ninamehe Mussolini surmast. Partisanid olid ta hukanud koos mõttekaaslastega. Täna on kogu linnas lipud pooles vardas - Hitler olevat surnud. Räägiti, et Hitler ise läinud Berliini all rindele ja leidnud seal oma lõpu. Kuid seda siin ei usuta - on lihtsalt välja mõeldud üks ilus legend sellest verisest riigimehest.

Eile keegi tööle ei läinud, vangid ei lasknud end 1. mail sundida.

Sõja viimased päevad. Grünhaini laagrirahvast sunnitakse endiselt tööle, et see napp toiduports, mis sööklast antakse, oleks ära teenitud. Nad näevad välja eht sunnitöölistena, kui veavad vabrikust kaste õue kuuri alla. Jalas klobisevad suured puukingad, vastu nägu piitsutab tuul ja lumesadu. Vastik ilm maikuu kohta! Kes jääb end ahju juurde soojendama, saab laagrijuhi käest sõimata. Meelsamini minnakse tööle kartulipõllule.

6. m a i, pühapäev. Peaaegu kogu Saksamaa olla juba langenud, ainult väike osa peab veel vastu. Täna kell 12 pidi raadios edasi antama mingi tähtis uudis, kuid kahjuks oli meie söögimaja raadio rikkis. Tüdrukud käisid Baierfeldis ja kuulnud sealt, et Saksamaa kapituleerub.
7. m a i, esmaspäev. Õhtul tulid prantslased väljast suure hõiskamisega. Rääkisid, et olla rahu, sõda on lõppenud. Niisiis ometi kord! Erutusest läksid silmad niiskeks. Milleks oli seda sõda küll vaja -kui palju elusid hukkus! Aga praegu on kogu maja ainult üks suur rõõm. Keegi prantslastest tõi välja viiuli ja algas tants. Kudusin pesutoas pulloveri, ise mõtlesin: kui seda kord kanda saan, siis meenub alati, et seda on kootud sõja lõpuõhtul. Hiljem selgus, et siiski polevat veel täielik rahu, see tehtavat homme õhtul.

9. m a i, kesknädal. Iga tund on oodata inglaste-ameeriklaste siiatulekut. Õhtul kuulsime, et neli inglast käinudki juba Grünhainis. Meist mitte kaugel olevat Nõukogude tsoon. Kogu laagris on tunda rahupäevade meeleolu. Räägitakse, et kõik välismaalased lastakse oma maale tagasi. Meie kõrvaltoast läkski üks pantslane juba ära. Nad on siin olnud 5 aastat. Vangid käivad ringi ilma valvuriteta, sõlmivad tutvusi, jätavad hüvasti. Oi, milline keelte puder siin on! Oleme nagu Paabeli torni ehitajad. Ainult et kõik on ülekeevalt rõõmsad, tantsivad, laulavad .Homme hakkavad ära minema venelased. Too, kellele kord leiba saatsime, tuli nüüd mamma juurde, tänas veel kord ja jättis südamlikult hüvasti.

See oli otse jube, mida nad siin üle elasid. Kord sööklast tulles nägin, kuidas üks neist tõmbas maast peoga rohuliblesid ja pistis suhu. Valvur kukkus sõimama ja andis püssipäraga võmmu selga.
10. m a i, neljapäev. Linda, Helgi ja Hilja läksid Schwarzenbergi, meie mammaga jalutasime kuni Baierfeldini välja. Ilm oli soe ja ümbrus väga ilus. Siinse maakohaga ei saa Sõrvet kõrvutada, kuid siiski pean enamaks oma lihtsat ja kehva kodupinda. Baierfeldis nägime esimesi inglasi. Neid oli ainult neli, seljas kerged suvepluusid, kiivrid sügavalt peas. Sõitsid autoga linnavalitsuse ette. Rahvast kogunes palju nende lähedusse, enamasti välismaalased. Just üle tänava asus sõjavangide laager. Õhtul tulid teised Schwarzenbergist tagasi. Olid seal kohanud mõnd eestlast. Need pole kodumaale minna kavatsenud, otsinud seal endale elamisvõimalust.
12. m a i, reede. Oh, mis küll saab minu tervisest! See on olnud suurim mure kogu siinoleku aja. Üks haigus järgneb teisele. Käisin jälle arsti juures kuid rohtu, mida ta kirjutas, ei ole kusagilt saada.

