Töine aasta oma murede ja rõõmudega
Sel korral otsustasime vallalehes lõppevat aastat kokku võtma kutsuda ja elu peale tagasi ja ette vaatama Käru valla 2010. aasta valla teenetemärkide nominendid Virve Vaino ja Virve Zimmermanni, kellest üks tegeleb igapäevaselt eakate inimestega ning teine on ümbritsetud koolilastest.
Lõppev aasta jääb Virve Vaino sõnul kindlasti meelde oma kuuma suve ja lumerohke talvega. Ja selline lumine ja tuisune talv talle meeldib. Ikka parem kui musta maaga ja vihmane talveaeg.
Oma päevi püüab Virve enda sõnul alustada positiivselt, ehk siis alustada oma tööringi nende memmede juurest, kes lausa süstivad positiivsust ja elurõõmu. Virve sõnul kipubki olema nii, et need, keda elu on omajagu vintsutanud, suudavad säilitada elurõõmu ja positiivsust enam kui need, keda elu hellemalt on kohelnud. Ja eks iga päev sõltub ju ka palju endast. Mõnel päeval tundub elu rõõmus ja helge ja teisel päeval, olles ise kehvas meeleolus, tundub ka elu mustemates värvides.
Kogub elutarkusi
Oma klientidelt, nagu Virve nimetab eakaid, keda ta teenindab, on Virve läbi aastate kogunud palju elutarkusi, mis tema sõnul on selle töö boonuseks. Ühtki üdini halba inimest pole Virve meelest olemas, oluline on see kullatera inimese seest lihtsalt üles leida. Virve sõnul ei vajanud ta isegi mõtlemisaega, kui talle omal ajal avahooldustöötaja kohta pakuti, ta lihtsalt tundis, et just seda tööd ta tahaks tõepoolest teha. “Tänud Ellen Pulgale ja Katrin Abelile, kes selle töökoha vajalikkust aastate eest tundsid ja selle loomisele kaasa aitasid,” sõnab Virve ja tõdeb, et talle läkski selle teenetemärgi omistamisel enam korda see, et seda tööd ja ametit hinnatakse ja tunnustatakse.
Vaadates tööaastale tagasi on ikka põhiliseks mureks valla kaugemates külades elavatel inimestel eakaaslaste puudumine ja suhtlemise vähesus. „Minu kunded väga ei hädalda, aga nad ju sageli ka ei räägi!“ tõdeb Virve. Ei räägi, sest tihti pole kellegagi rääkida ja kui ka räägivad, siis rääkivad ikka headest ja rõõmsatest asjadest. Virve sõnul on nende muredest hoopis raskem aimu saada, sest on ju eestlasi ikka kasvatatud nii, et oma muret ei kurdeta, sellega peab ikka ise hakkama saama. Samuti tõdeb Virve, et ta pole ka sel alal nii hea “väljapressija” , kui oli seda Tõnis (Tõnis Vaik, endine valla sotsiaalnõunik – Toim.), kellega koostööst on Virvel palju häid mälestusi.
Mured peletab füüsiline töö
Virvet paneb aga muretsema inimeste kohatine hoolimatus oma lähedaste suhtes. Ei käida vaatamas ja külas nii sageli kui ehk võiks, tööinimestel on pidevalt kiire ja nii see läheb. Samas ei saa Virve kõiki muresid ka südamesse võtta, siis lihtsalt tapaks enda muretsemisega ära ja vajalik töö jääks tegemata. Küll aga vajaksid sellise töö tegijad Virve sõnul kindlasti head sõpra, kellele asju hingelt ära rääkida. Sellist inimest Virve enda sõnul tal aga praegu pole. Kui päev ka kehvas toonis lõpeb ja midagi hingele kripeldama jääb, aitab ikka füüsiline koormus. “Eks ma siis tõmban muruniiduki käima või viskan lund,” kinnitab ta.
