Staažikas liikleja: Eesti teedel ei ole võimalik seadusekuulekas olla
"Lugesin artikleid liikluse kohta meie teedel ning see ärgitas mind sõna sekka ütlema. Olen oma töömehe-elu jooksul maitsnud nii elukutselise autojuhi leiba sahk-liivapuisturi juhina kui ka viimased kakskümmend üks aastat olnud tänavaehitaja. Peale selle olen olnud aktiivses liikluses aastast 1966, välja arvatud kaks aastat nõukogude armees, mil mind sõidutati. Kogemustega kaasnevad mul mõningad tähelepanekud, mida soovin jagada.
Mõttetud kiirusepiirangud
Alustan sellest, et eesti liiklejat peetakse ajudeta olluseks, kellelt on ära võetud igasugune mõtlemistahe ja -võime. Keegi, kes peab end jube targaks (määrab, poob ja laseb), teeb selliseid määrusi, mis igal võimalikul juhul pidurdab-aeglustab liiklust.
Võtame näiteks Tartu maantee. See osa, mis on nüüdseks neljarealine, toimib hästi. Aga edasi? Kuidagi ei saa aru, miks peavad linnadevahelisel suurel magistraalil olema üsna tihti kiiruse piirangud. Minu arust peaks olema nii, et Tallinnast sõitma hakates panen tööle tänapäeva autole omase püsikiiruse hoidja ja Tartus pidurdan hoo maha. Kõrvalteedel peaks juhtidele ühe-kahe märgile "ANNA TEED" lisaks olema veel viis, vajadusel kümme lisamärki. Vajadusel valguse- ja helisignaalmärguanded. Praegune liikluskorraldus ju ei taga ikkagi, et kõrvalteelt tulevad liiklusvahendid ei sõida Tartu maanteel liiklejatele ette. Liiklusmärk ise ei pidurda ju ühegi auto hoogu.
Liiklusvahendid on mõeldud inimeste toimetamiseks punktist A punkti B ning põhjendamatu liikluskiiruse pidurdamine on loogiliselt vastuvõtmatu kõigile. Isegi teine juht ei tohi seaduse järgi aeglase sõiduga takistada teiste liiklusvahendite sõitu (Liiklusseaduse paragrahv 50).
Professionaalse autojuhina olen peaaegu sõnatu olukorra pärast Tallinna-Haapsalu maanteel. Kuidas on võimalik, et maantee Haapsalu-poolses otsas 16 kilomeetri ulatuses vastvalminud eriti kvaliteetsel teel suudeti ligi kolmveerand aastat liikluskiirus hoida 50 km/h ima, et keegi oleks olukorda sekkunud. Mis toimub? Kõrvalteedel, kruusastel Eestimaa teedel saavad ja võivad meie juhid sõita lubatud kiirusega 90 km/h, aga viimasepeal maanteel pidid sõitma kaua-kaua naeruväärse kiirusega. Tekib küsimus - kas me ei oska või ei taha?
Pigi auku, killustik peale ja edasi
Tänavatel ja teedel toimuv on lausa kuritegelik. Asi on selles, et meile liiklemiseks mõeldud teid remonditakse meetodil - auku pigi, killustik peale ja edasi. Kõik oleks justkui ilus, aga ei ole. Nimelt lisatakse meie tänavatele kiirust piiravad liiklusmärgid 30 km/h ja need jäetakse sinna sageli väga pikaks ajaks. Olukorra teeb kurvaks asjaolu, et pigil on omadus jahtunult mitte midagi külge võtta, isegi tolmu mitte. Olen pigiga tööd teinud kahekümne aasta vältel, sealt ka vastavad teadmised-kogemused. Järelikult killustik, mis liikluse poolt tänava rentslisse või maantee pervele-servale pühitakse on võimalik harjaautode abil kokku korjata, läbi pesta, kuivatada ning uuesti teede korrastusel kasutada. Ja seda tuleks teha juba hiljemalt järgmisel päeval kui mitte varem. Selline pigi külge mitte kleepunud killustiku nädalate kaupa hoidmine koos kiirust piiravate märkidega tänavatel ja teedel on kuritegu inimeste vastu, kes teedel liiguvad.
Ilma seadust rikkumata ei saa
Kuidas on Eestimaa teedel aga võimalik sõita Liiklusseadust rikkumata? Ega ei olegi. Toon näiteks sellesama Tallinn-Haapsalu maantee. Alustan liikumist Tallinnast Haapsallu. Kuni Haruteeni kulgeb kõik oivaliselt. Raadiost tuleb vaikset muusikat, püsikiiruse hoidja peab autol silma peal, aga siis algab jama. Pööre Haapsalu maanteele. Sõites 5-meetrise täpsusega navigaatori järgi, ilmub nagu ei kuskilt auto minu ette. Vastutulevate autode tõttu on eessõitja langetanud kiiruse vähe üle kaheksakümne kilomeetri tunnis. Nüüd, kus vastutulijaid jääb vähemaks, tõstab eessõitja imevähe kiirust nii 85 km/h. Sõidame nii edasi. Taas vastutulevad autod. Seekord langeb kiirus juba allapoole 80 km, taas vastutulevate voolu vähenedes suureneb tsipa kiirus.
Nüüd on minugi selja taha kogunenud autosid. Möödasõit ei õnnestu, kuna muidu rikuksin liiklusseadust. Eessõitjale teada anda ei ole võimalik, et ta eirab Liiklusseaduse paragrahvi 50 (Juht ei tohi põhjendamatult aeglase sõiduga takistada teisi sõidukeid). Ja nii leiabki keegi julge ja mõistlik juht, et olukord on lootusetu. Vabama sirge peal annab talda ning kihutabki minema. Pikapeale hajub kogu autode rodu. Kas on üleüldse võimalik seaduslikult sellist olukorda lahendada?
Aga mis nüüd seadustest. Popimad on ju need, kes üldse mingeid seadusi ei järgi."
Järge saab lugeda järgmisel nädalal.