On äärmiselt soojad suveilmad, meie rahvas käib vabriku aias päevitamas, mina aga istun jälle toas ja kannan pikkade varrukatega kleiti või kampsunit. Igatsen koju. Kogu Saksamaa on täis võõraid rahvaid, kes nüüd koju ruttavad. Inimesed ripuvad vagunitreppidel, lamavad katustel. Sellist pilti näeme juba mitmendat päeva. Eile sõitsid ära tšehhid.

19. m a i, laupäev. Helgi käis Annabergis kuulamas, kuidas on lood ärasõiduga. Ei saanud aga targemaks sugugi.

Kõigil on tegemist kõhumurega. Saame üks kilo ja 250 grammi leiba nädalas ja sööklast kehvakese supiportsu. Kellel võimalus, keedab vähehaaval ise juurde, oblikatest ja millest veel kõigest, sest aedviljad on ka otsas.

Homme olevat emadepäev. Tõin vabrikuõuelt mõned lilled — ühe punase alpikannikese ja väikseid valgeid õiekesi. Kingituseks mammale.

24. m a i, neljapäev. Mitu päeva pole ma enam sõnakestki paberile pannud. Need päevad on olnud kiired ja rahutud. Helgi käis uuesti Annabergis kojusõidu asja ajamas. Tuli sealt uudisega, et juba järgmisel päeval läheb sõiduks. Teisipäeva õhtul ei läinud me Lindaga üldsegi magama, õmblesime ja triikisime hommikuni, nagu oleks ees pulmapäev. Siis käisime linnavalitsusest kingade ostuks luba saamas. Saime küll load, kuid mitte kingi. Palju tegemist oli toidu hankimisega. Lõpuks siiski sai igaüks 2,5 kiloleiba, 5 kilo kartuleid, 100 grammi liha ja natuke makarone.

Õhtul kell 7 sõitsime Grünhainist välja Annabergi poole. Kuid õhtune rong ei sõitnud Annabergini välja. Magasime öö ühes väikeses jaamas toolidel. Oli vilu ja küljealune kõva. Hommikul sõitsime edasi Annabergi. Siin käis meie transpordi asja korraldamas üks punaarmeelane. Ka saime toidukaardid. Süüa anti ühe vabriku sööklast. Esimene supp uues riigis maitses hästi. Oli päris paks hernestest ja makaronidest. Supis oli tublisti liha, mida me Saksamaal varem peaaegu üldse ei näinud. Pärast lõunat käis veel sama sõjaväelane meid vaatamas ja tõi igaühele pool kilo leiba. Sa taevas, - pool kilo leiba päevas! Olime harjunud saama kilo ja veerandi nädalas. Saime ka kingad ära osta, ainukesed asjad Saksamaalt mälestuseks. Ega nad suuremad asjad ole, igavesed puulobakad. Tuju on üldiselt hea, kuigi tunnen end haiglasena.

25. m a i, reede. Sõitu ei alustata enne, kui Dresdenist on eelmised inimesed edasi toimetatud. Jätsime oma kompsud jaama hoiuruumi ja kolisime üle vabriku barakkidesse. Saime 9 inimese jaoks kenakese toa. Hiljem liitus meiega üks läti abielupaar. Lõunaks anti suppi ja oleksime õhtulgi saanud, kuid siis tuli väga palju uusi reisijaid juurde, umbes 200 inimest. Saime õhtuks kohvi ja leiba. Kõhud on täis ja tuba soe.

