Tapa uue raamatu lehekülgedel

Andres Eilart ja Aavo Kokk tulid originaalsele ideele katta Eesti kaart maalidega, mis tehtud kunstnike poolt läbi aegade just neil maastikel, veesilmade ääres, põldudel ja metsades.

Kokku sai pintsliga tõmmatud Eesti. Nii südis raamat „Pintsliga tõmmatud Eesti". Nüüd on valminud raamatule järg - „Pintsliga tõmmatud linnad". Uues raamatus on ka Tapa maal ja selgitav tekst. Kokku said raamatukaante vahele 150 linna Eestis ja välismaal.

Andres Eilart märgib, et „Pintsliga tõmmatud linnad" on veel mahukam kui eelmine raamat. Linnatemaatika jäi esimesest raamatust meelega välja.

Mõni linnamotiiv ja -teema seal küll on, aga mitte liialt palju. Linnakeskkond on ju niivõrd eriline ja väärib eraldi rakurssi. Kunsti abil sellesse maailma vaatamine annab asjale omakorda vürtsi. Raamatus on üksjagu senitundmatuid maale ja uudislugusid.

Uues raamatus on kõrvuti Abja- Paluoja ja Adelaide, Toronto ja Tõrva, San Francisco ja Supilinn, Marrakech ja Mustamäe, Kiviõli ja Püssi, Tapa ja Rakvere. See on korraga nii ülevaatlik kunstialbum kui omalaadne reisijuht 150 linna Eestis ja maailma neis paigus, mis on olulised keskused eestlastele. Raamatuid koostades vaatasid autorid Andres Eilart ja Aavo Kokk läbi tuhandeid muuseumide ja erakogude maale nii kuulsatelt kui vähe tuntud meistritelt.

Mõned väljavõtted Tapa leheküljelt raamatust „Pintsliga tõmmatud linnad"

Evi Tihemets oli kaheksa-aastane, kui tema kodulinnas Tapal kesklinn maha põles. Saksa armee tungis hooga peale ja kommunistist linnapea Leonardo Valts andis korralduse: „Tapa linn maatasa teha ja vaenlasele mitte suutäitki leiba jätta!" Sama mees oli muide ka 1940. aastal nende 21 seas, kes käisid Moskvas palumas, et Eesti Nõukogude Liitu vastu võetaks.

1941. aasta 3. augusti hommikul asusid veendunud punased korraldust täitma. Tänavate kaupa loobiti majade akendest sisse süütepudeleid. Evi Tihemetsa kodu jäi alles, sest see asus äärelinnas. Hävingust pääses ka kool, kuhu tuli nüüd aga ringiga käia - vanemad ei lubanud ja tüdruk ei julgenud läbi kesklinna varemete liikuda.

Püsti jäi ka Tapa raudteejaam ja raudtee remonditöökojad, kus töötas Evi isa. Mees oli vedurijuht ja sõitis peamiselt Narva liinil. Mõnikord võeti tüdruk reisile kaasa. Ema oli kodune ja hoolitses ka õiteilus aia eest.

Nõnda otsustaski graafikuna kuulsust kogunud ja väga erinevaid tehnikaid proovinud Evi Tihemets kanda korraga nooruslinna mälestustööle nii lilli kui ka raudteed.

See vedur on üks nendest, millega sõitis Evi isa. Tapa jaamahoone on selline nagu Evi Tihemetsa kooliajal. Praegugi on see kaunis maja enamvähem samasugune. Mingi ime tõttu ei saanudki see viimases suures sõjas kannatada, kuigi kõik vaenajad pommitasid võimaluse korral just raudteesõlmi.