Tänase vallavanema mõtted läbi aja
Aeg on aeg, tuli leppida nendega, kes olemas. Vallavanem kutsus mind osaajaga sotsiaaltöötajaks ja minu põhiline ülesanne tol hetkel oli korraldada koduhooldust ja alustada sotsiaalsüsteemi väljatöötamisega vallas. 1990. aastal oli sündinud tütar Madli ja 1992. aastal poeg Kaspar. Suuremad lapsed Krista ja Rasmus olid teismelised. Eks me siis oma töö-ja koduelu koos jagasime- lapsed, abikaasa Heiki ja Paistu külast hoidja- memm. Selleks, et toime tulla, oli veel ka loomapidamine, millega toimetasime vana apteegi laudas. Kui vaadata ajas tagasi, siis olen mõelnud, kust küll see jaks tuli?
Koduhoolduse korraldamise ajast on jäänud mulle meelde väga värvikaid seiku, mis pole rääkimiseks. Ühe võib - viisin memmele koju süüa ja võipaki kohta ütles ta - ära mulle sealt X poest võid too. Too teisest poest, seal on võipakid pikemad. No mõtlesin siis pikalt selle üle, kas memm arvab, et ma paki otsast võid olen nüsinud.
Ka tööalaselt oli üsna keeruline, sest polnud ju kusagilt õppida, sotsiaaltöö eriala polnud nõukaajal olemaski. Viljandimaal saime esimese tööalase koolituse maavalitsuse korraldamisel. Selle viis läbi Soome Tampere Sotsiaaltöö Kool. Tekkis oma sotsiaaltöötajate suhtluskond, kellega olime üksteisele mentoriks ja toeks. Eriala tundus väga huvitav ja eks ma vist selline empaatiavõimega abistaja-tüüp tollal ka olin. Peatselt loodi Pedagoogikaülikoolis sotsiaaltöö eriala ja juba teisel aastal peale eriala loomist asusin sinna õppima. Lapsed olid väikesed, tööl omad tähtajalised kohustused. Vahel sõitsin nädalas mitu korda õhtul koju oma vajalikke toimetamisi tegema, öösel õppisin eksamiteks ja hommikul taas Tallinna.
Olin viimasel kursusel, kui vallavanemaks valiti, aga arvan, et see eriala on mind palju aidanud suhtlemisel. Räägi inimestega ja nad on abiks sulle su töös ja see on kasulik ka vallale!
Vallavanem Silvi Lember oli väga hea inimene. Temas ei olnud tol ajal seda tohutut hambad risti võitlemist, ajad ja tingimused olid teised. Ta ajas asja rahulikult ja järjekindlalt Mis oma eelarves oli, see oli ja sellega pidid toime tulema ega üle varju hüpata saanud. Kollektiiv oli meil tol ajal hästi üksmeelne, käisime vahel ka vabal ajal koos ja meenutame vahvaid mälestusi siiani. See võis olla ka sellest, et enamus vallaametnikke oli vanuselt kenas keskeas.
Tol ajal ümberkorraldustega kerkis päevakorda väikehaiglate sulgemine ja meil oli väga lühike aeg otsustada, kas tahame rajada haigla majja valla hooldeasutust. Tollal oli maja väga kehvas olukorras, vett keedeti pottidega pesemiseks pliidil ja korralikke san.ruume polnud ollagi. Mõeldud tehtud
- kiirelt taotlus Sotsiaalministeeriumi ja suuline kokkulepe Paistu Koguduse õpetajaga - meie korraldame maja kordategemise ja kogudus annab maja tasuta rendile hoolekandeteenuse korraldamiseks. Siit üks õppetund tulevikuks - pane kõik alati paberile kirja! See oli meie esimene suurem investeering värskesse valda - uus kivikatus, siseremont, vee-ja kanalitrassid ja ümbrus korda. Mäletamist mööda ca 800 000 krooni, kuid rahal oli ka tollal oluliselt suurem reaalväärtus.
Vana pastoraadi maja oleks saanud vald sotsiaalhoolekandeteenuse tarvis enda omandisse taotleda, kuid olime Silvi Lemberiga mõlemad seda meelt, et maja tagastada õigusjärgsele omanikule, kogudusele - vald ja kogudus peavad käsikäes käima. Mõtteaineks - kui me oleks tollal teistviisi otsustanud, siis oleks täna kindlasti Paistus korralik hoolekandekeskus ja ka maja II korrus oleks rakenduses. Kuna aga vettpidavaid kokkuleppeid ei saanud ja lisaks jooksvale parendamisele tuli maksta suhteliselt kõrget üüri, siis puudus perspektiiv vallal hoonesse investeerida. Nüüd aga muretseme, kas küla keskel asuv hoone leiab kasutuse, kui vallavalitsus selle 2012 lõpus kogudusele üle annab. Kel on häid mõtteid, tulge kogudusele appi. Loodame parimat.
