Tähtis on leida endas jõud, et edasi liikuda
Võidutöö käsikirja peeti kõige avaldamisküpsemaks vaatamata asjaolule, et autor keskendus tervikliku eluloo asemel vaid ühele perioodile. Žürii leidis üksmeelselt, et lugu on kirja pandud meisterlikult, lausa kirjaniku sulega.
Mis pani Sind kirjutama?
Umbes 90-ndate lõpus hakkasin ma mõtlema, et tuleks ikka jäädvustada kõik see, mida me Vene kroonus üle elasime. Et omalgi hakkab meelest ära minema ja noortele peaks ka rääkima, mis olukorras ja missugustes tingimustes meie omal ajal armees teenima pidime. Ega mul midagi halba Eesti kaitseväe kohta öelda ei ole, aga mulle tundub, et nii mõnigi Eesti noor liialdab, kui ütleb, et seal on raske. Eestis teenimine, omal kodumaal, omade seas, mis raskust see ikka valmistab. Mõtlesin, et vaikselt hakkaks kuskilt pihta, sest ikka ja jälle tuli midagi meelde nendest aegadest või isegi olin unenägudes tagasi selles absurdimaailmas. See aeg on ennast nii sisse söönud, et nii mõnigi kord näen praegugi veel und nendest inimestest, kellega ma seal koos olin, nendest ohvitseridest, erinevatest olukordadest, mis meie vahel oli, nii head kui halba. Nii ma mõtlesingi, et ma pean teiste ja enda jaoks selle kirja panema.
Mitu aastat Sa sõjaväes olid?
Ikka kaks aastat, mitte kolm. Ma enam ei mäletagi, umbes 60ndatel muudeti teenistuse aeg kaheks aastaks kolme asemel.
Kus tekkis mõte osaleda konkursil „Eesti elulood“?
Minul ei tekkinudki, see tekkis abikaasa Leal, kes töötab Kunstiakadeemia raamatukogus. Eks ta seal Päevalehte sirvides nägi konkursikuulutust. Ma olin enne püüdnud aastaid oma raamatut avaldada, olen otsinud sponsoreid siit ja sealt, raamatu väljaandmine pole väga odav ettevõtmine. Igalt poolt sain eitavaid vastuseid. Lõin juba käega, et ju siis peab minu käsikiri sahtlisse jääma. Abikaasa soovitas aga proovida konkursil ja minu üllatuseks tuligi võit.
Mis see võit Sulle kaasa toob, mis selleks võiduks on?
Võiduks ongi see, et ma saan oma raamatu lõpuks avaldada. Eks mu eelmiseks tingimuseks teistele kirjastustele oli ka, et peaasi, kui mu raamat ilmuks: ma ei tahtnud mingit honorari saada, ainult trükkige, müüge. Minule jääb ainult rõõm sellest raamatu valmimisest.
Millal raamat müügile tuleb?
Ilmub ta trükist 26. veebruaril ja on viimane, viiekümnes raamat Eest Päevalehe „Eesti mälu“ sarjast.
Kas on midagi pooleli, mida veel kirjutada?
Ei, praegu ma midagi ei kirjuta, küll olen mõelnud, et võiks kajastada oma lapsepõlve ja nooruse perioodi. See oli võrdlemisi kirju.
Räägi oma lapsepõlvest, mida Sa kirja tahaksid panna?
Eks seal oli nii mõndagi, ma polnud väga hea kooliõpilane, igasuguseid krutskeid tuli kooliajal ette. Aga kooli lõpetasin ikka heade hinnetega, neljad-viied. Lagedi kooli kauaaegne direktor Sven-Allan Sagris oskaks nii paljugi rääkida. Meie igasugustest koerustükkidest... Ega me otseselt midagi halba ei teinud, näiteks ei viitsinud kooli minna, läksime sõbraga Pirita jõe peale, lõime augu jäässe, kastsime jala vette ja ütlesime hiljem, et kukkusime jõkke ja ei saanud kooli tulla. Selliseid pisiasju ikka juhtus. Ehitasime sääreväristajaid, hiljem mootorrattaid. Nii mõnigi kord sai miilitsate eest ära sõidetud, parimaks kohaks eest ära minna oli vana raudteeülesõit Lagedil, sealt autoga üle ei saanud, kaherattalisega aga küll. Paar korda on kuuldud isegi püstolipaugutamist selja taga.
