Suvine teadusring – loodusõpe kooliealistele lastele

Järlepa lasteaias tegutsev mudilaste teadusring pakkus suvel tegevuslusti hoopis kooliealistele lastele. Juuni lõpuks saime kätte enamuse uurimistööks vajalikest vahenditest - sealhulgas mikroskoobid, ilmavaatlusteks vajalikud seadmed, mõõtekolvid, keeduklaasid, luubid, pintsetid, nihikud, putukavõrgud, kahvad jpm, mille soetasime Sihtasutuse Archimedes Teaduse populariseerimise projekti rahade abil.

Oleme jõudnud korraldada kolm retke, mille käigus uurisime taimi, püüdsime liblikaid ja putukaid, jälgisime nende tegevust ja püüdsime määrajate abil kindlaks teha, kellega tegemist. Samuti salvestasime väga palju materjali kaamera abil filmi ja fotodena. Retkedele võtsime seljakottidega kaasa kõik vajaliku: mikroskoop-monoluubid, luubid, mõõtenõud, kahva, putukavõrgud, pintsetid jms ning vajalikud raamatud.

Esimene retk toimus vihmase ilmaga, 15. juulil - ei olnud liblikate lennuilm, mistõttu keskendusime vee-elustiku uurimisele. Osales kaheksa last. Alustasime ilmajaamast, mille seadsime sisse Järlepa endise algkooli maja taha, seniks kui lasteaias töö taas pihta hakkab. Vaatasime mõõteriistad üle, panime näidud kirja ja suundusime tiigi äärde põhitegevuse juurde. Tiigi kaldalähedasest veest kogusime kahvaproovid vee-elustiku uurimiseks. Kõigepealt vaatasime, keda me palja silma või luubiga näeme, kuidas näevad välja tiigis elavad selgsõudurid, vesilestad, kiilide ja ühepäevikuliste vastsed ning kaanid. Proovid võetud, suundusime lasteaeda, et kõike mikroskoobi all põhjalikumalt uurida. Kui põnev näeb mikroskoobi all välja mesilase silm, ohaka õis, samblikud puuoksa küljes, lille tolmukad! Suutsime ka mõned veeolenditest mikroskoobi objektiivi all kinni püüda ning neid suurema suurenduse juures jälgida.

Teine retk toimus 27. juulil. See kord võtsime kokku natuke väiksema rühma - 5 last. Ilm oli päikeseline ja soe. Jalutasime lasteaia juurest järveni. Teekonnal keskendusime seekord liblikatele. Liblikate tagaajamine on paras sport ja osavusmäng. Väga keeruline oli ka nende jäädvustamine fotodele. Said kaamera välja ja peaaegu fookusesse ning juba ta lennus oligi. Kui palju me üldse teame liblikaid, mitut nimetada oskame? Lapsuliblikat kutsume lihtsalt kollaseks liblikaks ja ilusa suve kuulutajaks, koerliblikat kirju suve kuulutajaks. Aga neid on veel, oi kui palju, ning ilusaid. See oli edukas päev. Nägime ja püüdsime palju erinevaid liblikaid ja putukaid. Lapsed said teada, milline on admiral, väike-kapsaliblikas, lapsuliblikas, päevapaabusilm, rohusilmik, harilik viirgpunnpea, nõgeseliblikas. Järve ääres käis meid mitu korda mööda lennates narritamas suhteliselt haruldane, imeilus, suur, kollasekirju liblikas - pääsusaba (Papilio machaon).Ei tulegi meelde, et Järlepas teda näinud oleks. Tema püüdmine nõudis sportlikku vastupidavust ning ka osavust - väga kiire lennuga liblikas. Püüdsime kinni, tegime pildi ja, vupsti, võrgu vahelt ta põgeneski. Põnevad ja ilusad leiud olid ka kiilide hulka kuuluvad liidrikud, putukatest veel harilik kiitsaksikk ja täpikpõrnikas. Järve ääres seadsime üles oma väikese välilabori, et uurida teel kogutud taimi-putukaid ning teha tutvust vee-elustikuga. Ka järve põhjast võtsime kahvaga veeproovi ja uurisime, kes elavad mudas ning selle pinnal. Leidsime selgsõudureid, ehmestiivaliste, ühepäevikuliste, surusääskede ja ujuri vastseid, kaane, tigusid ja karpe ning imepisikesi zooplanktereid. Järvevee temperatuuriks mõõtsime 24 kraadi ning uurimisretk lõppes ujumisega.

Kolmandal retkel, 3. augustil, uue grupiga võtsime jälle ette teekonna järve äärde, kuid keskendusime põrnikatele - lihtsalt oli selline tore päev, kus silmasime neid rohkem kui tavaliselt. Nägime karuspõrnikat, täpikpõrnikat, kuldpõrnikat aga ka kuuse-puidusikku, rohutirtsusid. Oli tekkinud juba omajagu vilumust, kui enne lihtsalt jalutasid mööda ning ei pannud kirjude taimede taustal putukaid tähele, siis nüüd enam nii lihtsalt nad märkamata ei jäänud. Panime püsti oma välilabori ning asusime uurima kahvaga võetud proove. Seekord püstitasime ülesande mõõta nihiku abil ära paadisilla kõrvalt kogutud 10 karpi (kiiljas jõekarp Unio tumidus), et teada saada, kui suured karbid meie järves elavad. Meie suurim leitud karp oli 9,36 cm pikk ja 5,06 cm lai, väikseim 5,17 cm pikk ja 3,38 cm lai.

Kõikide retkede puhul on tähtsaim olnud vast see, et oleme hakanud märkama, teadlikult ringi vaatama ja leidma igasuguseid põnevaid olendeid. Suviste loodusuuringutega jätkame ka veel augustis, kõik huvilised on oodatud osalema. Sügisest suundume põhitegevusega jälle lasteaeda.

Infot mudilaste teadusringi tegevuse kohta jagavad