Teraviljakasvataja Jaak Läänemets: varem ei osanud suurelt mõelda
Jaak Läänemetsa juured on sügaval siinkandis: nii tema ema- kui isapoolsed esivanemad on siit pärit. Isapoolne vanaisa oli Avispeal mitmekülgne ja edumeelne ettevõtja, põllumees ja ärimees, emapoolne vanaisa oli Triigis metsvaht.
Segastel sõjajärgsetel aegadel tuli perel siitkandist lahkuda. Jaagu vanaisa läks Avispealt Uuetoa talust ära 1948. a sügisel. Talust küll mindi, kuid mõtetega oldi ikka siin, oma kodu juures, veel pikka aega.
Alljärgnevad küsimused-vastused aitavad heita pilgu Jaak Läänemetsa tegevustele, tema kujunemisele arvestatavaks põllumeheks ning tema põhimõtetele ja arusaamadele, mis paljuski aitavad kujundada elu tänases Eestis.
Kuidas Sinu põllumehe teekond on kulgenud? Millist teed pidi jõudsid siia Avispea külla, esivanemate tallu?
Minu isa asus agronoomina tööle 1950. aastal Võrtsjärve äärde, kus möödus ka minu ja noorema venna lapsepõlv. Lõpetasin Nõo keskkooli ja Eesti Põllumajanduse Akadeemia, käisin sõjaväest läbi ja töötasin 6 aastat aspirandi ja teadurina Sakus, Eesti Maaviljeluse Instituudis.
1989. a kevadel suundusin Võrtsjärve äärde tagasi ja töötasin kuni 1992. a kevadeni sealses Lenini-nimelises Näidissovhoosis direktori asetäitjana. Isa Ülo Läänemets oli selleks ajaks just sovhoosist pensionile siirdunud. Direktori asetäitja koht loodi innovaatiliseks arendustegevuseks.
Loodeti, et minust saab sealse majandi reformikomisjoni esimees, aga minu mõtted liikusid juba Avispea poole. Seetõttu ma majandi reformimises ei osalenud.
Omandireformi käigus sai pere Avispeal asunud talu tagasi. Isal tekkis mure, et kes sinna elama asub? Kavandasime Rannus talupidamist alustada. Minu pere aga mõtles selle üle, pidasime omavahel plaani ja võtsime tallu tagasituleku mõtte omaks. Isa ütles toona kuldsed sõnad: „Järjepidevus maksab ka midagi." Eks seegi mõte vahest aitas meil otsust langetada. 1992. aasta 30. aprillil kolisimegi Avispeale. Minu ja abikaasa Mareti peres oli siis 2 poega, Ott 5-aastane ja Laur 3-aastane.
Uuetoa talus oli vahepeal olnud postkontor, postkastidki olid veel meie tagasituleku ajal seinal reas. Majas oli olnud ka sovhoosi osakonna kontor ning osa tube oli kasutusel korteritena.
Kas oled juba oma loomult maainimese tüüpi või tuli maatöö ja maaoludega pikemalt kohaneda?
Olen maal sündinud ja agronoomi peres üles kasvanud. Ei ole ennast kunagi kusagil mujal ette kujutanud kui ikka maal. Juba EPA ajal sai mulle selgeks, et olen hingelt rohkem talupidaja kui mõisavalitseja. Just sel ajal rajati Kurgjale Jakobsoni talumuuseum ja mulle tundus, et oleks väga huvitav endal seda talu seal pidada. Vaim oma taluga alustamiseks oli mul valmis, kõik muu lisandus sellele ajapikku. Olen EBS-i II lennu vilistlane. 1989/90. a talve jooksul käisime igas kuus ühe nädala koolis. Lektoriteks olid seal mitmed Ameerika professorid.
Õpingutele järgnes kolmekuune praktika ühes Ameerika põllumajandusettevõttes.
Sealt on väga palju külge jäänud, eelkõige väärtushinnangud ja mõtlemise korrastamise oskus. Vancouveri taliolümpiamängude ajal 2010. a oli mul võimalus seda ettevõtet taas külastada. Mind mäletati seal hästi ning võeti nagu omainimest vastu.
Ameerika põllumajandusest oli palju üle võtta: ärikultuur, inimeste vahelised suhted, koostegemise vajadus ja teadmine, et üksi ei jõua kusagile. Just sealsest koostegemise vajaduse tunnetusest hakkas hiljem liikuma ka Kevili moodustamise idee.
Kuidas tegevus on arenenud? Kui võrdled oma talus alustamise aega ja tänast päeva, siis mis kõik selle vahele mahub?
23. külvikevad on algamas. Suurim häda on olnud, et ei osanud suurelt mõelda. 22 aastat tagasi ei tulnud pähegi, kuhu 10-20 aasta pärast jõuame. Alustasime 30 ha haritava maaga, kolmandal aastal jõudsime üle100 ha, 2013. a oli meie harida põllupinda juba 1200 hektarit.
