Tiivasirutus
Lianda Sakala (Lettermo) lõpetas kooli 1937. aastal.
Millised on Sinu mälestused kooliajast?
Väga head. Olin usin õpilane ja põhiliselt sain õpetajatelt kiita. Illuka koolis käis sel ajal 121 last. Lisaks tavapärastele õppeainetele, õpetati meile ka muid eluks vajalikke oskusi. Üks kord kuus olid meil ka söögitegemise kursused. Tõime ise kraami kaasa ja Allika Alma õpetas meid siis kokkama. Pärast katsime köögis suure laua, kus koos kõik tehtu ära sõime. Toimusid kohviõhtud ja külaõhtud, kus lastele tehti siis eraldi laud. Olid ka lüpsivõistlused.
Millised olid lemmikõppeained?
Kirjandus ja maateadus. Eriti meeldis mulle kirjandeid kirjutada, aga mitmed klassikaaslased ei tulnud sellega toime. Niisiis tegingi ükskord ühel teemal viis kirjandit. See oli viiendas klassis. Teema oli „Sügis metsas" ja teised lapsed, kes ise ei osanud kirjutada, andsid õpetajale minu kirjutatud lood. Direktor Vaas sai väga vihaseks ja ütles, et paneb mulle käitumise „kolme".
Millega tegelesid lisaks õppimisele?
Olin seinalehe toimetaja ja kui loodi kodutütarde rühm, olin rühmajuhiks kuni kooli lõpetamiseni. Eriti on meelde jäänud 1937. aastal Naiskodukaitse poolt korraldatud kodutütarde õppelaager Voka koolimajas. Meile tuli külla Toilas oma residentsis viibiv riigivanem Konstantin Päts. Mind pandi laste nimel kõnet pidama ja lubasin siis, et kasvame kõik tublideks eesti kodanikeks. President silitas mul pead ja ütles: „Kasva suureks ja saa tubliks naiskodukaitsjaks." Tegelikult ei kasvanud ma kunagi suureks ja ka naiskodukaitse riideid pole ma oma elus selga saanud.
Järgmisel päeval kutsuti meid vastukülaskäigule Oru lossi. Siiani on meeles, kuidas kristalllühtrid särasid, valgel rõdul olid valgest marmorist pingid ja must naise kuju ning tõllakuuris kolm uhket tõlda. Presidendi pojapojad mängisid rohelises liivakastis ja ma mõtlesin, et küll nad on õnnelikud lapsed, et saavad lossis elada. Lõunasöögil pakuti meile juurviljasuppi, kartulipüreed kotlettidega ja magusat kooki ning kompotti.
See oli ikka nii suur elamus ühe väikese tüdruku jaoks, et iga pisiasi sellest külaskäigust on tänaseni meeles.
Mida mäletad Sa oma lapsepõlvekodust?
Meil oli asundustalu, peres kasvas kaheksa last. Ohakvere küla oli meie kandi kõige suurem küla, siin oli 54 talu ja elas üle 240 inimese. Lapsi oli nii palju, et kui hommikul kooli mindi, oli terve tee lapsi täis. Ainult kahe lapsega peresid ei olnudki.
Isa kontrollis igal laupäeva õhtul meie koolivihikuid ja „kolme" ei tohtinud seal olla, siis saime peksa. Isa oli meiega väga range, aga see ei tähenda, et ta oleks kuri mees olnud, lihtsalt tahtis, et meist õiged inimesed kasvaksid.
Millised tõekspidamised andsid just vanemad Sulle eluteele?
Kodumaa armastuse. Kõndisime sageli isa järel künnivaol ja isa selgitas meile, et maa ei aura, vaid maa hingab ja teda peab armastama ning austama. Rukkipõllu ääres lagetas isa alati pea nagu palvetaks ta, et suurele perele ikka leiba jätkuks.
Töökuse. Talus jagus igaühele tööd. Mina hakkasin seitsmeaastaselt karjas käima. Viieaastane vend anti kaasa. Seda nuttu, mis siis sai nutetud - kord oli vend kadunud, kord loomad minema kõndinud. Pühapäeviti ei tohtinud suuremaid töid teha, see oli keelatud.
