Suvelõpu jalutuskäik läbi Uhti küla
Sellel aastal küll eripära-selt! Kui tavaliselt on külarahvas oodatud Reola kul-tuurimaja välisterritooriumile ning siseruumidesse, siis sel aastal võeti inimesed kokku ja mindi ise külarah-vale külla!
Pärastlõunal juba kella poole nelja ajal hakkas kultuurimaja ees askeldus ja tragi sebimine. Kella 16-ks oli kogunenud hulk rahvast ning õhtujuht Olev Ulp avas sellesuvise suvelõpusimmani. Kogenud õhtujuht rääkis esmalt Uhti küla ajaloost – simmaniga tähistati ka 710 aasta möödumist Uhti küla esmamainimisest ajalooürikutes.
Pärast ajaloo tutvustust alustati rongkäiguga läbi Uhti küla. Sellest võtsid osa mitmed Reola kultuurimaja kollektiivid eesotsas segarühma tantsijatega, laulu- ja tantsumemmedega, ansambliga „So-le“, osa-lemas oli ka külarahvas ise ning kaugemaltki tulnud huvilised.
Kõige ees liikuva Kambja puhkpilliorkestri saa-tel jõuti esimesse peatuspaika. Seal tervitas meid Aili Nooska, kes võttis 20 aastat tagasi kokku küla aktiiv-sed naised ja moodustas kollektiivi „Rõõmsameelsed naised“. Kui Reola kultuurimaja juhataja Silvi Neps oli ulatanud Aili Nooskale tänukirja, sai paraad taas hoo sisse ning liiguti edasi Uhti küla põlistalusid väisama.
Põlistaludest huvitavaima ajalooga on Kalde talu, mis on ehitatud 70 aastat tagasi vendade Hugo ja Kaarel Normani poolt. Selles põlistalus on talletatud tükike Uhti mõisa ajalugu – nimelt olla Hugo Norman ostnud mõisa viinavabriku punased tellised enda majale välisfassaadiks. Taamal Põlva maantee ääres on Oja talu, mille ehitasid Frieda Normani (oli Reola kultuurimaja juhataja ja hiljem kultuurihoidja) vanemad.
Rongkäik hakkas tagasi liikuma Võru maantee poole ning kui Kalju ja Marianne Schmidt oma kodust kolonni märkasid, oli see kasvanud juba mitmesaja meetri pikkuseks. Kalju ja Marianne Schmidt said tänu-kirja väga korras hoitud ja väljapeetud aia eest, kus jaanipäeval võib alati näha tõrvikutest moodustatuid suuri kujundeid. Nende vastas võttis rongkäiku vastu perekond Morel, kes kostitas külalisi koduõlle ja karaskiga. Koduõlu mekkis hästi ning mõni külaline isegi võrdles seda õlut kanguse poolest klassikalise Saaremaa koduõllega.
Viimane ja kõige tähtsam peatuspaik enne tagasipöördumist kultuurimajja kontserti kuulama oli Uhti renoveeritud kõrts. Seal ootas meid kõrtsipere eesotsas kõrtsi perenaise Kai Paksuga. Tema vestis meile kõrtsi ajaloost ning tulevikuplaanidest – kõrts kui avatud kunstiateljee. Sai tutvuda majaga ning pärast ateljeede külastamist esinesid kõrtsi ees tantsijad ning lauljad. Seejärel tantsisid ligi 200 osavõtjat koos „Kaerajaani“.
Rongkäik lõppes oma alguspunktis – Reola kultuurimaja ees, kus pakuti teest väsinud osaleja-tele kuuma suppi ning võis hakata nautima Tartu Tamme Gümnaasiumi vilistlasorkestrit. Õhtu naelaks oli rahvamuusikansambli „Kihnu Poisid“ etteaste. Väikeselt Kihnu saarelt pärit ansambel pani rahva esi-mestest lugudest alates innukalt kaasa tantsima ning nende rahvalikku tantsumuusikat, millest suure osa moodustavad Kihnu meremeeste laulud, kuulasid pingilt sooja südamega needki, kes tantsuplatsile ei mahtunud.
Südaöö paiku, kui „Kihnu Poisid“ lõpetasid esinemise, oli järjekordne eestlaste rahvapidu peetud!
Kohtumisteni järgmistel koosviibimistel!
