Tere, euro! - eesti raha ajalugu alates 1928. aastast

Lõpuks on siis meil käes see kauaoodatud euro. Eesti kroon läheb jälle aja­lukku, nagu on enne seda läinud ajalukku paljud meil käibel olnud rahad.

Meie kroonist on tõesti kahju. Tema väärtus oli küll väike, aga ta oli meie oma raha ja ta oli ilus raha, seda peab tunnistama. Aga nii see pi­digi ju minema. Ma ei ole euro vastane.

Meie Eesti Vabariik on ikkagi liiga väike selleks, et omal jõul, sealjuures ka oma rahaga siin vastuoluli­ses maailmas edukalt toime tulla. Et me kuulume juba kord EL-i koosseisu, oli iga­ti parem, et me selle Euroo­pa ühisrahaga liitusime.

Meil on selles mõttes kergem, et meie, vanemad inimesed, mäletame neid rahareforme, kuigi eurole üleminekut ei saa nimetada reformiks, päris mitmeid.

Minule on see euro juba seitsmes erinev rahaühik selle pika elu jooksul. Kui arvata juurde veel Vene tsaarirublad ja muud esime­se maailmasõja ajal ja selle järel kehtinud rahad, mil­ledega minul küll ei olnud enam kokkupuutumist, aga ma olin neid näinud, siis tu­leb neid erinevaid rahasid kokku üle kümne. Pole siis mingi ime, et näiteks Suur­britannia või Rootsi, kus on aastasadu omad naelad või kroonid olnud käibel, ei taha omast rahast mingil tingimusel loobuda.

Eesti kroon lasti käibele 1928. aastal, aastal, mil mina sündisin

Kroon tuli markade ja pennide asemel, väärtusega 1 kroon=100 marka. Esi­mene rahaühik, mida mina mäletan oli muidugi kroon. Need olid ilusad rahad. Neid sai näha küll kaunis vähe, sest nende kõrge väärtuse tõttu ei pääsenud suuremad rahad eriti liikvele. Meil, koolipoistel, olid rahakotti­des ainult sendid. Kellel oli 20 senti raha kaasas, see oli rikas mees. Kasutusel olid 1, 2 ja 5 sendised punakad vaskmündid ja 10, 20 ja 50 sendised hõbedavärvi mün­did. 1 kroonisel valgevask mündil oli viikingilaeva ku­jutis, 2 kroonisel hõbeläike­ga mündil oli Toompea lossi kujutis. Ta oli võrdlemisi suur münt ja tema õigsust kontrolliti nii, et asetati münt pöidla nukile ja löödi mingi kõva esemega kergelt serva pihta. Õigel mündil kostus pikk helisev toon.

Paberrahadest olid käi­bel 5,10, 20, 50 ja 100 kroo­nised rahad. Nad olid nagu eurodki erineva suurusega. 5 kroonine oli pruuni värvi, sellel oli pika habemega ja karmi näoga kalamees, tor­mimüts peas ja aer püsti peos; tagaplaanil olid võr­gud. 10 kroonine oli helesi­nine; rahvariides naisterah­vas seisis, viljavihk käel ja sirp teises käes. 20 kroonist raha nägin mina ainult ühe korra, isa rahakotis. Mäle­tan, et see oli rohelist värvi ja karjapoiss puhus karja juures pasunat. 50 ja 100 krooniseid rahatähti ma juhtusin nägema aastaid hiljem, juba täismehena. 50 kroonine oli telliskivipuna­ne, Eesti pankranniku ku­jutisega. 100 kroonine raha oli tumesinine, valge vesi­trükis otsaga, kus oli Eesti vapi kujutis. Rahatähe peal oli sepp, turske mees, palja ülakehaga, nahkpõll ees ja sonimüts peas. Tagus alasil mingit pihtide vahel olevat rauda. Algul olid käibel ka 1 kroonised paberrahad. Need olid tegelikult 100 margased rahatähed, millele oli peale trükitud kiri „üks kroon“. Need rahad hiljem kadusid käibelt.

Raha väärtus oli kõrge. Näiteks 1 sendi eest sai kaks väikest šokolaadiga kaetud kompvekki „tilk piima“. Suur täisšokolaa­dist kompvekk maksis 2 senti, toos tuletikke 3 sen­ti. 5 sendi eest sai juba väiksema tahvli šokolaadi või ühe suhkrusaia. Isa oli väike suitsetaja, aga vahel ostis paki paberosse, mis maksis 12–15 senti. 1 kg kanamunade (16–17 muna) eest maksis kokkuostja ühe krooni. Ka mind saatis ema vahel mune müüma, naab­rinaine tegeles kanamuna­de kokkuostuga. Meestöö­lise päevapalgaks arvestati 2 krooni, samapalju maksis vist ka ¾ liitrine viinapu­del nn „riigivanem“. Kuni 100 kilose peekoni eest maksti eksporttapamajas 40–50 krooni ja jalgrattad kauplustes maksid kusagil 140–160 krooni ringis. Nii­palju mäletan ma tollastest hindadest.