Alustasime suviteraviljadega. Taliviljade osatähtsus on aasta-aastalt kasvanud. Praegu kasvatame nisu, otra, hernest, rapsi, mõnel aastal oleme katsetanud ka rukkiga. Rukki kasvatamine aga on ebastabiilsem olnud, peamiselt müügivõimaluste tõttu. Kasvatame ikka neid kultuure, millel on minekut. Seemnekasvatus annab talus tööd ka talveks - sorteerimine ja pakendamine.
Kui palju suudad ise koos perega talutööst ära teha ja millises mahus pead tööjõudu palkama?
Peale oma pere on 3 inimest talus alaliselt palgal, hooaegadel on ajutisi abilisi rohkem. Vastutusrikkamad tööd nagu mullaharimine, külv, keemiline taimekaitse on alaliste töötajatega kaetud. Kõige kogenum mees töötab meie juures 1993. a alates ja viimastel aastatel on temale lisandunud kaks alalist töötajat.
Pere tugi on iga ettevõtmise juures väga oluline. Teil on peres kolm poega. Kas oled ka pojad suutnud kasvatada põllumehe vaimus või on neil muid eelistusi?
Kasvatus on kulgenud ikka talupoja tarkuse vaimus, aga see ei tähenda veel, et kõigist peaks põllumehed saama. Vanim poeg Ott on juba 27-aastane ja tema on üdini põllumees. Laurist ei tule põllumeest. Tema õpib inseneriks. Käis algul ühe aasta Tallinna tehnikaülikoolis, siis astus Inglismaale ülikooli ja õpib seal nüüd juba neljandal kursusel.
Aga ta tuleb kindlasti Eestisse tagasi, sinna jäämine pole mõttessegi tulnud. Noorem poeg Rait õpib praegu veel 10. klassis. Huvi põllumajanduse vastu paistab tal olevat. Eelmisel suvel oli ta täismehe eest kombaini roolis. See oli küll heaks motivaatoriks, aga tema puhul seisavad otsustamised veel ees.
Abikaasa Maret on tegelikult Tartu ülikooli geograafi ettevalmistusega, kuid lõpetas kümmekond aastat tagasi ka EPA raamatupidamise eriala. Tema õlul ongi kogu talu raamatupidamine, algusest peale, raamatupidajat pole meil väljast olnudki. Maret oli algul mõne aasta Triigi lasteaed-algkoolis õpetaja, oli ka Rakvere piimaühistu raamatupidajaks, aga viimased 4-5 aastat on ta põhiliselt oma majapidamise tegemistega seotud olnud.
Kuidas hindad Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi esimehena siitkandi põllumajanduse seisukorda ja tulevikuvaateid?
Põllumajandus on jõudsalt arenenud ja sügavalt spetsialiseerunud. Poola tüüpi segatalusid meil enam ei peeta. Seoses sellega jääb põllumajanduse arendamiseks seltsil võimalusi väheks. Seltsi ülesanne on vaimsust üleval hoida ning teha huvitavaid ja lahedaid asju. Üritustesarja „Seltsimaja 100" raames oli selts suhteliselt aktiivne. Haarati kaasa lai aktiiv, kes oli valmis kavandatud üritustesse panustama. Järgnev on olnud veidi vaiksem ja iseendas selgusele jõudmise aasta.
Märtsikuu teisel nädalavahetusel pidas selts maha tõsised kahepäevased mõttetalgud. Käidi välja tulevikunägemusi ja seati sihte - püüdsime leida vastust küsimusele, kes me oleme ja kuhu tahame jõuda. Oli väga aktiivne nädalavahetus. Kõik said sealt uut energiat ja jõudu edasi toimetamiseks.
Aprilli keskel tuleb seltsi üldkoosolek, uue juhatuse valimine. Eks sealgi saab plaane pidada ja häid mõtteid arutada ning otsustada, mida koos ette võtta. Seltsi eesmärk on nooremaid ja aktiivsemaid liikmeid kaasata. Järjepidevuse tagamiseks vajame me värsket verd.
Põllumeeste seltsi juurde on tekkinud mitu osakonda, tekkis taluturg, tegeletakse pärandkultuuriga. Väärtustame kohalikku toitu ning elukeskkonda. Seltsi uks on avatud kõigile, kellele meie väärtused ja eesmärgid sobivad. Olen seltsi esimees olnud 8 aastat.
Seltsi juhtimise võtsin üle oma eelkäijalt Priit Sõnumilt. Enne seda ma ise aktiivselt seltsi tegevuses ei osalenud, Priidu ajal taastasin oma liikmelisuse ja hakkasin aktiivsemalt tegemistes kaasa lööma.
Priit Sõnum alustas nooremate liikmete seltsi kutsumisega ja mõnes mõttes päästis sellega seltsi, sest see on toonud uut hingamist ja palju ühiseid huvitavaid tegevusi. Üht oma varasemat eelkäijat, Mart Lepikut, pean aga meie põllumeeste seltsi auks ja südametunnistuseks.
Seltsielu toob kindlasti vaheldust töisematesse tegevustesse, aga nõuab ka aega ja pühendumust. Kas seltsi tegevuse korraldamine toob Sulle rohkem rõõmu või lisab kohustusi?
