Suvepühade põnevad pärimuslood – maagiline jaanituli, lillenõidus ja piimaohver
Mida veel? Kas jaaniaja pärimuses on ka paikkondlikke erisusi? Kui on, siis milliseid ja kust nende kohta teadmist saab? Need on küsimused, millele keskendub praegu Eesti Folkloorinõukogu.
On üldteada, et kõigist Eestimaa kihelkondadest ei kogutud mitmetel põhjustel pärimust ühtemoodi arvukalt ja järjepidevalt. Nii ka rahvakalendri alal – mõnest piirkonnast on teateid rohkearvuliselt, mõnest mitte ühtegi. Juhtub ka nii, et kohalikust muuseumist pole midagi võtta. Uurime folkloristide väljaandeid ja seame sammud Eesti Rahvaluule Arhiivi, aga ikka on materjali vähe. Nii juhtus ka Harjumaa jaanipäeva pärimuse koolitust ette valmistades. Mida siis veel teha? Küsitleda selle paikkonna põliselanikke ja võime saada ootamatult mitmekülgse saagi osaliseks. Seda teeme ka meie ja ei kahetse.
Saunaviht tee enne jaani
Suvepüha ehk jaanipäev on iidne suurpüha, mille juured ulatuvad veel kristluse-eelsesse aega. Haljaste kaskede toomine nii nelipühadeks kui jaanipäevaks viitab muistsele suve vastuvõtule. Jaanilaupäeva õhtul toodi noored kased koju ja paigutati uste ja akende juurde ning voodi päitsisse. Levinud oli ka kosjakaskede toomine oma meelisneiu akna alla.
Looduse ilu, jõu ja täiuslikkuse abil taotleti endale ja oma perele head tervist ja elujõudu. Kui enne jaani lepavihaga vihtled, siis ei hakka miski paha asi kehale.(Jõelähtme)
Tänini on levinud kaskede või vähemalt kaseokste tuppa toomine jaaniajal, aga eriti suvistepühal. Eriliselt tervistavaks peeti kõike enne jaanipäeva õitsvat ja kasvavat. Saunavihad tehti enne jaani. Tee enne jaani heina, siis on loomad ramusad. (Tallinn)
Aga eriti suur oli usk jaanikaste tervistavasse mõjusse. Jaanipäeva hommiku pestakse kastega silmnägu, et sui silmad haigeks ei jääks ega nägu ära ei päevitaks.(Jüri)
Sel jaaniöö kastel pidi olema, neh, haigustevastane mõju. (Kuusalu)
Tuli puhastab halvast Sel pühal ei tee tuld sugugi kõik rahvad, kes peavad suvepüha. Teadaolevad ja kättesaadavad põhjendused on põnevalt erinevad. Ühine on püüd tule puhastava toime abil vabaneda kõigest halvast, sh kurjadest jõududest. Mida suurem tuli ja kõrgemas kohas, seda parem! Sama mõju on veel ja õhul – nendega kokkupuutel tõrjuti halb eemale.
Ulja männik Virumaal oli kuulusus side poolest. Ükskord läks männik põlema ja suur osa isausse sai surma. Põlemise aegu kostis metsast koledat möirgamist. Pärast leiti tuha seest suure ussi luukere. Sellest ehitati laev, millega käidi sõja- ja röövretkedel. Kõikjal kardeti seda madulaeva. Madulaeva poolt röövitud laevad toodi kaldale ja põletati. See oli jaanipäeva laupäeval ja sellest sai alguse jaanituli. (Tallinn)
Jaanipäev on Ristija Johannese nimepäev, siis Johannes ristiti. (Tallinn)
Jaanipäev olevat sellest tulnud, et üks laev mere peal põlema läinud ja nüüd peetakse seda igal aastal meeles tule tegemisega. (Virumaa)
Üks inimene tulnud Tallinna, ei mäleta kes, aga tema mälestuseks seda jaanipäeva peatakse. Kiikumine pidi tähendama mere lainetamist.(Juuru)
Kui eestlased veel paganad olnud, siis neil üks niisugune jumal olnud, keda nemad niisuguste tuledega austanud.(Kadrina)
Jaanituli tulnd sedasi, et Ristija Johannes tapeti sel õhtul ära ja ta pea anti kuningatütrele. Kuningatütar põletas selle pea. Sellest ajast tehakse jaanituld. Tõrvaämber on nagu verine pea seal üleval ja pikad juuksed lohisesid tules. Meid keelati lapsest saati jaanitule äärde minna. (Lääne-Nigula, Martna)
Jaanipäeva põhijooned on sarnased nii üle-eestiliselt kui ka rahvusvaheliselt, sest tegemist oli vastastikuse mõju ja ühise elatusalaga. Jaanipäev koondab endasse nii pööripäeva kui suve esimese poole kombed, näiteks tuletegemise tava liikus peetripäevalt (29.06) ja heinamaarjapäevalt (2.07) jaanipäevale. Eestlaste jaanituli on looduses, Lääne-Euroopas linnas.
