Theodor Pool 120
Selle tähtpäeva puhul esines Piistaoja katsetalu juhataja Madis Padari Eesti Põllumajandusmuuseumi korraldatud teaduspäeval ettekandega.
Piistaoja katsetalu minevikust tänasesse
Maaseaduse eelnõu arutelul Asutavas Kogus 23. aprillil 1919. aastal pakuti välja järgmisi variante:
1. Sotsiaaldemokraadid ja tööerakond, (Otto Strandmann ja Theodor Pool) pooldasid maa võõrandamist maaharijatele, st. peretalude teket.
2. Enamlased soovisid ühismajandite moodustamist.
3. Maaliit (Konstatin Päts) pooldas era- või riigikapitalil põhinevaid suurmajandeid.
Tänaseks on ajalugu lubanud ja sundinud läbi viima kõik siis arutlusel olnud arenguvormid. Piistaojal võiks neid arengufaase väikeste mööndustega jaotada nii.
1. Piistaoja peretalu (omanikud Mart ja Theodor Pool) 1887-1941.
Maaseaduse väljatöötamiseks moodustati 20 liikmeline komisjon eesotsas Theodor Pooliga, kes oli juba üliõpilasaastail (1913) kirjutanud agraarolusid analüüsivad tööd “Etüüd agraarajaloost Liivimaal” ja “Agraarolude selgitamine Liivi mannermaal”. Oli selge, et maareformi seaduste väljatöötajaks ja praktiliseks elluviijaks sai selle ala kõige teadlikum mees Eestimaal – Theodor Pool. Maareformi seadus võeti vastu 10. oktoobril 1919. aastal ja põllutööministrina (19191921) asus Theodor Pool maareformi ellu viima. Põhisihiks oli elujõuliste peretalude (kahehobusetalud) moodustamine. Esialgse otsuse järgi anti maa tähtajaliselt rendile ja kui maasaaja oli krundile ehitanud maja ja lauda, siis müüdi talu talle. Maa väljaostu ajaks oli 55 aastat intressiga 4,25%.
Piistaoja talu oli Tori mõisalt ostetud 1887. aastal 44-aastase väljaostu tähtajaga. 1889 müüs Jaan Pool vend Mardile oma talu ja nüüd sai talu suuruseks 129 hektarit. Talu ostuvõlg tasuti 1908. aastaks põhiliselt linakasvatusest saadavast tulust. Algul peeti Piistaojal maakarja, kuid 1918. aastast mindi üle mustakirju karja kasvatamisele-aretamisele. Piistaoja võid müüdi Pärnu linnas ja esimene võitünn saadeti Inglismaale 24.oktoobril 1900. Alates 1922. aastast hakati piima viima Tori-Selja Meiereisse. 1906 alustati veiste jõudluskontrolliga. 1887 oli ehitatud uus elumaja, 1911 ehitati lehmadele puhaslaut. Osteti mitmeid põllutööriistu (reaskülvimasin Saxonia, kartulivõtja Harder, viljaniitja Osborne, kultivaator Korrekt). Rakendati 7-väljaline külvikord, esimesed vasikakoplid rajati 1915 ja esimesed lehmade kultuurkoplid 1923.
1925. aastast tegeliku taluperemehena kujundas Theodor Pool isa Mardi eeskujulikust talust kümnekonna aastaga silmapaistva õppe-katsetalu. Ta alustas mustakirju karja sihikindlat aretustööd, karja söödeti vastavalt kohalikele oludele, rajati kultuurkarjamaid, kasvatati söödajuurvilja, oldi pioneeriks silohoidlate ehitamisel ja silo valmistamisel. Esimesena Eestis võeti kasutusele masinlüps ja elektrikarjus, heina laadimiseks lakka muretseti hobujõul töötav Max Leopoldi vinn ehk “heinakull”.
Piistaojal läbi viidud uurimistööd avaldas Theodor Pool ajakirjas Agronoomia.1928. aastal sai Piistaoja Eesti parima talumajapidamise auhinna Külvaja kuju.Talutööde ratsionaliseerimise õpetust luges Theodor Pool õppeainena 1939. aastal ka Tartu ülikoolis.
Piistaoja talu 30 lüpsilehma piimatoodang oli 5500 kg aastas, töölisi oli ca 10. Piima toodeti aastas 165 tonni, ühe töölise kohta 16,5 tonni. Tootmisse investeeriti 12-15% aastasest müügitulust.
Theodor Pooli viljakas põllumehe töö lõpetati vägivaldselt punavõimude poolt 14. juunil 1941. aastal kui Theodor Pool ja tema pere küüditati Siberisse.
