Kutse tuli healt vanalt sõbralt ja kunagiselt äripartnerilt Novgorodist (imperaatorliku linnatiitliga: Gospodin Veliikij Novgorod). Põhjuseks suurejooneliselt tähistatav aastapäev, 1150 aastat Vene riikluse sünnist ja sellega seonduvad vaatemängud Venemaa hällis Novgorodis.

Piiriületus Eesti poolelt möödus sujuvalt ja kiiresti, sest puudusid harjumuspärased bensiinisabad ja internetis eelregistreerimissüsteem töötas kellavärgina. Vene poolel kulus mõnevõrra aega kõikvõimaliku paberimäärimise peale, kuid siiski oli piiriületus kokkuvõttes ladus ning kiire ja kohtlemine viisakas. Mõne igast Vene asjast tonti otsiva meediakäsitluse järgi oleksid meid pärast piiriületust pidanud ootama karumaskides verejanused inimesed, kerjustehordid ja barankaletid.

Tegelikult olid lahked inimesed, ilus ilm ja uus sile asfalttee. ,,Kas siis sellist Venemaad me tahtsimegi?" mõtlesime mööda laudsiledat teed sõites. Järgmine peatus tehti Irboskas, mis asub Tartu rahu järgsel vanal Petserimaal. Vana kindlus on kõrgustikul ilusal maastikul - see on kolme Venemaad valitsema kutsutud varjaagi peatuspaik ja ühe neist, Truvori haud iidsete ruunimärkidega kiviristil. Küla oli saabuva pidustuse auks Vene riigi rahadega restaureeritud ja läikima vuntsitud, kindluse varemetes käis vilgas töö. Kujutage ette: seda ehitati uuesti üles täismõõtmetes kindluseks - ajalooobjektiks! Ja terve suure kindluse mahus koos müüride ja rajatistega! Sellest saab üks omamoodi suursugune vaatamisväärsus küll.

Sõit jätkus Pihkva kuldsete kuplite poole. Pihkva linn on viimaste aastatega teinud suure muutuse paremusele välimuses ja ka liikluskultuuris. Isegi jalakäijad lastakse nüüd üle tee ning putkamajanduse asemel laiutavad hüpermarketid, mille kaubavalik on hoomamatu. Aga hinnad kaupadel ei jää meie omadele alla, pigem ületavad neid (muidugi mitte bensiin, sigaretid jms.).

Ilus tee lõppes otsa siis, kui keerasime Kiievi- Piiteri trassilt Novgorodi suunas. See tee nägi välja, nagu pärast Berliini pommitamist. Põhjatud augud külg-küljes kinni ja kitsas ussirada nende vahel ja kraavipervel. Kiirus 30, puupulk hammaste vahel (et mitte keelde hammustada) ja lootusetus silmis, kulgesime mahajäetud majavarede ja kolhoosiehitiste vahel. Ajalugu oli siin seisma jäänud ja selle dekoratsioonid mädanenud.

Kui saime Novgorod-Staraja Russa trassile, algas jälle asfalt ja 21 sajand. Taastatud, taastamisel ja hulgi veel varemetes kirikud, uusehitised ja piduehtes linn. Napilt jõudsime parkida auto ja kohe algas ilutulestik. Volhovi jõel Kremli ees seisvatelt laevadelt algas kanonaad ja kullavihm kestis ca pool tundi. Kui võimas vaatemäng sümfooniahelide saatel oli lõppenud, kerkisid püssirohust kergenenud laevad poole parda võrra vees kõrgemale ja tahmaste nägudega õnnelikud inimesed läksid koju piduõhtu viina jooma ja pliine sööma. Meie ka. Koerad olid juba ilutulestiku alguses minema jooksnud..

Mõnus pidu sai maitsva söögi-joogiga peetud, ilmaelu parandatud ja muljed jagatud. Hilishommikul algas meie tuleku peamine huvipunkt - lennushow. Kõigepealt pilluti alla langevarjureid, kes tegid igasugu trikke ja maandusid nii vette kui ka maale. Kõik said igal juhul ülevalt alla. Siis tuli grupp sportlennukeid rahvast kiljutama ja kõrgema pilotaaþi trikke tegema pardiparvedega vaheldumisi. Seejärel salk reaktiivlennukeid tegi sama asja hulga suuremal kiirusel. Lennukid jäid kõik taevasse.

Siis tuli laevade paraad eesotsas purjefregatiga, kust rahvast tervitas Suur Peeter ise. Seal oli ka üks Eesti lipuga viikingilaev Saaremaalt. Linnas jätkusid üritused rajoonide teatraliseeritud paraadiga, presidendi isikliku ratsapolgu esitlusega ja kontsertidega. Õhtul lisaks veel Venemaa estraaditähtede galakontsert.

Järgmine päev väisasime veel vürst Rjuriku (üks kolmest varjaagist, keda Venemaad valitsema kutsuti ja kes on see oluliseim mees Vene riigi loomisel) elupaika. Novgorod on suursugune ja isepäine iidne linn oma rohkete kirikute ja kultuurikihiga.

Koju tagasisõiduks valisime tee läbi Porhovi ning seekord puupulki hammaste vahele vaja polnudki. Piiriületus oli ladus ja kiire ning kodumaa ilus. Kokkuvõttes on Venemaa väisamist väärt koht, külalislahke, natuke nostalgiline ja samas kiiresti moderniseeruv.

Hea kogukond ja armsad naabrid! Et ka teil oleks vahel aega, tahtmist ja võimalust kiigata naabrit lähemal ja kaugemal! Ilusat ja mõnusat meile kõigile!