Kolmas essee. Selles saate teada: - leib kõigepealt - kirikukeskused kõigile soovijatele – kuidas avada endale uusi horisonte – originaalsed soome harrastused. Minu järjekordne kohtumine meie kaasmaalasega, seekord Mariaga, leidis aset ühes äärmiselt huvitavas kohas. Ütlen kohe otse ära, et see koht on linna elanike seas ülipopulaarne ja seda külastatakse regulaarselt. Siin võib kohata noori emasid, pensionäre, lõunatavaid ehitajaid, kohalikku noorsugu. Tegemist on linna «toidulauaga». Inimesed tulevad leiva järele …

Maria, ütelge palun, kui see pole saladus, kellele see leivaabi on mõeldud? Ma ei näe siin küll eriti abi vajavaid inimesi.

Osalt on teil tõesti õigus. Algul tõi kirikukeskus, mis asub siit üle tee, leivatooteid supermarketitest, tehes seda kindla elukohata isikute jaoks, kes elasid hulkurielu. Kuid seejärel suurenes sortiment pagaritöötubade arvel. Värske leiva aromaatne lõhn meelitas kohale ka ülejäänud publiku. Soomes on leib väga kallis, reeglina ostavad paljud pered seda soodushinnaga ja külmutavad jääkambris. Nii on säästlikum. Siin aga võib lihtsalt tasuta valida ja võtta, mida ja kuipalju soovid, seejuures alati paari päeva varuga realiseerimistähtajani. - Tõesti, ka mina võtan endale pätsi …

Teadupärast olete te usklik ja külastate kindlasti ka seda kirikukeskust?

Jah, te täheldasite õigesti, et see on keskus, seetõttu veedavad paljud lapsed ja täiskasvanud siin oma vaba aega, vaatamata konfessioonile; nad käivad erinevates huviringides. Reeglina on see tasuta; palju toimub ka spordi- ja linna- üritusi. Isiklikult mina ja minu vennad- õed Issandas sõidame palju ringi mööda Soome linnu.

Üldiselt ma tean, et Soome linnades suhtutakse väga leebelt ja heatahtlikult traditsioonilistesse kristlikesse usutunnistustesse ja usulahkudesse, mis kuuluvad nn parakristlikesse suundumustesse. Näiteks nägin ma Nummelas nelipühilaste, baptistide, 7-nda päeva adventistide, Jehoova tunnistajate palvemaju; luterlaste, vene õigeusklike ja metodistide kirikuid.

Jah, linnas on palju kogudusi ja kirikuid, kuid kõik, usklikud ja nendega liitunud isikud suhtlevad üksteisega aktiivselt, kogudused organiseerivad ühisüritusi. On ka ühendatud heategevuslikud fondid, noorsooorganisatsioonid. Ütlen isegi veel enam …, kui poleks seda määratu suurt vaimset tuge siin kohapeal, siis poleks me mehega vaevalt otsustanud Eestist välja rännata ja Soome elama sõita.

Ma tean, et teil on ingermanlandi (ingeri) juured.

See on tõesti nii … me valmistusime mehega kaua aega ette ärasõiduks, kaalusime asja ja kaalutlesime kõiki võimalusi. Vanuselt oleme me pensionieelikud, seega on siin sentimentaalsused kohatud, – meil pidid tõenäoliselt olema kaalukad argumendid ja veendumus, et suudame sotsiaalselt kohanduda ja saavutada perekondlik heaolu. Noorem poeg oli just Eestis põhikooli lõpetanud.

Kas te olete siin juba kaua elanud?

12 aastat, aga selles linnas siin aastat viis. Töö leidmise ja soome keelega tekkis küll probleeme, õnneks leidsid need vastuvõetava lahenduse. Materiaalselt oleme me küllaltki heal järjel.

Aga kuidas lapsed muutustele reageerisid?

Noorem suundus kohe edasi õppima, praegu lõpetab Helsingi Ülikooli. Vanem poeg elas mõnda aega meiega koos, kuid otsustas siis Tallinnasse tagasi pöörduda. Ta töötab taksojuhina ja tema elurütm erineb tunduvalt siinsest. Kaks aastat tagasi sündis tal tütar. Nüüd sõidan ma talle tihti külla.

Kas ka Maardusse sisse põikate?

Kuidas siis muidu, sinna jäid mu sõbratarid ja mehe sugulased. Oma Ringi tänaval asuva korteri müüsime me maha, seetõttu sõidame me sinna vaid külla. Linna maaliline palett ei saa kedagi ükskõikseks jätta. Alati on meeldiv tuttavas kohas jalutada; Maardu linn muutub üha kaunimaks ja saavutab mastaapsust. Maardu laadad ja pühad aga on võrreldamatud.

Maria, jutustage ka oma hingeelust? Teie vaimne külg on mulle arusaadav. Missugused on aga teie huvid ja hobid?

Meie linnas töötab hulgaliselt ringe ja spordisektsioone, klubisid kõigile vanustele. Kuid tihti on sinna raske sattuda, kuna on järjekorrad ja eelregistreerimine. Mina olen külastanud pitsiniplamis-, raamatuköitmis-, tikkimis-, joonistamis- ja kudumiskursusi ja püüan igal hooajal oma huvide ringi mitmekesistada. Muuseas müüvad loomekodades osalejad paljudel heategevuslikel laatadel või sedalaadi üritustel oma esemeid, tõsi küll sümboolse hinna eest. Kõik see üheskoos sisemise moraalse rahuldusega täidavad mu elu, ma ei kaota toonust ja tunnen end suurepäraselt. Kuigi mul on invaliidus, nagu te võibolla märkasite.

Parem aga jutustan teile originaalsetest kiindumustest, millega ma kokku põrkasin, kui otsisin eneseväljendamise viise. Näiteks töötab meil linnas tõstepommide naissektsioon. Ma külastasin kord nende treeningut ja avastasin, et tegemist on habraste tütarlaste ja soliidsete daamidega. Selline treening korrigeerib figuuri ja aitab selgrooprobleeme lahendada. Või võtame näiteks pereüritused Ultimate Frisbee, need näisid mulle väga väljendusrikkad (seda võiks arvestada ka spordipargi ehitusel Maardus). Mäng toimub järgmisel viisil: Ultimate Frisbee instruktor viib lapsed staadionile, kus nad õpivad seda spordiala, samas kui vanemad suunduvad teise instruktoriga metsarajale, õpivad seal ületama takistusi ja tabama sihtmärki-korvi. Aga perekonna vanakesed tegelevad, tavaliselt koos koerast lemmikloomaga spordiradadel, kus nad uurivad frisbee diski lennutrajektoori. Või näiteks kottide, korvide, vaibakeste, kodutarvikute punumine kasutatud kohvipakkidest; esemete valmistamine metallist olmerisust …

Nii et Soomes armastatakse samuti „handmade“ ja „secondhand vintage“ stiili!

Sooviks veel lisada, et isegi siis, kui inimesel on tagasihoidlikud materiaalsed võimalused ja vähe vaba aega, võib alati muuta oma elu kvaliteedivärvingut. Selleks on lihtsalt vaja suurt huvi ja tõsist soovi.

Täitsa nõus. Tänan vestluse eest ja luban endale veel ühe küsimuse: kas teile võiks kunagi pähe tulle võimalus kodumaale naasta?

Kõike võib elus juhtuda, nii nagu Jumal meid juhib, kuid vaevalt ma siit ära sõidan. Soome on minu jaoks saanud juba nii öelda ristiemaks.