2. Sotsialistlik ühismajand Vändra Veisekasvatuse Katsejaam 1941-1993
Pärast perekond Pooli küüditamist tekkis oht, et talu tükeldatakse ja kari jagatakse laiali, kuid olukord lahenes ilmselt tänu Kaarel Liidaku püüdlustele mõistusepäraselt. Eesti NSV põllutöö rahvakomissari Georg Abelsi otsusega saadeti 17. juunil 1941 Piistaojale agronoom Edgar Keevallik, kes oli töötanud Eesti Hollandi-Friisi Karja Tõuseltsi konsulendina ja tegeles veiste kunstliku seemendusega. Edgar Keevallik oli lõpetanud Tartu Ülikooli Põllumajandusteaduskonna ja töötas Kuusiku katsejaamas loomakasvatusosakonna juhatajana. Theodor Pool ja Edgar Keevallik olid tuttavad, käisid koos Hollandis Eestile sugupulle valimas ja ostmas.
Teistkordselt tekkis Piistaoja karja äraviimise oht koos Vene vägede taganemisega. Edgar Keevallik tegi karja kohalejätmiseks ettevalmistusi, kuid taganemine oli nii kiire, et karja vastu huvi ei tuntud. Kolmas tõsine oht oli saksa okupatsiooni lõpul 1944. aastal, kui kari taheti viia Saksamaale. Seekord päästsid karja Edgar Keevalliku poolt saksa sõjaväeametnikele korraldatud rikkalik lõunalaud ja põllumajandusministeeriumi esindaja dr. Elmar Järvesoo oskuslik diplomaaditöö.
Edgar Keevallik töötas Piistaoja katsemajandi juhatajana 30 aastat, parteisse ei kuulunud, parteirakukest Piistaojal ei olnud. Edgar Keevallik jätkas Theodor Pooli poolelijäänud töid. Sotsialismi “viljastavates” tingimustes oli Piistaoja (Vändra) katsejaam kõrge tööviljakuse ja rentaablusega veisekasvatusmajand. Edgar Keevallik töötas välja noorkarjakasvatuse süsteemi ja pööras suurt tähelepanu kultuurkarjamaade rajamisele ja kasutamisele. Edgar Keevallik oli nõudlik juht ja hoidis ka sotsialismi ajal majandis alal “Piistaoja vaimu”. Kahjuks on Edgar Keevalliku ettevõtmistest ja elukäigust vähe mälestusi. Pinnapealselt käsitleb tema tegemisi kaastöötaja 1955. aastast Manivald Metsaalt. Need mälestused on avaldatud 2010. aastal ilmunud raamatus “Manivald Metsaalt – Theodor Pooli pärandi hoidja Piistaojal”.
Vaadates Piistaoja vana farmikompleksi, võib oletada, et 1950. aastaks oli Edgar Keevallikul juba mõttes valmis ehituste plaan ja karja suurendamine 200 lüpsilehmani. Farmikompleks on oskuslikult seotud Pooli talu laudaga, 1953. aastal ehitati vasikalaut, 1961. aastal valmis lüpsilaut, mis hiljem pidi saama noorkarjalaudaks, 1971. aastal valmis lüpsikarjalaut 197 lehmale. Lautade vahel paiknes sõnnikuhoidla, lauda otstes paiknesid silohoidlad, natuke kaugemal turbakuur, heina hoiti lautade lakkades. Karjakoplid asuvad lautade ümber, suvised lüpsikuurid kilomeetri kaugusel laudast.
1961. aastal ehitatud laudas võeti kasutusele esimesena Eestis Impulsa torusselüpsi süsteem, õõtslattidel põhinev sõnnikuärastussüsteem oli üks paremaid lahendusi veel kümmekond aastat tagasi.
1971. aastal määrati direktori ametisse Jüri Kulbin. 1976. aastal liideti Selja kolhoos ja Vändra katsejaam. Katsejaam jätkas eksisteerimist Vändra Katsesovhoosi koosseisus. Suurmajandi ajal 1976-1993 Piistaojale tootmishooneid ei ehitatud. Vändra Veisekasvatuse Katsejaamal oli kasutada ca 1000 hektarit maad, töötajaid 60, lüpsilehmi 200, piimatoodang 6000...7000 kg lehma kohta aastas (katselehmad 9500). Piima müük 1000 t aastas, töötaja kohta 16,7 tonni ehk sama palju kui 60 aastat varem Piistaoja talus.
