Taivalkoski kunstnike ühisnäitus Jõhvi Kontserdimajas
Taivalkoski kultuurirahva poolt tõi sooja tervituse Päätalo Instituudi näitusetegevust korraldav Virve Seiteri, tõdedes, et sõprusvallakoostöö on nüüdseks jõudnud olulise teetähiseni ning, et näitusest kujuneb loodetavasti sissejuhatus edasisele viljakale kultuurivahetusele. Ka meie kunstnikud on teretulnud Taivalkoskil.
Kohalolnud kunstnikepaar kommenteeris ja avas oma tööde tagamaid.
Eeva-Kaisa Jakkila inimfiguurid (vineer+söejoonistus) ammutavad ainet nii antiikmütoloogiast (Veenuse sünd) kui ka tänapäevast, kujutades argiseid ja kunstnikule lähedasi inimesi Taivalkoskilt.
Numbritega kaetud inimkehad hoiatavad n.-ö. lihast ja luust inimese kaotsimineku eest.
Kunstniku arvates on inimene minetamas oma identiteeti: temast on saanud osa küberruumist ja mingi numbriliselt mõõdetav suurus ühiskonnas.
Siiski pole Eeva- Kaisa arvates kõik veel kadunud. Ta paneb lootuse uuele põlvkonnale, kes ülemaailmastumise ja muude trendide kiuste suudab säilitada oma eheduse („Ärkamine") ja lennata vaimsete kõrguste poole. „Lendavad inimesed" on kunsniku üks lemmikmotiive.
Jussi Valtakari puitskulptuurid esindavad n-ö. moodsat soomeugrilikku nikerdamiskunsti.
Jussi enda sõnul lõigati ennevanasti pussiga tarbeesemeid pirru või küünlavalgel; tänapäeval, ja tema puhul, asendab neid telekas, kust pärineb ka enamik tööde teemasid. TV uudistesaated on üks peamisi inspiratsiooniallikaid.
Mõistagi ei jõua teleka ääres istudes puukko (puss) nähtule-kuuldule kohe järele, mistõttu esialgu sünnivad eskiisid paberil. Viimaseid on sadu ja mõistagi mitte kõigist ei saa „asja".
Ka Jussit häirib inimeste võõrandumine elavast suhtlusest; näost-näkku vestlust asendab üha enam pinnapealne suhtlemine sotsiaalvõrgustikes või põgus moblavestlus. Nii ei tea pahatihti lapsedki, kes on õieti nende isa või mis tööd ta täpselt teeb.. „Isa on praegu veidi kinni," kõlab telefonis napp vastus. Sellenimelisi töid („Isa on praegu veidi kinni") on näitusel kaks;
üks kujutamas timukat ja teine transvestiiti..
Jussi töödes ei puudu ka n.-ö. klassikalised kujud („Simson") või siis kaasaegne nägemus motiivist „naine kaevul"(„Veepudel"). Kaelkookusid ja ämbreid asendab suur plastpudel.. tuli osta suur, kuna poes oli ju „ale".
Kaugenevate aegade ja tänapäeva kokkupuude leiavad sügava väljenduse skulptuuris „Plasttool", mis kujutab kunstniku eakat ema. Pragunev puit on kui paratamatu ajalõhe, mis kord tabab meid kõiki...
Kuigi nii Eeva-Kaisa Jakkila kui ka Jussi Valtakari on osalenud kolme aastakümne vältel arvukatel näitustel nii kodu kui välismaal (seal hulgas ka Tallinnas), võib kunstnikest ilmselt tuntuimaks pidada Rauno Salmineni (70). Nagu näitusel esindatud nooremad kolleegid, on ka tema õppinud Lahti Kunstiinstituudis (1968-71). Tema töid on eksponeeritud pea kogu maailmas (USA-s, Jaapanis, Ladina-Ameerikas, Euroopas). Mitmed muuseumid nii Soomes kui ka võõrsil (The Museum of Modern Art, Tokio; Centro de Arte Moderno, Bueno Aires jt.) on soetanud ta töid oma kollektsiooni.
Tänu me Taivalkoski sõpradele on Rauno Salmise maalid jõudnud hinnalise kingitusena ka Illuka Kooli ja vallavalitsusse.
Ilmselt on rahvusvahelise tuntuse põhjus nii kunstniku näiliselt lihtsas ent meisterlikus maalimisviisis kui ka ainevaldkonnas- on ju Lapimaa midagi sellist, mis tõmbab inimesi üle maailma. Pealegi teab Jõuluvana kodumaad igaüks.
Vanameistrilt on käesoleval näitusel vaadata viis lummavat maastikuvaadet, mis nii sobivasti kajastavad praegust sügiskirevust („Ruska") ja kohe-kohe saabuvat talve („Jäätulek", „Esimene lumi", „Kaamos").
Näitus jääb avatuks 30. oktoobrini. Kes kontserdimajja ei jõua, need saavad mõningase ülevaate kunstnike töödest ka Kurtna raamatukogus- seltsimajas.