Lille- ja põllunõidus
Jaaniajal õitsevate taimede maagiline mõju on üldtuntud. Tulle visati puid ja hagu sõnadega: „Tutrad tulesse, kasteheinad kaugele, linad meie põllu peale!“
Jaaniusside leidmine on hea märk. Kes jaaniööl jaaniussi ära tapab, sel tuleb tulekahju. Kes ussi koju viib, sel tuleb õnne. (Tallinn)
Samuti on rahvusvahelise levikuga inimsaatuse ennustamine sõnajalaõie abil. Mitmed läksid jaanitulelt metsa sõnajalaõit otsima. Seda pidi tegema nii, et hobune ligi, et kui kätte said, siis kohe hobuse selga ja minema. Vanapagan, kes valvas sõnajalaõit, teda kätte ei saaks. (Tallinn, Virumaa)
Levinum ennustamise viis on tulevase ennustamine lillepärja (7 või 9 liiki taimedest) padja või pea alla panemisega jaanilaupäeva öösel.
Üldlevinud oli ka väga mitmekesine karja- ja põllunõidus, mida sooritasid peremehed ja –naised enamasti üksi ja salaja. Põllundusalased pärimused räägivad maagilistest menetlustest hea saagiõnne tagamiseks: korjati võõralt põllult rukkipäid ja viidi neid oma aita või põllule, palmitseti viljakõrsi, et teiste viljajätku endale saada.
Jaanipäeva laupäeva öösel kella12 ajal vana vihaga karjasmaal piimapütti ja lüpsikut vihelda, siis on aasta läbi hea piim ja või, niisama ka jaanipäeval kell 12 teha. (Jüri)
Majaperemees käib hoolega ja vaatab kõik aiad ringi, kas need katki pole, sest muidu ei pea aiad enam loomi. (Harjumaa)
Jaanipäevaga seostub palju muistendeid: sõnajalaõie leidmise lood, maapõu oma rikkustega, rahatuled. Eestlaste levinum raha leidmise viis on läbi unkaaugu vaatamine. Õllejoomine tule ääres on vana komme. Kiikumine on püsinud tänaseni. Kunagi oli ka see aga maagiline tegevus. Kiigel lauldi kiigelaule tunde. Kiiguti jaanitule juures. (Anna)
Vägevaid kiigelaule lauldi kõikjal Harjumaal.
Jaanituli – meelelahutuslik või maagiline
Jaanituli on Maarja tuli. (Jõelähtme)
Tuli kaitseb kõige kurja ja halva eest nii inimesi, loomi kui maad. Üldlevinud on tule tegemine kõrgel posti otsas tõrvatünnis, rattarummil või panges – mida kõrgemal, seda parem. Maha tehti teine, maatuli. Jaanilaupäeval tehti tuld kõrge koha peal. Tantsiti, mängiti ringmänge (Kuusalu).
Tulekraami toodi ühiselt. (Rakvere)
Tule tegemise viisid võisid ka olla erinevad. Saartel ja rannaaladel põletati paate. Rannarootslased ja muhulased laotasid raiutud kadakavirna kasvava kase ümber või keskele lattroheliste okstega tipus – haljas oks on viide ürgsetele tavadele. Kokkupuude elavaga annab elujõudu.
Oli kaks tuld: maagiline ja meelelahutuslik. Tavapärane oli, et tehti tuld oma talus ja mindi ka küla tule äärde. Üheperetuli, kuhu võidi viia ka loomad, oli puhtalt maagilise otstarbega. Palju teateid on sellise tule kohta just Viljandi- ja Pärnumaa lõunaosast. Seal toimus ka ohvritoiminguga sööming. Üleküla tuli oli meelelahutusliku loomuga. Maagiline tuli oli oluliselt erinev meelelahutuslikust!
Näide Mulgimaa ühepere jaanitulest.