3. Osaühing Piistaoja Katsetalu (omanik Eesti Maaülikool)
Piistaoja taasiseseisvus 1993. aastal. Majand alustas tööd 230 lüpsilehmaga, kelle piimatoodang oli ca 6000 kg lehma kohta aastas, kümnekonna veneaegse traktoriga. Töölisi oli 63. Põllumajandusreformi käigus kompenseeriti varad EVP-dega ja Piistaoja Veisekasvatuse Katsejaam töötas 1993-1997 Põllumajandusministeeriumi alluvuses. Mõned aastad hiljem selgus, et reformi käigus tagastati perekond Poolidele neile kuuluvad hooned ja maaga koos ka kõik hiljem ehitatud laudahooned.
Algul anti Põllumajandusministeeriumi poolt katsejaamale kasutada 286 hektarit Tootsi mõisale kuulunud riigimaad. Kuid Eestis ei ole kombeks anda riigile kuuluvale tootmismajandile kasutada riigimaid, sest riik on halb peremees. Tootsi maad müüdi metsafirmale 6,7 milj krooni eest, kes nüüd hekseldab neil põldudel heina ja võsa ning saab ühtset pindalatoetust nagu eesrindlikud põllumehed.
1997. aastal anti majand üle Eesti Maaülikoolile. Nimetus oli Sihtasutus Piistaoja Katsejaam. Seadused toetuse saamist majanditele, kus riigi osalus ületas 25%, ei võimaldanud. Et ka katsejaamal oleks võimalik toetusi taotleda, moodustati 2000. aastal Osaühing Piistaoja Katsetalu, kus Eesti Maaülikooli osalus oli 20% ja sihtasutusel 80%. 1. jaanuaril 2001 alustas osaühing majandustegevust ja töötab käesoleva ajani. Kuni 1998. aasta “vene kriisini” investeeriti minimaalselt. Lauta muretseti sel ajal uus torusselüpsi sea-de koos piimajahutitega ja üks Belarus-traktor. Piima hind oli 3,25 kr/kg. Nüüd langes see 1,40 kr/kg. Kriisiolukord sundis otsima uusi lahendusi, investeeriti hädavajalikesse masinatesse, juurutati silopõhine söötmine, millega piimatoodang tõusis 9000 kg-le lehma kohta aastas. Lehmade söötmise osas saime häid nõuandeid Maaülikooli prfessorilt Olav Kärdilt. Piima hind hakkas tõusma. Tööjõukulud olid siiski küllalt suured. See sundis otsima uusi lahendusi.
2002. aastal valmisid Eestis esimesed vabapidamislaudad Põlvas ja Tormas. 2. novembril 2005 kolisid Piistaoja lehmad ja vasikad uude vabalauta – esimesena Pärnumaal. Selle ajani peeti Piistaojal vasikaid ja noorloomi 1953. aastal ehitatud laudas. Pidamistingimused olid seal ikka väga hullud. 2008. aastal avanes uus võimalus toetusi taotleda. Alustasimegi kinnislehmade ja noorkarja lauda ehitusega. Ehituse ajal algas majanduskriis, pangad laenu ei andnud. Pikaajalised läbirääkimised ja pangaametnike tutvumisreid Piistaojale andsid tulemusi ja 2009. aasta lõpul sai laenuleping pangaga sõlmitud. Väidetavalt oli see ainuke laen, mida Swedbank 2009. aastal põllumajandusele andis. Laut koos silohoidlate ja ümbruse asfalteerimisega sai valmis 2010. aasta augustis ja loomad on uue elukorraldusega rahul.
2009. aastal oli Piistaoja katsetalul kasutada 834 hektarit põllumaad, sellest omandis 176 hektarit. Lüpsilehmi oli 342, piimatoodang 10 332 kg lehma kohta. Töötajaid 26 ja piima müük 3246 tonni. Iga töötaja pidas üleval 13 lehma ja realiseeris 125 tonni piima. Uus farm võimaldab suurendada lüpsikarja 400...420 lehmani, suurendame karja oma noorkarja baasil ja 2011. aasta lõpuks peaks farmikompleks töötama plaanitud suuruse ja efektiivsusega.
Piistaoja arengut läbi erinevate riigikordade ühendavad kõrgetoodanguline kari ja inimesed, kes on andnud selleks oma panuse. Meenutame austusega Piistaoja talu peremehe Theodor Pooli panust Eesti põllumajandusse ja tunnustame neid, kes on järginud tema eeskuju ja jäänud tänaseni truuks põllumehe raskele ametile.