Pärast 8. klassi läksime linna 6. kutsekooli, mis asus Koplis. Balti jaamas saime Loo poistega juba hommikul kokku, leidsime palju huvitavat tegemist ja nii me sinna kooli ei jõudnudki . Lõpuks kool jäigi katki, mida ma ei kahetse, sest see eriala eriti ei huvitanudki mind. Hiljem lõpetasin kaugõppes keskkooli, ka Lagedil. Läksin tööle juba 1977. aastal sideministeeriumi arvutuskeskusesse arvutite hoolduse peale. Olin enne hobi korras kokku puutunud raadiotehnikaga ja mind see ala ka huvitas, nii jäingi sinna tööle, samal ajal kaugõppe teel keskharidust omandamas ja siis TPI-s õhtuses teaduskonnas kõrgharidust taga ajamas.
Kui Sa peaksid lõpetama lauset “Vene armees teenitud aeg Sinu jaoks on kui... ”?
Nii lihtsalt sellele vastata ei saagi, ühest küljest on see maha visatud aeg, aga teisest küljest andis see vaimset jõudu seista enda eest, olla võitlusvõimeline, mitte alluda igasugustele provokatsioonidele, agressiivsusilmingutele, samas ei tohtinud nõrkust näidata, nõrkadel tehti Vene armees elu väga raskeks. See oli tegelikult ikka elukool, seal sa õppisid enda eest seisma. Abi ei saanud kusagilt, tuli oma mõistuse ja jõuga hakkama saada ja ellu jääda. Nõukogude armee kohta öeldi, et see on elukool, kuid parem on see läbida kaugõppes, või et armee on eluraamatust väljatõmmatud kaks lehekülge.
Mina olin tööpataljonis kino-ja raadiomehaanik, postiljon. Selle ameti peale sattusin teisel teenistuse poolaastal, esimesel sain ikka oma jao täiega kätte.
Tööpataljoni sattus enamjaolt madala haridustasemega, väheintelligentne kontingent või lausa vanglas istunud mehed. Samas olid seal Venemaa sakslased, kes olid usklikud ja väga intelligentsed poisid. Intelligentsus oli aga armees väga halb omadus, seal pidid olema sa jõhker, matslik, rusikaga vehklema, siis olid sa õige mees. Võib-olla teistes väeosades seda nii tugevalt ei tulnud esile, aga tööpataljonis isegi ohvitserid tunnustasid sellist käitumist. Mina sattusin ju sinna väeossa juhuse tõttu, ega ma ei tahtnud kroonusse minna. Perre oli juba poeg sündinud ja nii ma otsisin igasuguseid võimalusi, et pääseda sellest minekust. Loo alevikus oli väga hea arst, minu mäletamist mööda oli tal Õie nimeks. Tema saatis mind igasugustesse haiglatesse uuringutele, otsisime haigusi, aga hiljem komisjonis öeldi, et oled küll igatpidi haige ja mööda haiglaid vedelenud, aga tööpataljonis jaksad ikka olla. Nii ma võib-olla haiguste simuleerimiste tõttu tööpataljoni sattusingi, aga ei olnud hullu, sain hakkama.
Millised on olulised seigad Sinu kujunemisloos sõjaväeperioodi kõrval?
Olulised on kindlasti olnud abiellumine enne sõjaväge ja poja Taavi sünd. Hiljem lisandus perre tütar Theresa Dee, poliitilise tegevusega alustamine, Eesti vabariigi taastamisele aktiivne kaasaitamine.
Sealt see algab, kui Sa tahad korralikult hoolitseda oma pere eest, siis sa peadki kogu aeg arenema ja eneses edasi liikuma, sa ei saa jääda paigale manduma. Nagu mu proua on mulle öelnud, et ehk see Lõvi tähtkujus sündimine on andnud mulle kaasa selle saavutuse vajaduse, selle pärast olen ma külavanem, majavanem, selle pärast omal ajal astusin ERSP ridadesse, tegelesin aktiivselt Kodanike Komiteede liikumises, püüdsin ka omalt poolt seda Eesti riiki taastada, hiljem liitusin IRLga, osalen vallas majanduskomisjonis, läksin Lagedi laulukoori. Ma ei suuda istuda paigal, vajan tegevust, edasiliikumist, arengut.
Kuidas Sinust sai Ülejõe külavanem ning mis on Su praegused tegemised külavanemana?
Olen kauaaegne kodukandi liikumise klubi Lagedi Kanged Kargajad liige.