Siis saabus sünge 1940. aasta ja kroonide kõrvale ilmusid Vene rublad ja tšervoonetsid

Eesti kroonid jäid esial­gu Vene rublade kõrvale käi­bele, vahekorras 1 kroon=1 rbl 25 kop,1 tšervoonets=10 rubla. Aga sellest kursist ei olnud suurt abi, hinnad hakkasid plahvatuslikult kerkima. Väliskaubandus katkes, Venemaalt mingit kaupa tulemas ei olnud ja kaubakogused poodides vä­henesid kiiresti. Ka ostsid siin olevad punaväelased ja nende perekonnaliikmed igasugust träni kokku, mida aga saada oli. Ainult punast riiet ilmus poodidesse oht­ralt müügile. Varsti kadus käibelt ka Eesti kroon.

Esimene Vene rahatäht, mida nägin oli 3 rublane: rohelist värvi ja seal peal oli Vene soldat, kiiver peas ja püss seljas. Ta valvas hoolega, et keegi ei satuks kogemata sotsialismi para­diisist kapitalismi põrgus­se, nagu tollased loosungid kõikjal kirendavalt rahvale sisendasid. Tšervoonetsi­test tean vaid seda, et nen­del oli peal Vladimir Iljitši karvase lõuaga pilt, mida andis peegli abil igatpidi moonutada.

Suure kisa ja käraga hakati alguses tõstma töö­rahva palkasid, aga et hin­nad tõusid palkadest palju kiiremini, see vaikiti targu maha.

Puhkes sõda ja varsti 

algas meil teine, Saksa 

okupatsioon

Käibele tulid nn. Saksa idamargad ehk ostmargad, mis olid käibel Saksa oku­peeritud idaaladel. Ka Vene rublad jäid käibele vahekor­ras 1 ostmark=10 vene rub­la. Hiljem need Vene rublad siiski pikkamööda kadusid. Ega nende markadega küll palju teha polnud. Poed olid tühjad, oli ainult tšeki- või talongikaup ja sedagi väga piiratud kogustes. Mehed said talongidega kuigipalju tubakatooteid ja tuletikke, milledel väävel oli ainult toosi ühel küljel. Vist kui­gipalju sai ka soola ja seda tumedat ja haisvat petrooli ehk lambiõli, mis põledes hirmsasti suitses ja lambi­klaase tahmas. Väljaspool kauplusi olid aga makse­vahenditeks ainult pekk ja või, raha seal ei maksnud.

Kui saabus 1944. aastal jälle punavõim, siis see neid ostmarkasid ei tunnistanud ega ringi ei vahetanud. Kel­lel neid oli, jäid kõik vana­paberi väärtusesse.

Järgmist rahareformi uurisin ajalooraamatust

See toimus 1947. aastal. Sellest ma palju ei mäleta, see vist eriti suuri hinna või raha väärtuse muudatusi kaasa ei toonud. Tean vaid, et siis tulid käibele häs­ti suured, tsaariaegsetele rahadele sarnased rahatä­hed. Isakesele Stalinile vist hakkasid need tsaarirublad meeldima. Ega seal muud vahet polnud, kui tsaarikul­li asendas sirp ja vasar ja 100 rublasel ehk „Katarii­nal“ oli selle Katariina pildi asemel habeme ja palja pea­laega mehe pilt. See raha võis Vene riigile minna kül­laltki kalliks, sest paberit oli selles rahas palju, aga väärtust vähe. Võrreldes tsaarirubladega oli nende väärtus kümneid, kui mitte sadu kordi väiksem.

Need rahad olid käi­bel kuni 1961. aastani, mil Nikita Hruštšov viis läbi järjekordse rahareformi. Siis tulid käibele palju väik­semad rahatähed. Vanu rublasid sai uute rublade vastu välja vahetada vahe­korras 10:1, vist piirama­tul hulgal. Teatud aja olid käibel nii vanad kui uued rublad. Ka kõikide kaupade hindasid vähendati 10 kor­da. Need rublad olid käibel kuni N Liidu lagunemiseni, st Eesti krooni käibele tule­kuni 1992. aastal.

Kroonidest pole mõtet kirjutada, olid ilusad rahad ja olime nendega harjunud. Kindlasti jätame me kõik neid kroone ka endale mä­lestuseks.

Ja eurod - eks nendega tuleb harjuda. Mündid tun­duvad küll olevat liiga ühe­sugused, aga mis parata, suure liidu tähtsad mehed ja naised on nii otsustanud.

Lõpetuseks!

Olen näinud pika elu jooksul paljude riikide ra­hasid, aga nii ilusaid raha­tähti, kui olid need Günther Reindorffi kujundatud endi­sed Eesti kroonid, ma ei tea. See raha oli kallis ja seda raha oli vähe, eriti maaini­mestel, aga ta oli ilus raha. Ka meie äsjased „Koidulad“ ja „Jakobsonid“ olid ilusad rahad, midagi pole öelda, aga need endised Eesti kroonid olid veel ilusamad.