Peatselt rajasime korrusmaja ühte korterisse lasteaia, kolhoosiajal kasutasid meie kandi elanikud lasteaeda Männimäel, see aga läks ühisomandist üle linnale. Aastate jooksul kasvas lastaed suuremaks ja kasutuses oli 3 korterit. Mänguplats küll ühismaal ja üsna nigelavõitu. Eks see võõrastel ja ühismaal on alati problemaatiline olnud.
1996. aastal sai vallavanemaks Ülo Tuvi. Ajasin oma sotsiaaltöö asja ja olime head kolleegid. Ülo mi-nu töösse ei sekkunud, ju ta siis usaldas mind sotsiaaltöötajana. Ülo Tuvi vallavanemaks oleku aega jäi ka põhiliselt maade omanikustamine. Kas riik lahendas seda hästi või halvasti, on raske öelda. Aeg oli keeruline - ühelt poolt ei tahetud õigusjärgsetele omanikele liiga teha, teisalt sattus maa nende inimestesse kätesse, kes tegelikult ei tooda. Kui täna on Eestis piimatootjatel 30 % oma maad ja 70 % rendimaad, siis võivad valitseda siin tootjate jaoks üsna suured ohud. Vallaametnikud, kes oma töö tõttu osalesid tollal maade enampakkumisel, nägid kuidas kasutati variisikuid, taotlejad leppisid omavahel kokku (eeldatavalt raha liigutades). Vara ja maade pärast tülitsesid suguvõsad -kel jõud, sel õigus. Taktitundelisemad loobusid ja mõistsid, et vara ei tee veel õnnelikuks.
Maakorraldajatel oli see periood väga raske, seadused olid mitmeti tõlgendatavad ja kerge oli teha ilmsüüta inimesest paberi peal süüdlaseks. Siit tõdemus - ametnik olla ei ole kerge. Ühelt poolt seadused, teisalt piirkonna inimesed, kes sageli on näinud ametnikus seda kurja juurt.
Kritiseerida saab alati, aga ega riigil ei olnud ka sellist privatiseerimise kogemust teistelt õppida.
Kui lugeja nüüd küsib - miks ma 1999. aastal vallavanemaks kandideerisin, siis egas ma oskagi vastata. Sotsiaaltöötajad pidid olema kõikide asjadega tollal kursis, et oma tööd hästi teha ja ju ma siis tundsin, et saan hakkama ka teiste valdkondadega. Kas olen saanud hakkama, sellele on iga kolme aasta tagant andnud hinnangu inimesed.
Kui minu juhtimisajale eelnenud perioodil olid põhiteemad maareform, omandireform, ühistatud vara tagastamine, kolhoosireform, siis oma juhtimisperioodil sain mina hakata pöörama tähelepanu tõsiselt infrastruktuuri, kaasaegse sõnaga, taristu, arendamisele. Mitmedki omandireformi pooleliolevad tõsised vaidlused saatsid mind esimestel ametiaastatel. Teeküsimused siiamaani, sest siingi tuleb visata kivi riigi kapsaaeda. Kui maade väljamõõtmisel tähistati avalikud teed katastriplaanil A tähega, siis Teeseadus jättis selle tähelepanuta. Paljud on tõlgendanud lauset - omand on püha ja puutumatu - vales kontekstis. Minu jaoks tähendab see seda, et keegi ei saa omandit vägivaldselt ära võtta, mitte aga seda, et seda kokkuleppel ja üksteist austades ei kasutata. Probleem oli ka see, et erastada sai hoonega piirnevat maad, kui aga avalik tee oleks vahele jäänud, poleks see enam piirnev maa. Nii et surve maakorraldajatele ja vallavalitsusele oli väga suur. Maa on ju põhiline tootmisvahend ja selle omamises nähti suurt rikkust.
Kuna vald on väike, on olnud põhiteema minu jaoks väljaspoolt valda raha sisse toomine piirkonna arenduseks. Eks see projektipõhine elu on olnud ka väga väsitav, sest sage-li nägid ära suure vaeva ja vastus tuli - taotlust ei rahuldata. Sellised tagasilöögid siiski ei pannud mind mõtlema, et tühja tuult ei talla. Palju ka õnnestus. Põhilised teemad olid riigisisesed projektid, hiljem Euroopa Liidu projektid, koostöö seltsidega nende valdkondade arenduses, mida rahastati kolmanda sektori kaudu. Oma osaluse oleme alati suutnud välja käia valla eelarvest.