Ma ei võta seltsi esimehe ametit kui lipukandja rolli. Selts koondab aktiivseid inimesi, kes tahavad koos teha ja teevad rõõmuga. Näen pigem, et selts on kui katusorganisatsioon, kes loob erinevatele tegijatele toimetamisvõimalusi. Mitmed osakonnad juba tegutsevad aktiivselt, aga ruumi on veel teistelegi. Ma pigem lasen headel asjadel sündida ja toetan väärt algatusi, ise ma pole eriti algataja olnud.
Olid pikka aega vallavolikogu liige ja 3 aastat ka vallavolikogu esimees. ning Sul on olnud võimalus kaasa lüüa kohalike arengusuundade kujundamises. Kuidas maaelu hetkeseis Eestis Sulle tundub?
Maaelu üldine seis on praegu laiemalt võttes nadi. Tundub, et riik suhtub kohalikesse omavalitsustesse üleolevalt - pole piisavalt otsustamisvabadust ja rahalisi vahendeid on samuti vähevõitu. Teeb kurvaks, et erakonnapoliitika on maale sügavalt peale tulnud. Arvan, et erakondlik vastandumine raiskab kohalikku vaimujõudu. See on ka üks põhjusi, miks ma olen viimasel ajal poliitikast kõrvale tõmbunud. Kodanikualgatusele tuginev elu edendamine peaks olema prioriteet. Energiat tuleks rakendada mõistlikult. Poliitikasse peaksid saama minna alles need mõtlemisvõimelised kodanikud, kes on elus juba midagi saavutanud - on kellekski saanud.
Oled aktiivselt seotud põllumeeste ühistu Kevili tegevusega. Millist edasiminekut põllumeeste ühistegevuses näed seoses viljaterminali valmimisega ja mida see põllumeestele kaasa toob?
Kevili on põllumeeste tegemistes täiesti uus kvaliteet. Oma terminal, oma labor, kus analüüse teha. Kontroll kogu kvaliteedi üle on eeldus saagi õiglase hinnaga müügiks - hea ja kvaliteetne vili ei lähe söödaviljaks. Oma mõtetes tegelen Kevili tegemistega igapäevaselt.
Kevili asutati 2005. a, olen nõukogu esimees olnud kõik need aastad. Nõukogu koosolekud toimuvad üks kord kuus. Kontor asub meil Tartus, 10 töötajat on seal ja 8 Roodeväljal. Kevili on kasvanud viljaturul arvestatavaks jõuks.
Liikmeid on meil hetkel 127. 40% liikmetest on Lääne-Virumaalt, ülejäänud üle Eesti. Eksport käib Kunda sadama kaudu. 4 aastat tegelesime terminali projekti arendamisega, selleks perioodiks oli palgatud projektijuht. Kogu see protsess on targemaks teinud ja harinud igas mõttes.
Sind tunnistati 2002. aastal Eesti aasta põllumeheks. Kas ja kuidas see kõrge tunnustus Sulle mõjus ja kas see kujundas kuidagi ka Sinu suhtumist ja hoiakuid ning lisas tegevuseks motivatsiooni?
Aasta põllumeheks nimetamine tuli tookord täieliku üllatusena. Seda tunnustust anti siis välja alles teist aastat ja ei olnud veel ka väga konkreetset reglementi, paljuski otsustati emotsioonide pinnalt. Tiitel kohustab, iga tunnustus lisab vastutust ja kohustusi.
Pead arvestama, et sinu ütlemine läheb aeg-ajalt kellelegi korda ja seda peetakse oluliseks, sinu sõnal on kaalu. Jälgitakse tihtipeale sinu tegevust, mõtlemist ja rääkimist. Samas tuleb olla ka hea kuulaja.
Nüüd lisandus Valgetähe teenetemärk. Kas see annab põhjust senisele tegevusele rahulolevalt tagasi vaadata või hoopis kannustab edasi pürgima?
Võtan seda kui tunnustust põllumeeste ühistegevusele ja kogu Kevili meeskonna tööle. See annab kinnitust, et oleme teinud õigeid otsuseid ja meie tegevuse tulemusi peetakse oluliseks. Järelikult võime jätkata samal kursil.
Kas senine tegutsemine annab põhjust rahuloluks? Mis rõõmustab ja mis teeb nõutuks? Ja millisena paistavad tulevikuväljavaated?
Nõutuks teeb Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika. Kohati ei mõista, kelle huvides seda aetakse, võrdse kohtlemise põhimõtted ei paista sageli kusagilt välja. Maaelu üldisemalt tundub kuidagi hapuvõitu olevat. Palju energiat kulutatakse sageli ka tühjadele vaidlustele ja seisukohtade vastandamisele - see aga ei vii elu edasi.
Olen oma olemuselt optimist. Kui midagi on viltu, püüan alati kõigepealt peeglisse vaadata ja veenduda, et kas ise olen kõik õigesti teinud. Kui selgus käes, on lihtsam ettepoole vaadata.
Optimismi mul jätkub.
