Suur ja hirmus sülehunt ehk kuidas Arabella Veskimetsa kolis
Kuigi praegustel päevadel seostub sõnaga “loom” esmasena paratamatult metssiga tükkis oma katkupisikuga, võtkem täna vastukaaluks kõnelda hoopis hundist ja loomaaiast. Näiteks niisugune tõestisündinud lugu – päevast, mil loomaaed Kadriorust Veskimetsa kolis ning toonane talitaja Liivi Allas (toona Lepik) oma hoolealuse hundi ühena viimastest uude ühiskodusse sõidutas.
Suur hall hunt Arabella oli oma aja iseseisvusetu Eesti esimene suhtekorraldaja. Kindlameelne, karm ja õiglane. Arabella teadis täpselt, mis on tema perenaisele hea. See ei pidanud teistele hea olema – oli isegi parem, kui teiste jaoks oli see paha. Ohtlik, hirmutav. Seda parem, seda kindlamini hea oli see just ja ainult perenaise jaoks. Arabella oskas olla sülehunt. Täpselt nii nagu sülekoer. Kõigi muude sülede suhtes peale perenaise Liivi oma tuli huntida. Muidu poleks olnud õiglust majas ja maa peal. Hundi õiglustundest peaks poliitikud õppima. Aga kus sa sellega, inimesed ei õpi kunagi...
Suur hall hunt Arabella ei saanud sallida, kui keegi ütles tema perenaisele midagi, mille pärast too jäi mõttesse. Teinekord kurvaks. Või läks koguni kurjaks. Pahur perenaine on võõras ja vale. Arabella hoidis selle ära. Ja perenaine mõistis seda hinnata. Teda hinnata. Sületas, silitas, usaldas. Mis võiks olla hundile veel kenam – ta ei ole ju tige loom. Hoopis arg on, kardab kõike. Ainult Liivi kõrval on julge olla, sest tema – tegelikult tema – hoiab suhted korras. Vaos ja viisakad. Keegi ei tule tülitama, kui Liivi ei luba. Täiuslik tiim.
Ühel ilma ilmata päeval ütles perenaine Liivi, et nüüd läheb kolimiseks. Arusaamatu avaldus – milleks, mis neil siin viga on... ei, ei taha minna kuhugi jumal teab kuhu. Toppigu pealegi seda imelikku vastiku haisuga kolimispuuri nina ette ja lihatükikesi sinna sisse – saab ka lihata hakkama, ei lähe nii labane trikk ikka läbi küll. Nädal, kaks, kolm – no saab selle palukese puuri põhjast napsti kätte ja aidaa puurike, otsitagu muid lolle, kes sisse ronivad. Loomaaed tühjeneb, hea on siin üsna üksi nuhutada, õhk puhtam ja kisendajad kadunud.
Puur jääb vapralt puutumata. Lõpuks topitakse sinna keegi rebane sisse, head teed temalgi minna. Kui enam sama hästi kui kedagi ümberringi ei ole, võtab Liivi Arabella otsustava rapsakuga sülle – oi, kui mõnus üle hulga aja jälle süles olla! – ja ronib autosse. Bensiinivingulise veoauto kabiini. Käsib Arabellal tagumisel pingil vagusi püsida, aga mida sa püsid, kui sealt tagaistmelt midagi ei näe. Et kuhu sõit. Hall hunt volksab ettepoole perenaise ja sohvri vahele.
Koon tonksab vastu käigukangi, masin jõnksatab, autojuhi rooli külge krampunud sõrmenukid tõmbuvad lubivalgeks. Eks ta kardab, päris paaniliselt kardab, aga roolib juhmi järjekindlusega aina edasi. Kuhugi tundmatusse, aga las ta roolib – perenaine on siinsamas ja ju siis nii peab olema. Arabella hirm vajub auto rappumise rütmis vaikselt vaiksemaks ja lõputuna tundunud sõidu lõppedes pole enam kartuse kübetki. Erinevalt autojuhist, kes ei söanda terve sõidu jooksul käiku vahetada, sest halli hundi koon on sealsamas käigukangi kohal.
Kohal. Uus plats, uued lõhnad, uus pesalatter. Einoh, täitsa põnev, peaasi et Liivi on siinsamas. Ja jääb. Ega muud, kui aeg jätkata suhtekorraldust. Sülest maha ja unele – pikad päevad on ees.
Kuni loomaaed paiknes veel Kadriorus, oli talitaja Liivi hoolealustena nii halli- kui päris mustakarvalisi võsakutsasid seal pidevalt üle poole tosina ,teinekord koguni kümme. Jahimehed tõid neid muudkui juurde, sest kinnipüütud hundikutsika eest maksis riik looma üleandjale ahvatlevalt kopsaka rahasumma– 150 rubla, mis oli suurem kui loomaaia töötaja kuupalk.
Sellise preemia nimel tuli ette ka üksjagu kavaldamisi, tihtilugu tõid maa- ja veel enam linnamehed loomaaeda hundi pähe koerakutsikaid. Loomaaednikud oma vilunud silmaga muidugi selliste pettuste õnge ei läinud, aga jantimist oli palju, kuni too tülikate tagajärgedega rahamaksmine lõpetati.
Kogunenud kutsikad kasvatas hoole ja armastusega üles ikka just Liivi Allas, kellele need loomad südamest meeldisid ja keda ta tänini hellusega meenutab. Kuidas ta käis nendega kordamööda jalutamas, kuidas nad teda igal hommikul tervitasid, kuidas nad oskasid olla tema jaoks – ja ainult temale –taltsad kui tallekesed.
Nüüd, mil loomaaed on juba veerand sajandit Veskimetsas ja Liivi enam ammu loomaaias ei tööta, hunte kollektsioonis ei ole. Hundimamma teistel lemmikutel hüäänidel on paremini vedanud, neil on nüüdseks küllaldase jooksualaga, põõsatuustide ja kivikoobastega looduslikke elutingimusi markeeriv aedik.
Mõnusa privaatse metsaalusega kodunurga üle ei saa kurta ka Liivi lemmikud lakkhundid. Ja paljud teised, kelle liigikaaslasi ta tittedena aastate vältel lutitas ja üles kasvatas.
Lühendatult siinkirjutaja raamatust “Loomaaia jäljerajad. Tallinna loomaaia lood ja inimesed” (Tänapäev, 2014), mille kaante vahel leidub loomalugusid 360 lehekülje jagu.