Ühel perioodil tekkis probleem, et küla on, aga külavanemat polegi, samal ajal polnud ka Lagedil alevikuvanemat. Mõtlesime rahvaga, et on vajalik, et keegi meist ajaks vallas asju, seisaks meie eest. Nii räägiti mulle auk pähe, et kandideeri, ja ma saingi külavanemaks. Lagedi alevik sai ka samal ajal alevikuvanema. Eks sellest tegevusest on olnud kasu ka, eluaeg olen mina ise unistanud ja külarahvas ka soovinud, et küla peatee, Raadiojaama tee, oleks valgustatud, nüüd on see valla abiga teostunud. Aega võttis, aga asja sai. Igasugused lumelükkamised, teeremondid, infostendid ja palju muud on ka igapäevased mured. Tuleb ise vallaga pidevalt suhelda ja järjepidev olla, niisama ei tule midagi. Eks külavanemat on vaja, näiteks kas või külaelanike probleeme Rae vallaga aidata lahendada. Pöördutakse ikka külavanema poole.
On Sul mingeid töid veel, mida soovid külavanemana algatada, ellu viia?
Üks asi mõlgub mul meeles küll. Praegu on meie küla jaotatud kraaviga pooleks: osa külast, kortermajad ja suvilad, on ühel pool kraavi, teisel pool on aga talud. Sinna kraavile tahaks teha silla, et küla muutuks ühtsemaks ning et kõigil oleks mugav liikuda.
Oled Sa mõelnud, mis Sinust oleks saanud, kui poleks olnud seda Vene sõjaväe perioodi?
Ega see periood ei suutnud minus olulisi muudatusi teha, ma ei muutunud jõhkraks, ebainimlikuks, samas kasvatas see tahtejõudu ja oskust enda eest seista.
Minuga koos teenisid aega kaks Venemaa sakslast, Viktor ja Eduard. Olime nn klubitöötajad, Viktor oli kunstnik ja Eduard klubi juhataja. Õigupoolest elasime ühe aasta minu juures kinonäitamise ruumis ehk kinoputkas.
Vandusime üksteisele, et nii, nagu käituti meiega, meie käituma ei hakka. Me ei hakka noori mõnitama ega mõttetuid käske andma, püüame jääda inimesteks ja ma arvan, et meil läks see korda. Igaüks võib hiljem minu raamatust lugeda, mida tähendab see, kui mõni ei suutnud inimeseks jääda, ja mida see endaga kaasa tõi. Seal on paar sellekohast näidet, ka paar-kolm eesti poissi ei suutnud omadega toime tulla, püüdsime neile küll abiks olla, aga kui sa ise vaimselt sellele pressingule vastu panna ei suuda, siis sa murdud ja sind ei päästa enam mitte keegi.
Ise pead olema seesmiselt väga tugev. Praegugi suhtleme nende saksa poistega, Viktor, kes oli andekas joonistaja, läks hiljem piiride avanedes Saksamaale õppima ja on kuulus arhitekt. Eduard sai IT-meheks ja praegu olevat ta otsapidi Lõuna-Ameerikas.
Mida on Sul lisada juurde oma raamatule selle raske ja keerulise teema lõpetuseks?
Eks ma püüdsin seda käsitleda, nagu tsiteerides Päevalehe artiklit, Švejki stiilis, mitte kalduda väga mustadesse toonidesse. Leida igalt poolt veidi valgust, veidi huumorit. Ühelt poolt see teema ongi raske, aga teisest küljest ka tohutu absurdisituatsioon, millesse oled sattunud. Need olukorrad, millesse me sattusime, võisid inimesele teha palju haiget. Hiljem imestad, kuidas võidakse nii käituda, kuidas üldse sellised olukorrad saavad tekkida. Kuidas inimene võib nii madalale laskuda ja teiste inimestega nii käituda, kasutades ära positsiooni, jõudu? Aga me tulime sellest välja.
Praeguse ajaga paralleele tõmmates võib öelda, et on küll raske aeg, aga tuleb vastu pidada. Masu hakkab taanduma, tööpuudus tasapisi taganema. Leidke endas jõudu edasiliikumiseks, ärge norutage kodus, olge aktiivsed, tegutsege ja varsti näete, et tänane olukord on märksa parem, kui oli eile, ja homme on parem kui täna.
Mis andis Sulle jõudu, et suutsid vastu pidada?
Mul oli kodus ju naine ja poeg, ma teadsin, et pean need kaks aastat vastu pidama ja nende juurde tagasi jõudma, seejuures jäädes inimeseks. See andiski minule jõudu. Igaüks peaks eneses leidma selle miski, mille nimel edasi liikuda ja raskustele vastu panna. Elame edasi.