Kokkuhoidmise. Kui riidu läksime ja emale kaebama läksime, sai kaebaja kõigepealt peksa. Selgeks sai ka see, et raskustest tuleb ise üle saada, ei tohi teiste kaela veeretada.
Oma elu jooksul oled Sa mitmeid ameteid pidanud ja mitmel pool elanud?
Pärast Illuka kooli lõpetamist läksin Tallinna õe juurde elama. Töötasin tema tuttava juures pagariäris õpilasena ja õppisin õhtukeskkoolis. Kõik need murrangulised aastad elasin pealinnas. Nägin baltisakslaste lahkumist, vene vägede sissetoomist ja Eesti Vabariigi hävingut.
Koju tulin sooviga käia leeris kodukirikus, aga siis algas sõda ja nii jäingi kodutallu elama. Pärast sõda aitasime isa ja kahe õega metsavendi, andes neile toidukraami, kududes sokke-kindaid ja isa parandas nende jalanõusid.
Hiljem abiellusin Iisakust pärit metsavennaga, kes tuli 1947. aasta amnestiaga metsast välja. Siis algas meie rändurielu, et mitte NKVD küüsi jääda. Vahetasime tihti töö- ja elukohta. 1953. aastal suri Stalin ja elu muutus rahulikumaks. Tulime Purusse, ehitasime sinna väikese maja, aga 1955. aastal abikaasa suri ja jäin üksi kahe lapsega. Läksin Salvosse tööle. Töö oli vahetustega ja see andis võimaluse töötada ka tavandinõukogus. Asi oli nii, et juhuse tahtel ei tulnud ühe naabrimehe matusele lugeja kohale ja mul tuli matusetalitus läbi viia. Sealt algaski minu tegevus lugejana matustel ja pulmades. Lõpetasin kaugõppes tavandikooli kaheaastased kursused ja töötasin sel alal kolmkümmend üks aastat.
1968. aastal loodi Kohtla-Järvele Aiandus-Mesindus selts. Olin üks selle asutajatest. Tegevust oli palju: korraldasin pidusid, väljasõite üleeestilistele kokkutulekutele, ekskursioone. Kui Edisel oma ruumid valmis said, tegime oma klubi „Rukilill", mille paljud liikmed tulid 2000. aastal, kui aiandusselts likvideeriti, Jõhvi klubisse „Hõbejuus". Siin olen olnud majandusjuht, kauaaegne juhataja abi ja nüüd juhataja. Korra kuus toimuvad meie klubiõhtud, oleme korraldanud ka käsitöönäitusi. Tööd ja tegemist jätkub - eakad inimesed on ikka väga aktiivsed!
Milline side on Sul praegu Illuka vallaga?
Kurtnas elab minu õepoeg. Mõned aastad tagasi käisin ka Illuka kooli lastele rääkimas sellest, millega tegelesid vanasti kodutütred ja muidugi ka kohtumisest president Pätsuga.
Lianda elab Jõhvis, kus tal on armas pisike korter. Oma kodumaja ta taga ei igatse, aga koduaiast on kahju, sest seal kasvas palju imekauneid lilli, nii et aed oli kevadest sügiseni üks suur õitemeri.
Poeg Ülo elab Tallinnas, aga tütar Heljo siinsamas lähedal Idlas. Liandal on kolm lapselast, viis lapselapselast ja üks lapselapselapselaps. Kogu pere on nii suur, et ema sünnipäevale tullakse mitmes jaos.
Lausa uskumatu, et tillukeses vanaprouas on peidus nii meeletu hulk energiat ja teotahet, mida ta suudab sisendada ka kõigile teistele, kes temaga kokku puutuvad. Olgu siis pereringis, seltsimajas või klubiõhtul.
Ise ütleb ta nii: „Olen surmani kodutütar. Kõik, mis ma teen, teen nii, et ühelgi inimesel ei oleks minu kohta midagi halba öelda."