Murelikuks teeb teda tänase elu juures ka see, et rohkem kui aastaid tagasi kohtab laiskust, aga ka kadedust ja õelust, mis omakorda muudab inimesed rõõmutuks. “Varemalt kui lisaks tööle olid maainimestel ka loomad talitada ja lapsed kasvatada, oldi rõõmsamad ja lahkemad üksteise vastu,” meenutab ta.
Jõulud tulevad Virve peres sel aastal tõenäoliselt suhteliselt rahulikud. “Lapse-lapsed on suureks kasvanud, pole enam seda jõuluvana ootust,” nendib ta. Lauas on pigem oodata täiskasvanute jutte ja vaidlusi päevakajalistel teemadel.
Uuelt aastalt ootab ta aga kõike paremat. Et ikka tööd oleks ja pole tal ka selle vastu midagi, kui tema klientide hulka mõni uus tuleks. Päris koduseks ei taha Virve veel jääda. “Tean, et siis ma enam sealt välja ei tulegi, vaid mandun,” sõnab ta. Praegu oma vabadel päevadel toimetab ta aias, lahendab ristsõnu või loeb raamatuid. “Ja eks mul ole mu kutsad,” lausub ta väikese vallatusega hääles. Iga päeva püüab ta õhtul kokku võtta ka väikese analüüsiga. „Ja kui olen mõne heateo ka tööväliselt teinud, on väga hea tunne,” tunnistab ta.
Ootuspärane aasta
Käru kooli kehalise kasvatuse ja eesti keele õpetaja Virve Zimmermanni jaoks oli lõppev aasta suhteliselt tavapärane. Ehkki aasta alguses muretses Virve veidi oma lähedaste pärast, kujunesid asjad peatselt paremaks algul kardetust.
Töises plaanis oli samuti suhteliselt ootuspärane aasta. Koolispordi raames oli Käru kooli lastel omajagu õnnestumisi, aga midagi väga erilist siiski ei toimunud. “Praegu lihtsalt pole vist see aeg,” tõdeb Virve. Pole eriti maakonnamastaabis noori sportlasi sirgumas. Silmapaistvalt hästi on läinud Käru kooli mõne aasta eest õppima asunud Pille-Riin ja Priit Reinausil, kes on väga tublid noored ratsasportlased. Heameelt valmistab Virvele ka kohaliku Käru noormehe Sander Püüa edenemine Rapla korvpallikooli võistkonnas. “Oma kooli kasvandike head sportlikud tulemused pakuvad ikka suurt rõõmu,” kinnitab Virve.
Paraku peab Virve tõdema, et aasta-aastalt lähevad lapsed füüsiliselt nõrgemaks. Samas ei oska ta seda aga väga kindlalt põhjendada. Kas on põhjus selles, et tänapäeva lapsed veedavad järjest enam oma vabast ajast arvutite taga ning füüsilist koormust jääb lihtsalt väheks? Või on tegu sellega, et lastel puuduvad füüsilised kodutööde kohustused ja lapsed polegi enam harjunud end kehaliselt pingutama. Kui varasematel aastatel kasutasid õpilased hea meelega mõne ainetunni ära jäädes võimalust selle asemel saali sportima tulla, siis nüüd on sportlikust vaba aja sisustamisest enamasti huvitatud vaid nooremate klasside õpilased. Huvi spordi vastu kaob sageli 6.-7. klassis.
Lapsed vajavad liikumist
Mõne korra nädalas veab Virve ka ÜKE (üldine kehaline ettevalmistus) nime all spordiringi. Nende tundide raames pakub ta huvilistele võimalusi tegeleda korvpalli, saalihoki, jalgpalliga. Osalejaid on tosina jagu. Selle ringiga püüab Virve pakkuda võimalust end natukenegi liigutada ka nö bussilastele, kes muudes huviringides sageli osaleda ei saa. Algklassiõpilastega kasutab õpetaja ära oma auke tunniplaanis, vanemate õpilastega saab tegeleda peamiselt 7. ja 8. tunni toimumise ajal.