26. m a i, laupäev. Täna oli meie transporti korraldav mees jälle kohal ja teatas, et tuleb valmistuda reisiks. Meile on eraldatud 5 vagunit. Ešeloni kuulub umbes 200 inimest. Olime sõitnud ainult kolmveerand tundi, kui ületasime Saksamaa ja Tšehhoslovakkia piiri. Esimeses jaamas peatus rong mõned tunnid. Nüüd saame sõita läbi mitme riigi. Maastikupilt muutub - on märgata vähem vabrikuid, hooned sarnanevad rohkem talumajadele .Suured põllud vahelduvad orgude, mägede ja metsadega.

27. m a i, pühapäev. Juba viies öö korralikult välja magamata. Hommikul kella nelja paiku asusime taas teele. Unised silmad uurisid jälle maastikust midagi uut. Kõik põllud mäekülgedel on täis õunapuid. Ikka ja jälle suured õunaaiad. Teisi puid märkab silm vähem. Jõudsime Elbe jõe ääres asuva Ausigi linnani. See oli meie teel esimene purustatud linn. Palju varemeid, põlenud vaguneid ja sügavad pommiaugud raudteerööbaste vahel. Veeresime Elbe läänekallast mööda kuni Boodembachini. Saime suppi ja leiba kaasa.

Olin vagunisse astumas, kui tundsin end varrukast tõmmatavat. Pöördusin ümber - mu kõrval seisis Kopli Andrei, kodukandi mees. Oli hea meel jälle tuttavaid kohata. Ka Andrei rõõmustas väga. «Tule vaatab minu Annuškat!» kutsus ta mammat oma vagunisse. Andrei on rahvuselt venelane, elab Sõrves juba Esimesest maailmasõjast saadik. Oskab poola keelt ja muidugi mõista ka vene keelt. Selline teekaaslane kulus meile marjaks ära.

Jälle sõitma hakanud, ületas rong jõe. Peagi aga tuli meie reisi esimene raskus. Raudtee oli purustatud ja rong enam edasi ei sõitnud. Tuli minna 6 km jala. Aga et oli juba õhtu, jäime samasse ühte tallu öömajale.

28. m a i, esmaspäev. Saime ühest vabrikust osta väikesed käsivankrid. Ladusime nendele oma kompsud ja jätkasime teekonda jala Zittanisse. See linn oli rahvast murruna täis ja me otsisime öömaja linnast väljas. Käisime päeval maha 25-27km.

29. m a i, teisipäev. Hommikul jätkasime teed hästi välja puhanuna. Algul olid ees suured mäed, kuid hiljem muutus maa tasasemaks. Õhtule jäime 4 km enne Görlitzit. Saime ööbimiskoha suurde kuuri. Olime jälle 30 km kodule ligemale jõudnud.

1. j u u n i, reede. Paar päeva möödus siin Görlitzis tühjas koolimajas. Otsisime üles registreerimispunkti, tegime korda oma paberid. Poola konsulaat andis välja loa läbisõiduks Poolast. Süüa saime sõjaväelastelt. Täna alustasime rännakut Görlitzist Bunzlausse. See vahemaa on 44 km. Päike paistis palavalt, mis tegi käimise eriti vaevaliseks. Tegime vahest päris pikki peatusi, keetsime tee ääres kartuleid ja lüpsime sõjaväelaste lehmi. Päeva jooksul läbisime 24 km.

3. j u u n i, pühapäev. Eile õhtul jõudsime linna lähedusse, öö veetsime jälle ühes tühjas majas. Täna otsustasime siin puhata. Paar inimest käisid linnas sealset elu-olu uurimas. Kohanud seal ka teisi eestlasi. Osa neist käivat siin isegi tööl ja süüa saavat hästi. Arvasime, et siia laagrisse jääda siiski ei tasu, jumal teab, millal siis ükskord jälle edasi saab. Otsustasime minna raudteejaama, sest vähehaaval pidavat siit sõitma rongid Legnica suunas. Öö aga magame veel siin.