Terve nädala piim kogutakse enne jaanipäeva kokku. Jaaniööl aetakse kari metsa. Tuli tehakse ülesse. Pere istub ümber tule keeru ja nüüd söödakse see tervel nädalal kogutud piim ja või ära ja antakse piimane pesuvesi lehmadele juua. Midagid ei tohi üle jääda. See on jaanipäeva piimaohver. (Tarvastu)
Näide Virumaa ühepere jaanitulest. Jaanitulle visatakse 3 touki: 1) Tutrad tulesse, 2) Kasteheinad kargele,3) Linnad minno põllu peale! Käidi 3 x edaspidi ja 3 x tagurpidi ümber tule, siis pidi aasta hästi minema.(Väike-Maarja, Vao v, Aburik)
Tänaseni on levinud, et tule süütavad Jaani-nimelised mehed.
Loitsusõnad jaanilauludest
Jaanilaulud on pigem maagilised ehk loitsivad kui meelelahutuslikud, nende loitsusõnad kinnitavad jaanitule maagiat (sh sajatused). Lauludes on juttu tutrate tulle viskamisest hea linaõnne saamiseks, talu majapidamise edendamisest (piimasaadused, hea kaera kasv), tule tegemise tähtsusest. Põhja- ja Lääne-Eestis polnud eraldi jaanilaulude viise. Neid esitati mõnel tavandilaulude viisil. Lauldi jaanitule ääres nii koos kui üksi. Kuna Põhja-Eestis oli jaaniaeg aktiivne kiikumise aeg, siis on iseloomulik ka rikkalike kaunistustega kiigelaulude laulmine, mida on eriti hulgaliselt kogutud Kuusalu ja Jõelähtme kihelkondadest.
Kes ei tule jaanistutulele, pieterille paiste`elle,see ko`o kolletagu, kasvagu kaske kaula pääle, ounapuu olade pääle, niinepuu nisade pääle, remmelg teise reie pääle, kuusik silmakulmu pääle…(Kuusalu)
Eestlaste jaanipäeva tähistamine on säilinud ehedamana kui mujal Euroopas, v.a Lätis. Enam püsib alles meelelahutuslik tuli. Maagilistest tegevustest on alles need, kus on midagi võistluslikku, ennastületatavat või isikliku õnne ja lembesuhetega seonduvat.
Miks me enam ei laula?
15. mail Keilas toimunud jaanipäevakoolitusel kaardistasime oma unistuste jaanipäeva. Milline see siis on? Küsides inimestelt, kas nende jaanipidudel lauldakse kasvõi ühte laulu ka koos, vastab enamik kindla EI! Küsimusele, kas aga sooviksite laulda midagi koos teiste jaanitulelistega, on enamiku vastus kindel JAH! Samamoodi on vastanud ka teiste paikkondade inimesed. Milles siis asi? Miks ei võiks laulda tänapäevase kogukondliku jaanitule ääres ühte-kahte just selle paikkonna jaani-, kiige-või loodusega seonduvat laulu? Kiigelaule laulda ikka kiigel. Igati sobilikud on ka uuemad rahvalaulud, rahvalikud laulud ja kaasaegsed selles paikkonnas levinud ja tuntud laulud. Suurepärased on aga kindlasti laulu-tantsumängud.
Loomulikult soovitakse ilusat ilma, aga eelkõige väikese rahvahulgaga pere ja oma kogukonna keskset mitme põlvkonnaga rahulikku ja mõnusat olemist. Et jaanipidu oleks traditsiooniline ja samas uudne ehk toimiks järjepidev improvisatsioon traditsioonis. Jaanipeole võiks tulla ehedais või stiliseeritud rahvarõivais. Ühised tegevused võiksid olla söömine (igaüks võtab midagi kaasa),laulmine, laulumängude mängimine, tantsimine (ka seltskonnatantsud).Mitte keegi ei pidanud vajalikuks jaanitulel etenduskava koorilaulude ja lavarahvatantsudega. Samuti ei soovita kõrvulukustavat helivõimendust, vaid loomulikku laulu või pilliheli ja sinna sekka ilmtingimata loodushääli. Soovitakse tunda ja nautida mingitki seost ümbritseva loodusega.
Jaanipäev on meie kõigi ühine püha ning seetõttu on hea, kui meil kõigil on isiklik võimalus sel päeval kaasa lüüa alates jaanituleplatsi korrastamisest ja tuleaseme seadmisest, ühise peolaua katmisest ja lõpetades ühislaulmisega tule ääres. Küllap on ka tänapäeval asjakohane teha kaks tuld – oma pere ja väikese kogukonna pidulikum ja kaasavam jaanipidu oma tule ääres ja suur küla või linna meelelahutuslik tuli.
