Tipuvallad kohtusid taas Mõnistes
Teel Mõnistesse tegime peatuse Maanteemuuseumis, kus uurisime Eestimaa teede ja sõidukite ajalooga seotud väljapanekut. Algul plaanitud tunnist jäi väljapaneku uudistamisel vähekski, ning kui takka poleks kiirustanud vajadus Mõnistes õigel ajal kohal olla, poleks vist kahestki tunnist piisanud. Krabi külateatri võrukeelne etendus „Massu massmise mass" (Mitu vaivaralast selle pealkirja küll eesti keelde tõlkida mõistab?) oli aga välja kuulutatud ja õigel ajal me võrukeelse etenduse nautimiseks ka kohal olime.
Laupäevaks oli kokkusaamise korraldaja Katrin Roop koos meeskonnaga planeerinud tõelise maraton- tegevuskava. Kompvekiks oli ekskursioon Mõniste lõunanaabrite, Lätimaa omavalitsuste Ape ja Aluksne pagastitesse. Jään siinkohal kimpu lätikeelse pagasti eesti keelde tõlkimisega- see on hiljutise haldusreformi järel loodud uue haldusüksuse nimetus, mis suurem kui endised vallad, aga väiksem kui maakonnad. Lätlasi endid uus halduskorraldus väidetavalt just õnnelikumaks ei ole teinud, aga... kes neilt küsis. Igatahes elavad Ape ja Aluksne armsates, turvalistes ja lilleaedadesse uppuvates kodudes tänaseks peamiselt vanavanemad, kes oma lapsi nädalavahetustel Skandinaaviamaadest töölt koju ootavad ja vahel ka lapselapsi kohapeal kasvatavad- ikka selleks, et needki kooli lõpuaktuse järel sinnasamma Skandinaaviamaadesse tööd otsima saata...
Meie külaskäigu ajal ei paistnud piirkonna hääbumine küll nii valusalt silma, sest käsil oli üks aasta rahvarohkemaid sündmusi- Aluksne linna päevad, mil iga Aluksne juurtega pere ikka kodukanti tuleb, et läbi astuda laadalt, kontserdilt või lihtsalt vanade sõpradega kokku saada. Kauplesime meiegi Aluksne laadal ning ladusime Vaivara külmakapid täis seda kõige ehtsamat Läti sõira ning riiulid Läti savinõusid.
Pärastlõunal oli tipuvaldade liikumise üks kaaskorraldajaid, Murtud Rukkilille Ühing Enno Uibo juhtimisel, korraldanud kokkusaamise Hävinud Eesti Kodu lõunatipu mälestusmärgi juures. Kuulasime ettekandeid, kus loeti sõdades ja okupatsioonides kannatanud inimeste kirju ja meenutati raskemaid aegu, kuid kokkusaamine lõppes hoopis helgemates toonides. Kokkutulnud osapooled, kellest Eestimaa põhjatippu esindas seekord Viimsi- Prangli asemel Eestimaa mandriosa põhjapoolseim omavalitsus Kuusalu vald, istutasid mälestuskompleksi oma kodukandist toodud puu, milleks meie olime valinud Pargimäel sirgunud tillukese pärna. Loodame, et lõunatipu mullas juurdub ja koduneb pärnapuu, mis sündinud Eestimaa mehemeelt sümboliseerivates Sinimägedes, kuid Eesti rahvatraditsiooni kohaselt peaks olema hoopis puu, milles leiavad asupaiga tütarlaste hinged.
Õhtusel simmanil leidis igaüks endale meelepärast tegevust, kuid sära ja särtsu aitasid lisada tipuvaldade kokkutuleku üheks kaubamärgiks saanud Olgina rahvamaja kõhutantsijad. Kohapeal improviseeritud ühine tantsutund pani nii mõnegi osaleja otsustama, et aeg on isegi selle vahva huvialaga tegelema hakata.
Viimasel hommikul jagunesid osalejad huvigruppideks. Kes soovis, võis minna jalgsimatkale Eestimaa lõunatippu, bussireisile Mõniste vallas või hoopis käsitöötubades nikerdada. Lõunapikniku järel saabus aga aeg hüvasti jätta. Tagasiteel tegime peatuse Eestimaa ühes uuemas, jääaja muuseumis Äksis.
Kuidas tipuvaldade koostöö edasi kulgeb ning kes võtab enda korraldada järgmise ürituse, selle üle arutleme loodetavasti sügisel uue aasta tööplaane tehes.
Seni aga vaivaralaste nimel suur tänu teile toredate päevade eest, Kuusalu tantsurahvas, Murtud Rukkilille Ühing, MTÜ Ääremaa Noored ja muidugi ürituse peakorraldaja Katrin Roop.
