Tänavu on Vokast Tallinnasse turvakodusse saadetud juba 12 kodutut kassi
Kaugel Kassiopeial nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringis süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb kurbade kasside jumal.
Suures Vankris nad sõidavad üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest, öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad, ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest Linnutee tähed saavad.
/Astrid Reinla/
Olen kasvanud maal koos koerte, kasside, kanade, lehmade, lammaste ja sigadega. Tänasel päeval on selline võimalus vaid vähestel lastel. Küll on paljude laste elus lemmikloom, sageli kass. Kass on kuninglik loom. Ta lubab meil ennast hellitada, toita ja talle sooja kodu pakkuda. Vastutasuks saame pehmed paid, kõlavad nurrud, toreda seltsilise. Samas ei ole kass selline loom, nagu koer, kelle emotsioonid keevad peremehe saabudes üle, kass jääb väljapeetuks ja vaoshoituks alati. Kass on sobiv loom korteris elamiseks. Võib olla ei ole korterielu mitte kassi unistuste elu, kuid kass on nõus sellega leppima ja talle piisab kui tuba on soe, kõht on täis ja tal on oma inimesed, kes talle piisavalt tähelepanu osutavad. See peaks olema keskmise tänapäevase kassi elu. Paraku on elu keeruline.
Kõik me näeme aknast ringihulkuvaid kasse. Mõned on hoolitsetud-hoitud ja armastatud, ning külmade saabudes lõpeb ka nende maailma avastamine ja talverežiim on pigem tubane. Osa neist on sellised, keda küll kodus toidetakse, aga kes enamuse ajast veedavad tänavatel. Ja siis on päris õnnetukesed – kellel kodu polegi. Kõik me oleme näinud vanades mahajäetud hoonetes pesitsevaid kasside kolooniad, elavad oma tänavakassi karmi elu, sünnivad ja surevad. Kindlasti ei ole need loomad õnnelikud, kuid kellele neil kurta?
Voka alevikus on ikka kodutuid kasse elanud. Vähesed neist on tänaval sündinud, enamus neist on kodust välja visatud hiirekuningad. Osa on kindlasti aiandusühistutesse lihtsalt sügisel „maha unustatud“. Mina ja veel mõned kaastundlikud inimesed on sellel kevadel-suvel Voka aleviku territooriumilt kätte saanud ja Tallinnasse Kasside Turvakodusse saatnud 12 kassi. Nendest 6 täiskasvanut ja 6 kassipoega. Nende kasside elu on edaspidi korraldatud. Nad on saanud veterinaari juures tervisekontrolli, neid on vajadusel ravitud. Kõik saavad kiibid ja kassipojad on endale juba kodudki leidnud. Täiskasvanud kassidele kodu leidmine nii kiiresti ei lähe, kuid vähemasti on nende elus soe tuba, täis kõht ja hoolivad inimesed. Kuid mured pole mitte otsas. Sügis koputab uksele ja alevikku on tekkinud uued kassid. Kasside Turvakodu Tallinnas ei suuda mitte kõiki kodust väljavisatud kiisusid majutada, tegemist on MTÜ-ga, mis tegutseb annetuste baasil ja inimesed teevad kasside eest hoolitsemisel vabatahtlikku tööd oma perede ja töö kõrvalt. Müts maha nende inimeste ees!
Tahaks aga kõnelda hoopis muust. Kuidas satuvad kassid tänavale, kust vabatahtlikud neid oma jõu ja rahadega peavad päästma, elule aitama ja kodu otsima. Mina vastust ei tea, kuid mõnda stsenaariumi võin aimata. Lapse pealekäimisel võetakse perre kass. Tavaliselt tahetakse ikka poisslapsi, sest nendega pole seda poegade saamise probleemi. Kuna tänapäeva inimesed ei kipu väikesel kassipojal eriti vahet tegema, kas on poiss või tüdruk, lähevad poiste pähe kenasti kaubaks ka tüdrukud. Ja kui siis ühel päeval selgub kurblik tõsiasi, et tegelikult kasvab majas noor kassipreili ja ta valmistub juba ka kassiemmeks saama, siis võib teda oodata kodust väljaheitmine. Nagu vanasti raisku läinud tüdrukud. Sünnitab siis vaeseke soojal suvel kusagil varjulises kohas oma pojad, kuid kaua see kassiema ikka jõuab oma maimukesi loodusliku toidu najal toita. Varsti kerjab juba terve pere ikkagi kusagil inimeste käest süüa.
Kuidas satuvad kassipoisid kodust tänavale on veel raskem küsimus. Vahest „unustatakse“ nad sügisel aiamaadele ja ollakse kindlad, et kevadel kiisu neid seal kenasti ootab. Asulasse on jõudnud kassid, kes nälja tõttu on olnud nõus sööma paljast keedukartulit või musta leiba!
Inimesed mõelge! Miks me karistame looma, kes pole milleski süüdi? Kui võtate kassipoja, siis peate arvestama, et teil on kodus üks lapsemeelne tegelane vähemalt 10-15 aastaks ja vahest kauemgi. Loom vajab toitu, hoolt, seltsi ja ka meditsiinilist abi, mis pole just odav. Samuti tuleb kassi tagant koristada, juhtub õnnetusi ja pahandusi, mis samuti toovad kaasa materiaalseid kulusid. Seda kõike tasub ikka ette mõelda, mitte lahendada tülikas olukord loomakest lihtsalt kodust välja tõstes.
Ja kui olete oma otsuse teinud ja tahate elada koos kassiga, siis peale kassipoja võtmist tuleks teha esimene visiit veterinaari juurde, kes hindab kassikese tervist ja annab infot, kuidas hoiduda ootamatust pere juurdekasvust. Opereerimine pole samuti ülearu odav lõbu, kuid annab teile kindlustunde, et ootamatusi ei teki ja ka loom võib elu muretult mööda saata.
Ja veel... Kui on soov võtta looma, siis alustage kassi valimist varjupaikadest. Seal ootavad tegelikult sajad kassid omale kodu. Kolm mittetulundusühingut, kes kasside aitamisega tegelevad, saadavad kasse üle terve vabariigi ja need kassid on juba vaktsineeritud, kiibistatud ja kastreeritud-steriliseeritud. Opereerimine puudutab küll täiskasvanud kasse, mitte kassipoegi, nemad on ikka veel kõik sigimisvõimelised. Internetist leiate nende kolme MTÜ koduleheküljed aadressidel: http://www.kassideturvakodu.ee; http://www.kassiabi.ee/; http://www.kassivari.ee/. Sealt tasub ka lugeda lugusid mõne kassikese koledast saatusest inimese käe läbi. Inimesed on ikka uskumatult julmad! Samuti oleks kena, kui leiate võimaluse rahaliselt neid ühinguid toetada, sest mingit riiklikku toetust neil ju ei ole. Kõige lähem looma võtmise võimalus on siinsamas Kohtla-Järvel kohalikus varjupaigas, mille koduleht on aadressil http://www.greydogs.ee/.
Lõpetuseks tahan öelda, et loomad meie ümber on meiega üllatavalt ühesugused. Neid ei huvita küll ei raha, tehnikasaavutused, ega poliitika, kuid nagu inimenegi tunnevad nad valu, külma, nälga, üksildust, õnne, rõõmu, armastust ja tänulikkust. Vaadake loomade selgetesse silmadesse ja te näete seal siirast ja puhast armastust oma peremeehe vastu.