Toon siisnkohal ära ülevaatliku tabeli investeeringutest perioodil 1994-2011. Tabel ei sisalda investeeringuid, mida oleme toonud piirkonda koos kolmanda sektoriga. (Paistu rahvamaja, Holstre-Polli keskus ja Viisuküla tee H-Pollini, Holstre magasiait, Paistu spordiplats jms). Ka ei sisalda investeeringute tabelid Sultsi-Paistu-Holstre riigimaantee investeeringuid (kõnniteede ja valgustuse väljaehitamist ja teede katte alla viimist) Nende tööde ligikaudne maht ulatub ca 60 miljoni kroonini.Meie valikud ja eelistus on selgelt olnud haridus, kultuuri- ja vaba aja korraldus ning majandus.
Teistes valdkondades oleme täitnud rohkem jooksvaid ülesandeid ning sotsiaalne infra sai arendastud välja enne 2004.a. ega kajastu seetõttu tabelites.
Oleme vald, kes ei ole valitsemiskuludega priisata saanud ega ka investeeringutega sellele reale. Ega olegi väga olnud teisi valikuid, sest kaks lähestikku asuvat kooli ja nende arendamine panevad rahakoti sisu paika. On ka küsitud - kas sellistel haridusinvesteeringutel oli vähenevate laste arvu juures mõtet? Vastan - kohe kindlasti oli.
Koolide remontimine algas suuremas mahus 1998. aastal ja lõplikult head töötingimused saavutasime 2004. Elu peab minema edasi ja kui on vaja oludest tulenevaid uusi lahendusi, siis tuleb need leida. Need lahendused ei sõltu sellest, kas me jätkame väikese vallana või ühineme 2013, tugevamaks Viljandi vallaks, üle oma jõu elada ei saa ei suures ega väikeses vallas.
Mida olen õppinud vallavanemaks oleku ajal? Kui enne nägin vaid sotsiaalvaldkonna rida, siis täna olen kindel, et vaadata tuleb tervikut. Alati saab mingi otsustus olla millegi teise arenduse arvelt. Ka volikogu liikmed peaksid alati nägema tervikut. Meiesuurune vald ei saa luua nn. ideaalmaastikku, sest oma väiksuse juures panustame me väga palju haridusse ja alusharidusse. Kuna lapsi on vähe, on meie koolikoha maksumus maakonnas kalleim. Tänased otsused riigis aga ei soosi nii väikeste koolide pidamist, sest teiste omavalitsuste osalustasule on kehtestatud ülemmääar ja see ei kata kaugeltki meie tegelikke kulusid.
Seega maksame peale teiste omavalitsuste laste õpetamisele valla eelarvest.
Kui oma tööd tagantjärgi hinnata, siis tunnen, et olen küll ennastunustavalt kogu aeg midagi korraldanud, ressursse hankinud, püüdnud olla kaasarääkija paikkonna strateegiate kujundamisel, regionaalsetel arendustel jne. Kindlasti võin öelda, et pole eelistanud ühte piirkonda teisele.
Pean aga oma kehvaks pooleks seda, et olen kõige väärtuslikumale, inimressurssile, liigselt vähe tähelepanu pööranud. Ometigi tean, et suurim vara on inimesed, perekond, sõbrad.
Miski kannatab alati millegi arvelt ja nii on see minugagi olnud. Tunnen, et olen oma tööd püüdnud teha nii hästi nagu osanud, kuid kindlasti pean ametit maha pannes tunnistama, et olen kaotanud palju muus, millel on tegelik väärtus. Sellepärast, head kolleegid, vallaelanikud, asutuste juhid ja mu oma pere, lõpetan ma oma väikese ülevaate mõtetega: Me võime tahta maailma muuta, seda paremaks teha meie kõigi jaoks. Kindlasti on siin ka olnud omakasulik püüe - soov tõestada, et saame hakkama ja meie peale ei saa näpuga näidata - läks nagu alati. Siiski peame aru saama, et me ei ole igavesed.
On palju muid väärtusi peale töö ja seda ei tohi kunagi unustada. Meie tehtud töö ei silita meil pead ega ütle head sõna, kui oleme vanad. Tehtud töö ei ole kellegi pea kohal helendamas! Seda lihtsalt tuleb teha oma aega jaotades ja enda võimete kohaselt.
Hoidke ennast ja inimesi enda ümber. Lihtne tõde - muidu võib jääda hiljaks.... Juhi roll on hobuse roll, vedada! Aga kõik me koos jätame iga päev jälgi- väikesi, suuri, sammume sirgemalt või kõveramalt ja oleme väärt õnnelikud olemist. Ükski pole olulisem kui teine.
Aitäh teile koos käidud tee eest, ilma kõigi teieta poleks Paistu vald see, mis ta täna, 20 aastat hiljem on. Ja alati Artur Alliksaart austades:
„Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu, Olge õnnelikud ja ka sõbralikud üksteise vastu!
alles jääb hetk, milles oleme praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju..."
