Talumajast leitud skelett pääses vangistusest
Juuli alguses kolksatas Köisi külas Ataste talus töömehe labidas vastu kummalist objekti. Järva Teataja kirjutas, kuidas talumajas vundamenditöid tegev ehitusmees Kaupo Kirsipuu arvas, et järjekordne kõva kivi on jäänud labida teele, kuid leid oli palju üllatavam – „kivi“ osutus hoopis hambutuks inimpealuuks.
Laipa prooviti varjata
Kohale kutsuti nii politsei kui ka muinsuskaitseameti esindajad. Juuli lõpul võttis skeleti väljakaevamise oma hooleks muinsuskaitseamet, kes ettevõtmist ka rahastas. Paarisentimeetrise betoonsegu ja õhukese mullakihi all lebanud skelett hakkas 24. juulil oma aastakümnete pikkusest vangistusest välja kooruma arheoloog Arnold Undi abil.
Kui Kareda vallaleht väljakaevamisi väisama jõudis, oli Unt skeleti ülakeha juba mullakihi alt vabastanud. Luud lebasid kitsukeses augus, küünarvarred väljapoole suunatud, justkui inimesel, kes on kitsasse ruumi surutud. Veidi eemal paistis ka otsake jalanõu ninast.
Eesti Arheoloogia Seltsi ja Eesti Sõjahaudade Hooldeliidu liikmel oli juba siis selge, et siin on toimunud midagi kriminaalset. Esialgu oli Unt spekuleerimisega kitsi ning pidas põhiülesandeks vaid luustiku maa seest välja kaevata ning jälgida asjaolusid, kuidas see asetseb ja millest luud veel rääkida võivad. „Ilmselge on see, et tellistest ja segust täide on selle haua varjamiseks tehtud.“ Jutud külakalmetest lükkab arheoloog kategooriliselt ümber.
Unt viskab õhku, et tasub uurida 50–60 aasta jooksul kadunud vanainimeste kohta. Sellele, et tegu võiks olla vanema inimesega, viitab juba väljakaevatud lülisammas. „Nii palju kui ma näen, on selgroog kahjustatud radikuliitidest. Juba hambutu pealuu viitas sellele, et tegu vanainimesega.“ Ning kuna füüsiline vorm on kehvemapoolsem, siis peaks tegu olema inimesega lähikonnast. Unt viitas sellele, et sedavõrd kehva vormiga inimene ei saa olla kuskilt kaugemalt tulnu, näiteks mõni rändur.
Skelett viitab mõrvale
Undi jaoks on selline väljakaevamine esmakordne. „Kuigi eks terve Eesti ole niimoodi luid täis.“
Aga miks ometi matta inimene põranda alla? „Äkki oli tal suur pärandus?“ viskab Unt nalja. „On lausa klassika, kuidas ühest pahandusest tekib suurem pahandus. Oli tõre sugulane, andis vastu hambaid, mees kukkus pikali, püsti enam ei tõusnud... Aga see on kõik spekulatsioon.“ Naljatledes käisid ka sahinad, et lõpuks on kadunud Johan Pitka või Jimmy Hoffa viimne puhkepaik avastatud.
Spekulatsioone jagus küllaga hetkeni, mil mõni tund hiljem oli skelett mullavangistusest vabanenud ning hakkas jutustama juba tõepärasemaid lugusid.
Skeleti mõlemad käeluud olid murtud, jalad köidetud lehmaketi ja nahkrihmaga, selgroog murtud, mis Undi sõnul on selline vigastus, mis jätab inimese halvatuks. Kuulihaav südame piirkonnas oli viimaseks tõestuseks, et lahkunud inimene langes julma vägivalla ohvriks.
Muinsuskaitseamet pakkis luud asitõendina kaasa ning viis edasisele uurimisele.
