Tarmo Riisk: regionaalpoliitika tekitab mõtteid
Kui riiklik matusetoetus masu saabudes kaotati, asusid paljud omavalitsused seda ise maksma, vaatamata sellele, et kõigi tulubaasi rängalt kärbiti. Nüüd, kui riigil meie valitsuse targal juhtimisel läheb aina paremini, võiks lihtrahva tegelike muredega keegi rohketest nõunikest end kurssi viia. Kõige õõvastavam on see, et krematooriumid peavad oma teenuse eest riigile kõrgeimat (20%) käibemaksu maksma. Loodan, et ehk ei ole ette kirjutatud, kui palju käivet peab igal ahjul olema.
Kahekümne tööaasta jooksul on tulnud lahendada kõikvõimalikke probleeme, mis elus ette võib tulla. Kui ajakirjanik helistas ja küsis arvamust järjekordse haldusreformi kaardijoonistamise kava kohta, siis rääkisingi temale oma murest vaesema rahva pärast. Kõo vallas ei möödu nädalat, kui kedagi Viljandisse või Tartusse arstile peab sõidutama. Kardan, et suures vallas vaatab sotsiaalametnik võõrast abiküsijat kõigepealt paberitest ja kui ta juhtub saama miinimumpalka või mingit toetust, siis ei olegi seaduse järgi muud abi ette nähtud. Kvaliteetne teenus on osutatud, sest Eesti inimese toimetulek peab olema tagatud 76,70€ kuus. Iga järgmise taotleja pereliikme kohta on ette nähtud sellest 80%. Samas jätkub riigil raha Lõuna-Euroopa meist tunduvalt rikkamate riikide toetamiseks
Käesolevaks ajaks on välja pakutud nn. „tõmbekeskuste Eesti". Selle plaani järgi tõmbab Kõo valda Suure-Jaani poole ja Viljandimaale jääks 1 linn ja 3 valda. Seega oleksime ühes Kolga-Jaani, Võhma ja praeguse Suure-Jaani ühinenud vallaga üks vennalik pere. Siiski jääb paar tuhat hinge puudu soovitud 10 000 inimesega vallast.
Kindlasti on suures vallas inimeste murede ja hädade pealt võimalik kokku hoida, sest need ei jõua otsustajateni, ja seetõttu efektiivsemalt valitsemist korraldada.
Kustkohalt peaksid tekkima uued tasuvad töökohad, ei suuda kuidagi välja mõelda. Jätta muljet, et ühel kuitahes suurel omavalitsusel, on võimalus töökohti luua, on järjekordne rahva lollitamine.
Lihtrahvaga tihedalt suheldes räägitakse tihti, et nõukaaegne elu oli palju parem. Kui lähemalt pärida põhjuste kohta, siis selgub peagi, et tegelikult ärritab inimesi kõige rohkem mitte vaesus, vaid lakkamatu võimuvõitlus, valimislubadustega lollitamine, valitsejate ülbus ja võimuladviku maksumaksjate rahaga laristamine. Eks nõukogude ajal prassinud partei- ja valitsuse tegelased samuti, aga siis tehti seda lihtsa tööinimese eest varjatult ning vähemalt püüti jätta muljet, et kõik inimesed on meie liiduvabariigile vajalikud.
Mina ei usu, et inimesed lähevad paremat elu otsima mingi omavalitsuse suuruse tõttu. Kui uskuda statistikat, siis Kõo vallast on viimastel aastatel lahkujaid tunduvalt vähem, kui maakonnas keskmiselt. Mis põhjusel jäi Viljandi linnast 2012.a. vähemaks 235 inimest? Kas tõesti arvab regionaalminister, et Viljandi linnajuhid on rumalad ja saamatud, et uusi tasuvaid töökohti ei suuda luua? Pigem tuntakse seal töökätest puudust.
Paistab, et meie regionaalpoliitilised otsused on juba pikemat aega valed olnud ja nüüd tahetakse süüdlasena näidata ja naeruvääristada väikesi omavalitsusüksusi.
Kui regionaalministri ülim paleus on valdade sundliitmine, mitte tegelike probleemidega tegelemine, siis „Sakala" artiklis nimetatud „müksu" antaksegi, aga loodetavasti tuleb see pettunud valijate poolt järgmistel Riigikogu valimistel.