4. j u u n i, esmaspäev. Istume kogu päeva rahulikult jaamahoone ees. Tüdrukud lobisevad itaallastega, püüavad neile selgeks teha, kus asub Estonia. Helgi siis luiskas, et Austraalias. Kuid oli ka itaallasi, kes teadsid ja teistele ära seletasid. Helgit aga kutsuti pärast kogu aeg austraallannaks.

5. j u u n i, teisipäev. Magasime öö pakiriiulil. Hommikul vilistas sissesõitev rongja me kiirustasime kohe seda «vallutama». Saime kohad lahtises vagunis, nii pooleldi «jänestena». Meid on nüüd 10 eestlast -juurde tuli üks ühe jalaga sõdur. Vagunis on ka üks Poola perekond. Rong pidi sõitma Legnicasse või veelgi kaugemale. Kuid täna ta liikus küll ainult mõned kilomeetrid. Jäime seisma Thomaswaldausse. Kõikjal ümberringi on põllud söötis, suvivili ja kartul kevadel enamasti külvamata jäänud. Kuid vanu kartuleid leidub igal pool külluses, jätkub meilegi keetmiseks.

Öö tuleb selge ja soe. Pea kohal kummub sinine taevas üksikute tuhmide tähtedega.6. j u u n i, kesknädal. Hommikul käisime mõisast piima saamas. Oli õnn, et õigeks ajaks tagasi jõudsime, päris ootamatult tuli vedur ja algas sõit. Andrei aga jäi meist maha. Sõitsime kuni Haynausse, seal veetsime öö.

7. j u u n i, neljapäev. Jõudsime Legnicasse. Lühike peatus ja jälle edasi. Oleksime siin meeleldi kauemini seisnud ja Andreid oodanud, kuid polnud parata, vedurijuht juba meie pilli järgi tantsima ei hakka. Lõuna paiku olime Liibenis, ühes väga põlenud linnas. Peagi jõudsime Ranten Veissenisse, kus seisime keskööni. Siin jõudis Andrei meile järele.

8. j u u n i, reede. Ärkasin Steinhaus. Oli aega kartuleid keeta ja kõhud korralikult täis süüa.

Sõitsime üle Oderi, läbisime Ravitsa. Nüüd näeme juba rohkesti elanikke põldudel ja aedades töötamas.

9. j u u n i, laupäev. Hommikul, kui ärkasime, olid teised vagunid peaaegu tühjad. Selgus, et rong suundub nüüd lõunasse. Ega midagi, tuli maha kobida. Jaamas oli Punase Risti punkt, kus jagati suppi, leiba ja kohvi. Siin käivad ka korralikult reisi rongid. Kuid kahjuks ei ole meil Poola raha. Ka ei taha me oma käsivankritest lahkuda, mine tea palju veel saab jala käia, siis oleks vanker meile suureks abiks.

Pärast lõunat kohtasime üht 74 eestlasest koosnevat gruppi. Neil oli endi jaoks neli vagunit. Tehti siis meilegi sinna ruumi.

10. j u u n i, pühapäev. Jõudsime Ostrowisse. Ka see rong pidi nüüd sõitma lõunasse ja meie vagunid haagiti lahti. Manööverdati need siis teisele teele ja juba õhtul sõitsime edasi.

11. j u u n i, esmaspäev. Poznanis haagiti meid jälle lahti ja manööverdati uuele teele, õhtul hilja jätkus sõit Tilsiti (nüüd Sovetsk) suunas.

12. j u u n i, teisipäev. Hommikul jõudsime kella 9-10 ajal Gnieznosse, kus möödus kogu päev. Eksikombel haagiti meid Varssavi sõitva rongi otsa, kuid õigel ajal saadi jaole.

