Talvi Aruaas: Kiili rahvas on olnud tubli
Kolleegid vallamajast leiavad tema iseloomustamiseks esimese hooga selliseid sõnu, nagu "aus" ja "otsekohene", aga ka "karm", mis tundub sotsiaaltöötaja puhul esimese hooga kummaline, aga põhjalikumalt valdkonna olemusse süüvides ei olegi tegelikult imeks pandav.
Talvi ise ütleb, et kõige süüdimatum tegu temaga sarnast ametit pidavate inimeste puhul on toetusraha andmine, tundmata huvi, milles toetuse küsija probleemid tegelikult seisnevad.
"Meie töö peab olema sisuline, teeme palju kodukülastusi," räägib Aruaas. "Selgitame, miks inimene oma eluga toime ei tule. Tihti on põhjuseks hoopis oskamatus olemasoleva rahaga toime tulla."
Tõelisi abivajajaid toetatakse, kuid mitte alati rahaga, vaid riietega ja toiduabiga; kui keegi on töö kaotanud, otsitakse talle võimalusel töökoht. Et Kiili vallal jätkub hädalistele jagada nii invaabi vahendeid, riideid kui ka toidukraami, on lõviosas just Talvi teene, kes on suutnud luua põhjanaabrite juures vajalikud sidemed ning suudab varusid pidevalt täiendada. "Ega keegi tegelikult ei käsi sotsiaaltöötajal küsida, miks inimene tuleb toetust küsima," lausub ta.
Inimene peab töötama
Enne Kiili valda tööle tulemist oli Aruaas Jüri koguduses diakooniajuht ja hingehoidja. Sealne kogemus ei luba tal siiani kellessegi pinnapealselt suhtuda, iga abivajaja puhul on vaja üles leida põhimine probleem: miks inimene ühel hetkel enam hakkama ei saa ja peab lootma toetusrahale?
"Eks inimene on algul pahane, kui talle kohe toetust ei määrata, sest ta on enne kodus juba mingi summaga arvestanud," räägib naine. "Inimesel on mingi kriis ja ta arvab, et toetusraha aitab ta sealt välja." Paraku ütleb reaalne elu, et tegelikult ei aita.
"Minu ülesanne ei olegi kõigile hea olla," ütleb ta. "Nii ei saa oma tööd teha nagu poliitikas, et jaotan ühe maksumaksja raha teisele ja siis on kõik rahul. Ei ole tegelikult."
Aruaas toob näiteks noored inimesed, kelle puhul on äärmiselt oluline, et nad võimalikult kiiresti tööturule saaks. "Mingu kõigepealt kasvõi mõne väikse koha peale tööle, peamine on, et koju ei jääks," ütleb sotsiaaltöötaja. "Kui mitu aastat järjest kodus oled, siis sa polegi lõpuks enam võimeline töötama, jääd noorelt töövõimetuspensionäriks."
Oma võrgustik
Talvi jutu üle põhjalikumalt järele mõeldes taban ennast mõttelt, et paradoksaalsel kombel võib vahel toetusrahade maksmisest keeldumise taga olla mitte hoolimatus, vaid pigem hoolivus. Lahenduseks pole mitte toetuste suur arv või toetusrahade suurendamine, vaid inimesega tegelemine. On neid, kes seda mõistavad, ja on neid, kes ei mõista.
"Kurb ja ühtlasi koomiline on see, kuidas riik meie tööd hindab," toob Aruaas näite. "Seda tehakse väljajagatud toetuste arvu järgi. Mida rohkem toetusi välja maksad, seda parem sotsiaaltöötaja justkui oled. Minu jaoks on sotsiaaltöö aga eeskätt töö konkreetsete inimestega, nende järje peale aitamine. Vahel piisab lihtsalt ära kuulamisest ja toeks olemisest, vahel on vaja kasvõi pang vett või sületäis puid vanainimesel tuppa aidata või inimene viia autoga arsti juurde, kuid see ei tule kuskilt aastaaruannetest välja."
