Algus oli väga raske. Oli ju sealt kaldast alla visatud kõik, mis ümberkaudsetes majades enam vajalik polnud. Võsa laiutas kõikjal ning isegi suvel oli võimatu kuiva jalaga jõeni pääseda. Aga tänu ammendamatu energiaga Airele, kes meid tol ajal vedas, projekte kirjutas ning innustas ikka ja jälle uut kalalaata korraldama, et nende tuludega saaksime jälle edasi minna uute projektidega, uute töödega (sest teadupärast vajab iga uus projekt ka omapoolset finantseerimist) Siinkohal ka suured tänud Lohusuu vallavalitsusele ja volikogule, kes meid igati toetas ja abistas. Kildhaaval, sammhaaval on see plats valminud. Palju rakkus käsi, higi, närvikulu ja pisaraid. Kui algus oli tehtud liitusid meiega ka teised seltsid.

Tänu Nataljale saime laululava, vetelpäästele ujuvad paadisillad, ujumiskoha, tualetid ja katusealused istumiseks.

Armas valla rahvas, see kõik on tehtud vabatahtliku tööna ja selleks, et meil kõigil oleks koht, kus puhata ja tunda ennast mõnusalt. Hoidkem siis seda, mis meil on!

Kurb on aga näha, et laululaval on juba lõket tehtud, istekohtade lauad on soditud, põletusjälgi täis, tualetist on ära viidud pott, aken on katki, ilus ujumiskoht on täis purukspekstud pudeleid ja konisid, lõkkeplatsile on küntud autodega kraave ja seda ainult ühe aastaga! Aga kui tegijad ka väsivad?

Me kõik ju tahame elada ilusas ja puhtas Lohusuus, või ei taha?