Seoses kehalise kasvatuse tundidega on Virve märganud ka õpilaste hügieeniharjumuste vähenemist. “Samas on kummaline kui veel 8. klassi noormehe vanemad eeldavad, et mina käin õpilaste pesemist kontrollimas,” imestab õpetaja. “Selles vanuses peaksid pesemisharjumused ikka omandatud olema.”
“Lapsed on läinud ka julmemaks üksteise suhtes,” tõdeb ta koolis silma-torkavat kurba tendentsi. “Ja seda mitte alati füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Öeldakse pahasti, provotseeritakse,“ loetleb ta.
Samas on igas päevas ka alati midagi positiivset. Virve sõnul on tore kui mõni hommik ukse avades oled lastest ümbritsetud ja tunned, et sind tõepoolest juba oodati, soovitakse juttu ajada, mõnikord ehk natuke kurtagi. Seda küll peamiselt nooremate laste hulgas, vanemate klasside õpilased on rohkem endasse tõmbunud, hoiavad distantsi.
Uueks aastaks suusalund
Peatselt algavalt uuelt aastalt ootab Virve aga ikka seda, et jätkuks suusalund. On ju kolmas veerand koolis olnud suusatamise veerand. “Mul on äärmiselt hea meel, et kooli sai mõned aastad tagasi väike suusabaas soetatud,” nendib õpetaja rõõmsalt. Tänaste hindade ja eelarve juures, oleks see kindlasti juba väga raske. Praegu on aga võimalus suusad alla saada igal õpilasel, kel omal varustus puudu. Samas on kõigil, kellel koju mõni üleliigne suusapaar või suusasaapad tolmu koguma jäänud, sest lapsed neist välja kasvanud või harrastamisest loobutud, võimalus need koolile anda. Sel moel saame ise oma kooli suusabaasi ka üleval hoida ning laste sportimisharjumusi toetada.
Virve loodab, et kui nüüd vastsele terviserajale veel korraliku suusaraja sisse saaks ja ehk ka tiikidele uisuväljakud, oleks talvel lastel lõbu laialt. Kuna tervise-rada asub koolile väga lähedal, saab seda edukalt kasutada ka kehalise kasvatuse tundide läbiviimiseks. Sügisel tehti seal mäkkejooksu ja rulluisutamist, Virve isegi on raja rulluiskudega ära katsetanud.
Uuel aastal loodab Virve aga ise Kreekas ära käia. Suure reisihuvilisena on tal just see maa veel avastamata.
Kreeka reisile pakub tõsist konkurentsi aga kehalise kasvatuse õpetajate suvine koolitus, mida korraldatakse juba mitmendat suve ning mis alati on pakkunud väga huvitavat ja kasulikku programmi.
Pidevas liikumises
Praegu aga ootab Virve eelkõige jõule. “Siis tulevad kõik ikka koju,” kinnitab ta. Laua ümber on sel aastal kogunemas umbes tosin paari säravaid silmi. Ka muul ajal käivad lapsed ja lapselapsed tal sageli külas. Lapselastest on Virve sõnul ju alati rõõmu. „Ja ega ma isegi saa rahulikult kodus istuda, kui ikka nädala jagu pole kuskile välja saanud, siis tundub see aeg juba liiga pikk,“ muigab Virve.
Kevad toob Virvele aga taas kord lõpuklassi rõõmud ja mured, sest on ta ju 9. klassi klassijuhataja. Ehkki nendele õpilastele on ta klassijuhatajaks olnud vaid sel viimasel aastal, teab ta lapsi läbi nende terve kooliaja ja arvab, et koos saadakse edukalt toime ka selle viimase aastaga.
Ja muidugi ootab ta ka kevadet ka seetõttu, et siis saab jälle hakata oma kodu-aias toimetama ning näpud mulda pista. Ja kindlasti saab aed ka tuleval kevadel täiendust mõne eriti kauni püsiku näol, mis jääb aastateks silma rõõmustama.
