Sulev Kool sai suitsusõltuvusest priiks: pahedest vabanemine käib tavaliselt ikka läbi valu
Oled nüüd noor pensionär. Kuidas päevad õhtusse veerevad?
Õpin kokakunsti. Hommikul ärkan kell kuus, teen naisele kohvi ja võileivad valmis ning saadan ta bussi peale. Siis lähen ise linna tiirutama. Mulle hirmsasti meeldib mere ääres käia, võin seal tundide viisi olla. Raamatukogus olen sage külaline, Kunda mõisa ümber käin kolamas ja Kronkskalda ääres samuti. Uitan niisama ja loen pilvi kokku. Aeg-ajalt teen Virumaa Teatajasse mõne killu, vahel harva olen ka „Elukirja" kirjutanud.
Hoian näpud soojas. Aga üldiselt olen jah veidi laisaks läinud.
Päevad lähevad nii kiiresti õhtusse, et ei saa õieti arugi. Viimased suved olen veetnud Koolimäel, oleme koos kaasaga Eesti Teatriliidu puhkemaja eest hoolt kandud ja sellel silma peal hoidnud.
Said hiljuti oma suitsetamise pahest vabaks. Kuidas see sul õnnestus?
Olin suitsumees 45 aastat. Sõltuvused on ühed halvad asjad.
Ega me neist niisama ei loobu, inimene muudab asju oma elus ikka läbi häda. Niisama võib ju mõtteid mõlgutada ja heietada aga reaalsed sammud tulevad ikka häda sunnil, nii ka minul suitsetamise puhul. Suitsu tegemine on rikaste lõbu, kui ikka pakk päevas ära kulub, siis aastas teeb see üle 600 euro, kaudsed tervisekulud sinna juurde.
Liigun palju jala ning suviti kihutan rattaga ringi. Möödunud suvi saigi vist liialt palju sõidetud, põlv hakkas tundma andma, siis pidasin jälle pausi. Tippsporti pole mõtet tegema hakata aga tervislikumalt võiks elada küll.
Millal viimati kitarri kätte võtsid?
Oh, kes seda enam mäletab. Viimati avalikult vist paar aastat tagasi. Oma lõbuks olen ikka vahel kodus tinistanud. Kitarr on häälest ära, pean minema uued keeled ostma. Olen pillimängu aegade peale tagasi mõelnud ja paneb imestama see, et nõukaajal olid inimesed vaesed aga pidu peeti korralikult, lauad olid lookas. Nüüd on rahval raha justkui rohkem käes aga peo pidamist viisil nagu vanasti sai tehtud, enam ei ole. Aga noh, eks siis oli rohi ju ka rohelisem ja taevas sinisem.
Järgmisel sügisel on kohalikud valimised. Kandideerida ei ole tahtmist?
Olen kaks korda ebaõnnestunult kandideerinud. Sellest mulle piisab, ei hakka enam maailma päästma ja oma nina poliitikasse toppima. Aga eks valimistsirkust on huvitav jälgida ja eks nalja saa ka.
Kui sulle antakse üheks päevaks riigikogu juhataja haamer kätte, siis mida sa riigikogu liikmetele ütleksid?
Koputaks südametunnistusele ‒ kui nad midagi lobisevad siis rääkigu nõnda nagu asjad tegelikult on. Nad räägivad küll palju kuid konkreetsust on neis vähe, nagu öeldakse, pikk jutt, vilets jutt. Kui midagi otsustatakse siis olgu kõik kohal ja vajutagu vähemalt nuppu, tundub et paljud asjad on juba tagatibades otsustatud kui küsimus riigikogu ette jõuab. 101 parlamendi saadikut on liiga palju, 51-st peaks täiesti piisama. Bürokraatia teadagi kasvatab ennast ise, see on nagu majavamm, Eestis tuleb seda aina juurde.
Loeksid neile ehk mõne salmi ka?
Iga päev saab miskit pulli,
Keegi leiab kuskilt ulli.
Ullikesel jutt on suus,
Mõned asjad jälle puus.
Mis sulle rõõmu valmistab?
Tuleb kolm korda üle õla sülitada, kuid mu tervis on siiani päris hea. Rõõm on see, et lastel läheb hästi. Mulle meeldib, et on palju vaba aega, et saan iseenda peremees olla. Ei pea sotsiaalses elus aktiivne olema ega sahmima ning kusagil posti otsas istuma.
Tasakaalu tuleb otsida. On kurb vaadata kuidas 50-ndates või nooremad mehed insuldiga jalapealt kukuvad. Tervisele tuleb rohkem mõelda. Mis kasu on sellest, kui rabeleda terve elu ja siis ühel hetkel lihtsalt kokku kukkuda? Elus ei pea ilmtingimata kogu aeg sahmima, et keegi olla. Staatus pole nii oluline kui me arvame. Mulle meeldib lihtne elu mida hetkel elan.
Mis sinus ärritust tekitab?
Kõikjale vohav ja inimesi nakatav edukultus, konkurentsi õhutamine. See on nagu sprint, igal ühel on oma rada ja võidujooks käib. Sprinterid on usinad küll aga ainult eneste suhtes, teiste suhtes võivad nad olla väga lohakad, südametud ja kalgid. Inimesed peaksid õppima rohkem koostööd tegema ja üksteisega arvestama. Selles osas on meil muidugi pikk tee minna.
Järgmiseks suveks on plaanid juba tehtud?
Talv tuleb kõigepealt üle elada. Plaanide tegemisega on selline asi, et kui pikalt plaanid siis lähevad asjad tavaliselt teadagi kuhu. Rohkem mere ääres tahaks kindlasti olla. Meri on asi mis mind kinni hoiab. Kui võimaluse saaks, läheksin Uhtju saarele. See unistus mul on.