Kui võrrelda Kiili valda mõne teisega, siis on vahe sotsiaaltoetuste arvus ja sinna kulunud rahas märgatav. On valdu, kus ongi mindud kergema vastupanu teed - selle asemel, et teha sisulist tööd, jagatakse lihtsalt küsijatele ilma olulisi küsimusi esitamata rahalist toetust.
Talvi endale sellist käitumist ei luba, iga abinõudleja saab personaalse lähenemise osaliseks ja abi, mida ta tegelikult vajab. Mis poleks omakorda võimalik ilma tutvusvõrgustikuta, kuhu igal kogenud sotsiaaltöötajal peavad kuuluma nii arstid, psühhiaatrid, haiglad, hooldekodud kui tööpakkujad.
Kiilikas saab hakkama
Aastal 2012 võib küll öelda, et Kiili rahvas on tubli, leiab Talvi. Masu elati üle ning nüüd on elu taas stabiilsemaks muutunud, tekkinud on uued võimalused. Kuigi raske aeg majanduses räsis kõiki, on sellel ka oma plusspool. Inimesed õppisid paremini hakkama saama.
"See aeg pani paljud asjad paika," räägib naine. "Vanemad inimesed ütlesid masu kohta, et seda oligi oodata. Seda polnud keegi varem näinud, et nii kergelt võib muutuda panga orjaks ning kõike saada nii lihtsalt ja kohe. Eakamad ütlesid, et see saab ühel päeval otsa, nii ei saa see kaua kesta."
Ja ei kestnudki. Võlad ning töökoha kaotus ajasid lõhki nii mõnegi perekonna. "On ka meil juhuseid, kus üks lapsevanematest põgenes ning jättis võlad teise kaela. On tulnud ka ette, et läksid ka emad ning jätsid lapsed isa kasvatada", meenutab Aruaas.
Kõige suuremaks kannatajaks on lapsed, kelle pärast sotsiaaltöötaja süda eriti valutab. Olles ise kaheksa lapse ema mõistab Aruaas suurepäraselt, kui palju mõjutavad noort inimest konfliktid vanemate vahel.
Talvi räägib ka piirkondlikest erinevustest Kiili vallas. Siin jaotab eluviis ja ajalugu valla justkui kaheks. On nn külade piirkond ja uuselamurajoonid. Külades elab traditsiooniliselt kolm põlvkonda ühe katuse all, mis on hea, sest nii saavad noored tööl käia ja vanavanemad hoiavad lapsi ning toimetavad kodus. Samas on tagatud vajaduse korral ka vanema generatsiooni abistamine.
Siinkohal peab Talvi vajalikuks mainida inimeste hulgas väljakujunenud valearvamust, et kui me emad-isad vananevad ja ei tule enam ise kõigega toime, peaks valla sotsiaaltöötaja hakkama nende elu korraldama. Eelkõige lasub see kohustus ikkagi järeltulijate-pärijate õlul.
Loomulikult on ka üksi elavaid eakaid, kuid nende puhul tuleb sotsiaaltöötajal rohkem jälgida, kas kellelgi hakkavad näiteks küttepuud otsa saama vms. Ja kui hakkavadki, siis naaber ikka annab teada.
Uuselamurajoonide inimeste mured on hoopis teistsugused. Korraga ja hästi kiiresti on tekkinud naabruskond, kus inimesed alles tagantjärgi hakkavad teatud tõsiasju teadvustama. Mõnele jõuab pärale, et ta ei ole nn maja inimene, vaid hoopis "korteri inimene", teine avastab, et oma maja alevi külje all tiheasustusalas ei olegi väga privaatne, kolmas saab aru, et kinnisvarabuumi ajal kolmekümneks aastaks võetud kodulaen on orjus praktiliselt eluks ajaks jne. Pinged kuhjuvad paratamatult.
Aga aidata tuleb iga abivajajat, olgu ta vana või noor. Mured on erinevad nagu inimsaatusedki. "Ühtegi lahendamata probleemi pole, küsimus on selles, kas me tahame," leiab Talvi Aruaas.
