Külalistel oli kaasas suur sõduriseljakott, millest Jaak mustkunstniku osavusega igasugu põnevaid asju välja tõmbas. Mida kõike seal ei olnud! Tekk ja padi ja saapanöörid ja prillid ja taskulamp ja maskeerimisülikond ja veel suur hulk muud kraami, mida sõduril metsas vaja. Koguni telk oli olemas!

Suurt elevust tekitas väike pliit, mille peal Jaak mängult teed keetis ja lahkelt Priitu ja Annit kostitas, seletades lastele, et üks tubli sõdur peab hästi ja korralikult sööma. Julgemad lapsed kinnitasid, et ne-mad olid kõik pudru hommikul ära söönud ja et nemad ongi juba väga tublid.

Naeru ja naljaga jätkus koti sorteerimine ja põnev äraarvamismäng, milles lapsed olid loovad, pakkudes asjakohaseid, aga ka lõbusaid lahendusi, milleks iga järgnev ese sõdurile vajalik on.

Iga natukese aja tagant küsisid lapsed Jaagult, milleks on tal selline paljude taskutega vest. Jaak lubas kohe vestist rääkida, kui seljakott üle vaadatud, aga sellega läks pike-malt aega ja nii pidid huvilised sõdurile kohaselt kannatlikud olema, mis aga eriti hästi ei õnnestunud.

Peale kümnendat küsimust kapituleerus ka Jaak ülekaaluka vastase ees ja lõbus muie näol jagas seletusi, milleks selline põnev vest. Lõpetuseks said kõik väikesed huvilised katsuda ka sõduri varustuse juurde kuuluvat relva ja kuulasid hoolega Priidu tõsiseid õpetussõnu selle kohta, et relv pole mänguasi ja et sõjamängud jäägu sõduritele, sest lasteaias on muudki põnevat teha.

Lõpuks palus Priit teha lastel pika rivi ja oodata kannatlikult ja vaikselt, millal jõuab kätte tema kord saada kingitus - kaitseväe logoga helkur, võtmepael ja sõduri šokolaad. Külalisi tänati suure aplausiga. Pangapealse jütside, krattide, põnnide poolt jääb mälestuseks lõuendile maalitud kaitseingel.

Üritus oli väga kordaläinud, suur tänu organiseerijatele ja külalistele!