13. j u u n i, kesknädal. Sõidame läbi tohutute viljapõldude. Ületasime jõe, mis pidi olema Visla. Sild oli väga pikalt purustatud ja hädapäraselt remonditud, nii et päris hirm oli sellisel sillal sõita.
17. j u u n i, reede. Juba mitmendat päeva seisame Thorn Mokri jaamas. Eile kolisid ka lätlased oma pakkidega meie vagunisse, nüüd on elamine päris kitsas. Osa rahvast võttis nõuks teiste rongidega edasi sõitma hakata. Läks siis Hilja koos kahe teise tüdrukuga linna seda asja ajama. Äkki hakkas rong liikuma. Helgi haaras kohe pakid ja trügis ukse juurde, et maha hüpata. Kuid oli juba hilja seda teha. Nii olid nõbud korraga teineteisest lahutatud. On teadmata, kas tüdrukud meid enam kätte saavad. Pealegi sõidame teist teed, kui varem arvasime. Ja veel milline pettumus! Thornis käskinud nõukogude komandant meid ilusasti Tilsiti suunas sõitva rongi taha haakida, aga need raudteeametnikud ajasid jälle kõik segi. Haakisid hoopis ühe rongi vahele, mis viidi Chemza jaama. See olevat üks niisugune jaam, kus rongid seisavad. Meile öeldi, et siin võime vedeleda isegi mitu nädalat. Osa rahvast kavatseb minna tagasi Thorni. See asub siit ainult paarikümne kilomeetri kaugusel ja seda vahet sõidab reisirong. Eks näe, mis toob järgmine päev.

20. j u u n i, kesknädal. Käisime eile linnas äri tegemas. Müüsin 250 zloti eest maha ühe halli teki ja ostsin toiduaineid. Kõhud on jälle täis, kuid kodule pole me saanud mitte sammugi ligemale. Seisame endiselt Chemza jaamas. Täna tulid tagasi tüdrukud, kes Thorn Mokris meist maha jäid. Otsustasid oma pakid ära müüa ja reisirongiga minema sõita.

21. j u u n i, neljapäev. Ka meie ellu tuli muudatus. Üks sõjaväerong, mis siin juba kaua aega seisnud, pidi lähematel päevadel ära sõitma. Saime endile ruumi sõdurite juures ühes vagunis suurte kastide peale.

22. j u u n i, reede. Täna ulatasin käe hüvastijätuks Hiljale ja Helgile. Nemad läksid omapead reisima, lootes nii kiiremini jõuda. Olin pisarateni kurb tüdrukutest lahkudes. Meeleldi oleksin läinud koos nendega, aga ei tahtnud ka teisi maha jätta. Meie kõrval vagunisse tuli veel kolm Sõrve inimest ja üks Narva perekond. Ootame vedurit. Iga vedurihuike peale võpatab süda - kas läheme meie või läheb teiste eestlaste rong ...

Jah, sõda Euroopas oli lõppenud, kuid raskeid päevi tuli kodututel üle elada veel palju. Polnud kerge tol ajal reisimine. Mitme aasta jooksul Saksamaale veetud rahvahulk pääses korraga nagu jõgi paisu tagant valla ja ujutas üle kõik raudteed, mis pealegi olid sõjapäevil mitmeti kannatada saanud.

Meie asusime teele alles septembri lõpus, kuid ka siis veel kestis rännak kaua mööda Poolamaad. Rohkem kui nädalapäevad seisid meie päeviku tuttavad Thorni (Torun) lähedal üheväikelinna Chemza jaamas. Sel ajal olid valged juuniööd, kusagil Eestimaal süütasid külanoored jaanitulesid, kohtusid kaua lahus olnud noored inimesed.

Teelolijad aga istusid kitsas vagunis kastidel ja ootasid, ootasid ...Mõnikord jalutati linna. Ühel päeval, see oli 29. juunil, leiti kõik kauplused suletuna, kuigi oli argipäev. Rahvas liikus pühapäevaselt riides. Kõikjal lehvisid lipud, turuplatsil peeti kõnesid. Samal õhtul koostati Chemza jaamas olnud eestlastest, venelastest, lätlastest -kes seal kõik olid - uus ešelon ja saadeti tagasi Thorn Mokri jaama.

1. j u u l i, pühapäev. Koidu ajal algas sõit. Tuju kõigil kohe hoopis teine, kui rong ikka liigub. Mõnes väikeses jaamas seisime, keetsime süüa. Kord pidime Almiga seepärast isegi maha jääma, veelviimasel silmapilgul jõudsime vagunist kinni haarata.

