Sport on sport, see tuleb lihtsalt ära teha

Lõppenud kooliaasta alguses panime idanema mõtte, et kevadel tuleb minna Soomaale! Ei tea, kust selline tagurlik mõte alguse sai? Vähegi kainelt arutlev inimene liigub ikka linna poole, mitte maale, aga no alati ei ole säravaid ideid varnast võtta. Aasta teadupärast läheb ruttu ja kevadki saabus oodatust kiirem, kuid õnneks jõudsime jaole!

Jutt käib siis sellest, et Vändra muusikakooli õpetajad võtsid kooliaasta lõpu puhul nõuks minna kanuudega uudistama sellist kaunist jõge nagu Lemmjõgi. Kokkulepitud ajal olid kõik kokkulepitud kohas.

Kellel hirm silmis teadmatuse ees, kellel lai nägu naeru täis liigse teadlikuse pärast ja kellel lihtsalt hall harilik ootusärevus palet ilmestamas. No ja läksimegi.

Kes Lemmjõel käinud, see teab, aga kes pole, see ei tea. Jõgi on alul võrdlemisi kitsas ja käänuline, vahel kõigest paar meetrit lai ja muidugi madal. Koprad on nagu terroristidki, kes ei jäta kunagi kasutamata võimalust võimalust kasutamata jätta ning on pesapunumise käigus langetanud ohtrasti puid üle jõe. Matka algus oli tõeliselt raske, sest veesõitu oli vähe ja kanuude tassimist mööda kallast oli vaat et liigagi palju.

Samas oli matkajate poolt tingimuste üle virisemist vaata et liigagi vähe või et ei märganudki. Küll aga õhinat ja sportlikku viha oli ohtrasti kohata. Tänu veepealsetele takistustele ei pääsenud mitte kõik kanuud kummuliminekust, aga mis sa hädaga ära teed, kui tuleb ümber minna, siis tuleb minna. Iseenesest lisavad säärased vahejuhtumid matkale värvi ja püstijäänutele koos varjatud muigega rohket indu!

No madistasime seal mudas nii umbes 4-5 tundi. Lõpupoole, kui Lemmjõgi otsustas Raudna jõkke suubuda, saime ikka tuima näoga rahulikult ka sõita ning päris lõpupoole ootasime iga kurvi tagant päästvat finišijoont ja oh imet - see tuligi! 13 kilomeetrit ülikurvilist veeteed imeilusa ilmaga oli läbitud. Kõige kummalisem oli fakt, et lõpetas täpselt samapalju sõitjaid, kui alustas? Soomaa tundlikes vetes juhtub harva sellist kokkusattumust, küll aga on head silmujõed sealkandis. No vot ja siis olimegi kohal Karuskose lõppjaamas, kus venitasime kanuud kaldale ja pakkisime endid kenasti bussi.

Tagasi sõites pöörasime sisse ühte täiesti suvalisse majahoovi, kus tundus et kedagi pole kodus ja muru oli niidetud. Katsime kiiresti pidulaua ja tundsime endid nagu peremehed. Grillisime, sõime keeksi, jõime morssi ning tegime kooliaastast ja kanuumatkast analüüsiva kokkuvõtte. Mitu tundi tohutut vaidlust ja kättpidi koos olemist viis tulemuseni, et nii õppeaasta kui matk läksid kenasti korda. Tehti ka mõningaid parendusettepanekuid, aga neid ei võetud kuulda, mis on kevadele viidates mõistlik otsus.

Samas püstitasime uued isiklikud eesmärgid saabuvaks suveks! Kes lubas alla võtta, kes peale võtta, kes lubas iseendaks edasi jääda ja kes lubas endast kõik anda, kui keegi juhtub küsima. Nii peabki! Mängisime sellel niidetud murul paar mittekedagipäästvat rahvamängu ja sekka ikka sõime, sest süüa oli. Sääsedki sõid, sest süüa oli ja kuigi olime õhtu lõpuks väsinud, olime justkui rahulolevad. Suured tänud hea seltskonna eest osalejatele!

Loo moraal on siis see, et kui tihedamini kohtuda töövälisel ajal, töövälises kohas, erinevate ettevõtmiste käigus, siis ei ole karta miskit!

Suvine mõttetera ka siia juurde: ,,Söö, aga ära virise!"