Tanel Ots: omavalitsus on riigi vundament
„Eesti riik on ajalooliselt välja kasvanud kohalikest omavalitsustest ja eestlased on elanud kogukondlikus iseorganiseerumises kui ühiselu struktuuris sajandeid kauem peaaegu kõigist Euroopa rahvastest." Nii tsiteerib professor Wolfgang Drechslerit värskes artiklitekogumikus Eesti poliitika ja valitsemine 1991-2011 TTÜ professor Sulev Mäeltsemees. Ta ise lisab omaltpoolt juurde tähendusrikka võrdluse, et näiteks Läti Vabariigi 1940. aasta põhiseadusest puudus veel täielikult mõiste omavalitsus.
Kohalik omavalitsus on riigi olulisimaid alustalasid. Seega peaks meie riik seisma üsna tugeval vundamendil. Käesoleval aastal on meie põhiseaduse 20. aastapäeva puhul tehtud mitmeid tagasivaateid ja kokkuvõtteid sellest, kuidas Eestil on läinud.
Sotsiaalteadlased on põhjusega murelikud just omavalitsuse võimekuse ja autonoomia muutumise üle, olgu siin nimetatud mõned tähtsamad märksõnad. ... Kogu taasiseseisvumise aja vältel on jätkunud võimu koondamine keskvalitsuse kätte ja kohaliku tasandi otsustusõiguse pidev vähendamine. Kahanenud on kohaliku tasandi võime üleriigilise poliitika kujundamisel kaasa rääkida ja seadusloome protsesse mõjutada.
Omatulu teenimise ja selle läbi kohaliku eelarve kujundamise võime on üsna ahtake. Nimetame siin jätkuvalt riigi omandis olevat maad, mille kasutus omavalitsusele on piiratud või kohalike maksude kehtestamisega seotud raskusi. Aga just oma piirkonna vajadusteks kohapeal raha kogumine on olnud meie 19. sajandil välja kujunenud omavalitsuste tugevus. Meie riik on aga jõudnud praktikani, kus ka otseselt omavalitsuste eelarvet puudutavates otsustes ei peeta isegi vajalikuks nendega konsulteerimist, pigem teavitatakse tagantjärgi. Nii toimus üksikisiku tulumaksu omavalitsustele laekuva määra langetamine majanduskriisi ajal mitmeks aastaks ja kunagisele tasemele taastamist pole lähiajal näha.
Ühtlasema arengu jaoks nii vajaliku koostöö asemel on suurenenud valdade omavaheline konkurents, mida võimendab valitsuse võimalus väheste ressursside allajagamisel naabreid üksteise vastu välja mängida. Riigi ja omavalitsuse partnerlus on mandunud tasemele, kus vallajuhil tuleb koos koolimaja katuse vahetamisega vahetada ka erakonda. Omavalitsused naabritena on elanikke oma registrisse meelitades juurutanud erinevaid motiveerimise skeeme, mis samuti ei pruugi omavahelisele koostööle kaasa aidata. ..... Tuleb kurbusega tõdeda, et Eesti ei ole osanud oma pikaajalist omavalitsemise kogemust ära kasutada. Ka omavalitsuse võimekuse võrdlemisel joonistatud kaardid ning graafi kud näitavad pigem seost geograafi lise asukohaga kui targa valitsemisega.
Sotsiaalteadustes nimetatakse sellise olukorrani viivaid hoiakuid traditsiooniliseks või kaitsvaks autonoomiaks, mis ei soovi eriti välismõjudel lasta oma toimetamistes kaasa rääkida. Pikemalt mõtlemata saame ka hinnangu, et sellised hoiakud on ajale jalgu jäänud.
Just suurtel omavalitsustel on moraalne õigus saada eestkõnelejateks kogu riigi halduskorralduse jaoks vajalike muutuste ettevalmistamisel.
Oma asi ja selle valitsemine saab hoopis tugevamaks mitmekihilise koostöö ja ulatuslike võrgustike abil, nii selgub G. Sootla ja S. Lääne artiklist ülalnimetatud värskest kogumikust. Samuti seegi, et hierarhiliste alluvussuhete asemele peab astuma võrdsete partnerlus. Nii võib piirkonna kool, ettevõte, külaselts või muu ühing kuuluda erinevatesse rahvusvahelistesse võrgustikesse riigi keskaparaadist sõltumata. Sarnast avatust koostööle on vaja riigi tasandil soodustada ja toetada ka piirkonna valdade vahel ning eraldi nendes tegutsevate asutuste kaupa.
Tänapäeval pole võidumees mitte see, kelle käsutada on suured ressursid, vaid kes oskab neid targasti kasutada ja mis veelgi olulisem - suudab neid juurde luua ennekõike organisatsioonilise, sotsiaalse ja intellektuaalse kapitali mõttes. Võrdsed ja teineteist täiendavad partnerid saavad olla ka keskvalitsus ja omavalitsus, viimane ilmselt tugeva ja uutel alustel töötava omavalitsusliidu kaudu. ....
Kindlasti on Rae vallas hea elada ja kel võrdlusmoment olemas, see tajub ka, et tegemist on võimeka omavalitsusega. Eesti riik on aga liiga väike, et saaksime lubada olukorda, kus ainult mõnes paigas on hea elada. Päris arvestatav hulk Rae valla kodanikke on oma mäletatava elu ajal ära kolinud piirkonnast, mis täna ei ole võimekustabelites heal positsioonil. Mida nad tunnevad? Kas on hea meel, et tulema sai, või on ka mure selle armsa paiga käekäigu pärast, kuhu ikka jõuluajal ja jaaniõhtul sõidetakse. Võibolla pole pisukene süütunnegi võõras. Kutsun iga kodanikku üles aktiivselt kaasa lööma kohalikus elus ning kindlasti ka oma tulumaksuosaga toetama paika, kus elad. Rae valla juhtidele tuleb soovida tarkust kaasata parim kompetents ja professionaalne lähenemine vallaelaniku elukvaliteedi tõstmiseks.
Kindlasti tuleb aga eduka valla ärksatele kodanikele ja juhtidele meelde tuletada, et positsioon ka kohustab. Just suurtel omavalitsustel on moraalne õigus saada eestkõnelejateks kogu riigi halduskorralduse jaoks vajalike muutuste ettevalmistamisel.
Anda seadusloojatele vajalik sisend, mille läbi omavalitsus, meie riigi maaletooja ja alustala peab saama oma väärika positsiooni tagasi. Kogu Eestis peab kord olema elu nagu Rae vallas ja Rae valla elanik peab teadma, kuidas elatakse Eestis.