2. j u u l i, esmaspäev. Hilisõhtul jõudsime Deutsch-Eylausse. See on üks väga purustatud ja must linn. Kohalikku rahvast ei ole siin ka palju näha, ainult läbisõitjad, ametnikud ja sõjaväelased, ka linna ümbrus näib tühi ja maapind kehvavõitu.

4. j u u l i, kesknädal. Eile haagiti meie vagun ühele sõjaväerongile sappa, öösel hakkas rong liikuma. Saime tugevasti raputada, nii et kõik kukkus ja kõlises. Hommikuks olime siiski tervete kontidega Allensteinis. Päeva istusime seal. Õhtul algas sõit ja millise kiirusega veel!

5. j u u l i, neljapäev. Korscheni jaam. Rong, mille järel sõitsime, läks jälle teist teed ja meie jäime sellest maha. Käidi pabereid kontrollimas ja lubati kell 12 edasi saata. Kuid see aeg on juba ammu möödas.

7. j u u l i, laupäev. Minema saime täna pärast lõunat. Sõit Korschenist Insterburgi läks päris ludinal. Ilus maastik sel vahemaal oli tähistatud paljude sõjajälgedega. Aina põlenud majad ja kogu maa tühi.

9. j u u l i, esmaspäev. Endiste vagunitega enam edasi ei saanud. Tuli ümber istuda. Saime suurema vaguni laiematel rööbastel. Ka ei sõida me enam Tilsiti suunas, vaid Kaunase kaudu. See teeb küll tee veidi pikemaks, aga kui ikka sõita saab, siis pole häda midagi.

12. j u u l i, kesknädal . Eile hommikul ärkasime Leedu pealinnas. Oleme nüüd läbi sõitnud hulga Leedumaad. Siin tundub juba midagi ühist meie kodukandiga. Kõige enam tekitasid seda muljet väikesed talumajad. Läbisime väga pika tunneli ja varsti pärast seda ületasime Neemeni jõe - suure ja ilusa. Kuid ka siin oli sild sõjapäevil kannatada saanud. Õhtul kella kuue paiku jõudsime Šiauliaisse.

13. j u u l i, reede. Märkamatult ületasime Läti piiri. Keskpäeval peatusime Jelgavas, päikeseloojangu eel olime juba Riia lähedal. Linn näis päris terve olevat. Tema kuplid ja tornid särasid õhtupäikeses. Eriti meeldiv oli Riia jõgi. Siin kusagil läheduses peab olema meri - Riia laht. Ma nagu tunneksingi juba mere koduselt armast lõhna. Mu jumal, me oleme varsti kodus, see on juba üsna käeulatuse kauguses.
15. j u u l i, pühapäev. Kogu möödunud öö oli süda väga erutatud. Kell pool kolm öösel sõitsime Riiast välja ja keskpäeval võisime jälle pärast 9 kuud kestnud eemalolekut astuda isade maa pinnale.

***Tänavu augustis külastasid 1944. aasta sügisel sunniviisiliselt Saksamaale, Poolasse ja Tšehhimaale viidud sõrulased (ja nende järeltulijad) paiku, kuhu saatus neid sõja jalust pillutanud oli.

Poolamaale Zlocienecisse (endine Falkenburg) paigaldati Kellamäe kivitööstuses valmistatud graniidist mälestustahvel, kuhu on raiutud võõramaa mulda maetud 24 sõrulase nimed.

21. augusti 2014 ajaleht „Saarte Hääl“ kajastas sõrulaste reisi Poolamaale, muuhulgas anti teada: „70 aasta möödumist sõrulaste Saksamaale viimisest meenutatakse 25. oktoobril Mõntu sadamas. Just sealt väljus sel kuupäeval esimene laev ,mis Sõrve elanikud võõrsile viis. Mõntust siirdutakse seda traagilist aega meenutama Torgu kogukonna majja.“

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare