“Näiteks doktor Peetre Mardna on toonud mitu käsitööna valmistatud sirpi,” räägib muuseumi looja ja juhataja ühes isikus.
Siin on aga ka instrumente, mille tähenduse küll ükski eestlane suudab vaevalt ära arvata. Nii näitab Toomas Välja kahte pisemat puupilli meenutavat toru, ühel pilu sees, teisel paun otsas.

Need on kunagi toodud Usbekimaalt, paunaga toru aitab poisslapsest imikut kuivana hoida, piluga toru jälle tüdrukut. Kui need muidugi vastavasse kohta kinnitada,” naerab Toomas Välja.

Algaas aga kõik sajandivahetusel. Siis kui mees Kultuuriministeeriumis ameti maha pani linnast esivanemate tallu Naage külla elama asus.
“Side on mul selle koha, Madise taluga aeg olnud, siin ma ju sündisin ja käisin koolis, kolm poega on kõik oma suved siin veetnud.

Vanematekoju elama asudes remontis peremees kõigepealt maja.
“Olen siin Naage külas ainukene põliselanik, kelle juured ulatuvad nii kaugele kirikuraamatud teada annavad. Vanim sissekanne nende suguvõsast on tehtud 18. sajandi keskpaiku. 1871. aastast tõendab aga parun Stackelbergi allkirjaga dokument, et Madise talu on neile päriseks müüdud, mõisa teoorjadest said vabad talupojad.

Minu lapsepõlves oli Naage külas 15 suitsu, suur küla oli. Suurest külast ei jäänud midagi järele võõrvägede tulekuga.

“1951. aastal rajati Türisallu lennuväli, hiljem ehitati see ümber raketibaasiks. Inimesed pidid kodud jätma. Kes ka jäi, müüs ise tare maha – raketibaasi läheduses ei tahtnud keegi elada,” meenutab mees, kes ennast ainsana ümbruskonna elanikest võib päris põliseks pidada.
Et aga paikkonna ajalooline mälu kaduma ei läheks, hakkaski Toomas Välja mõlgutama muuseumi mõtteid.

2010. aastal kirjutas ta Nelja Valla Kogule taotlusprojekti elumaja juurde kuulunud rehetare taastamiseks ja toetus leitigi. Tublisti aitas vajalikke dokumente vormistada oma kandi mees Deiw Rahumägi. Ehitamist nõustas tuntud muinsuskaitsetegelane Silja Konsa – samuti oma kandi inimene.

2013.aastaks oli ka rehealune taastatud ja esimesed eksponaadid sees.
“Ega ma neid eksponaate väga palju tahagi. Harjumaa Muuseumist soovitati samuti, et olgu pigem vähem, aga seda enam huvipakkuvamad ja kohalikku koloriiti tutvustavad.” Arvad Toomas Välja.

Nii saab külastaja teada, et kunagi on naaberkülas Vääna – Jõesuus olnud suusavabrik. Mitu paari suuski pärinevad just sealt. Rehetare vaba pinda kasutatakse aga hoopis kogu külarahva huvides. Et Naagel oma “külakoda” puudub, siis on hakatud just siin koos käima, külakoosolekuid korraldama, jõuluõhtut ja jaanituld pidama.

Põnev ürituste sari kasvas välja “Naage Vanameeste Klubist”, muheleb peremees. “Mõtlesime kutsuda kokku küla vanemad elanikud, et nad siis noorematele oma elutarkusi pajataks. Aga noored tahtsid ka oma tarkusi jagada.”

Nii sündiski Naagel klubi, kus kõik saavad teistele oma kogemusi edasi anda.