Tallinnast mõnekümne minuti autosõidu kaugusel asub rahuliku olemisega Muraste küla, kus lisaks Sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalvekolledžile asub ühe noore piltniku kodu.

Pisut enne õppeasutuse turvaväravaid viib käänuline kruusatee metsa alla, kus elabki 23-aastane Kristoffer. "Vabal hetkel liigun peamiselt enda kodukandis, siit leiab alati midagi huvitavat, mida jäädvustada" kirjeldab ta mereäärse piirkonna võimalusi.

Hiline algus

Pildistamisega hakkas Kristoffer tõsiselt tegelema alles keskkoolis. "Jah, võib öelda küll, et olen digiajastu laps," vastab ta filmikaameraid puudutavale küsimusele. Kokkupuude analoogkaameratega on siiski olemas. "Mul on siiani alles poolautomaatne ja täiesti töökorras Canon, kuid toona polnud oskused ja tulemused päris need kui täna," selgitab ta.

Maapinnale laskub udu ning see teeb asjatundja sõnul muidu silmale nähtava tähistaeva jäädvustamise keeruliseks. Lisaks loomade ja taimede tabamisele ongi ööpimedus ja taevamängud ühed Kristofferi meelisobjektid.

Hiljuti valis National Geographicu toimetus tema foto virmalistest nädala kaheksa parima kosmosepildi hulka. Möödunud aastal jõudis aga vanavanaemast tehtud pilt edetabelisse, kus enim hääli saanud teos pääses mainekasse loodusajakirja. Päris kollaste kaante vahele see toona veel kahjuks ei läinud.

"Ega enne ei ole mõtet lõpetada, kui mu pilt sinna jõuab," ütleb Kristoffer optimistlikult.

Selle soovi täitumist on raske ennustada, kuna valituks osutumine on puhas juhuste kokkulangemine ja kunagi ei või ette teada, mis kellelegi pildi juures meeldib.

Inspireeriv hobi

Fotokunstini jõudis noor piltnik enda sõnul aegamööda. "Proovisin pildistada juhuslikke olukordi erinevatel aegadel ja tasapisi õppisin uusi asju juurde," selgitab ta. Pildistamine aitab Kristofferi sõnul eelkõige emotsioone edasi anda. "Ma teen seda nii enda kui ka teiste pärast ning üldjuhul sünnivadki head pildid ootamatult."

Tänaseks on ta loonud väikese ettevõtte W Art OÜ, mille abil müüb enda fotosid nii suurte seinapiltidena kui ka mobiiltelefonide korpustele trükituna. "Kindlasti ei ole ma niisama klõpsutaja, vaid üritan ikkagi areneda ja teadmisi täiendada selleks, et saaksin end ühel päeval professionaalseks fotograafiks nimetada," ütleb ta.