Tore muuseumihommik ja meeleolukas kadripäev
Kes olid määgijad?
Meid juhatati muuseumi rehetuppa ja pandi rõõmsavärvilistele kaltsuvaipadele istuma. Kuna kadripäev oli kohe-kohe kätte jõudmas, siis räägitigi meile kadripäevakommetest. Sõbralik muuseumitöötaja oli ise samuti pisut vanaaegses riietuses, see aitas veelgi sobiva õhustiku tekkele kaasa.
Saime teada, et kadrisandid riietusid valgesse ja nägid väga ilusad välja - erinevalt mardisantidest, kes riietusid tumedasse ja olid koledad.
Kadrisandid käisid talust talusse, laulsid, tantsisid, küsisid mõistatusi ja lõpetuseks soovisid pererahvale head karja- ja viljaõnne ning muud head. Pererahvas omakorda pidi kadrisantidele «meelehead» andma, selleks võis olla näiteks paar kindaid, pearätt vms.
Meie käest küsiti, et kas me teame, kes «määgijad» olla võiksid. Selgus, et «määgijad» olid lapsed, kes samuti kadripäeva eelõhtul talust talusse käisid, kuid nemad ütlesid alati ainult «mää». Nad juhatati lauta, et nad seal määgiksid ja niimoodi loomadele tervist ja head kosumist tooksid.
Kadrinukk ja kadrilapsed
Jutud kuulatud, sai iga laps ajalehest ja riidetükkidest endale kadrinuku meisterdada. Muuseumikülastuse lõpuks said lapsed kehastuda pererahvaks ja neid külastavateks kadrisantideks. Tüdrukud said pähe pearätid, üks poistest ette habeme ning pähe kübara.
Kadrisandid olid muidugi veel eriti ehitud, koputasid rehetoa uksele ja laulsid nagu muistegi. Muidugi anti mõistatusi mõistatada ning kallati kotist herneid põrandale - kes rohkem herneid üles korjas, sel pidi tulema ka viljakam ning parem aasta.
Lapsed leidsid üksmeelselt, et oli tore nii kadrinukku meisterdada kui ka vahvaid kadrikombeid õppida. Selgus, et päris mitmele lapsele oli see üldse esimene kord muuseumis käia ja et tore oleks teinegi kord tagasi minna.
Kadrisantide ja kadrikommetega tuli jälle tegemist juba 25. novembril. Nimelt sel päeval tegid Vana-Võidu lasteaia noorema, «Pilvekese» rühma lapsed ning õpetajad vanemale rühmale kadrisanti.
Külla tulid kadriema ning kadritütar koos paljude kadrilastega. Nii kadriema Renate kui ka kadritütar Galina olid väga jutukad ja vahvad ning valmistasid lastele palju nalja. Mitmete muude kadrikommete seas sai ka sokki visata. See mäng oli mõeldud vaid meheleminejatele tüdrukutele.
Kui sokk kukkus ninaga ukse poole, siis läks kavaler uksest välja. Kui aga kannaga, siis võis kavaleri oodata ning viskaja sai kindlasti varsti mehele.
Üheskoos mindi kadrisantidena külla ka oma maja töötajatele. Head kavaleriõnne meie majas ennustuste kohaselt ei paistnud küll tulevat, kuid nii suurtel kui väikestel oli väga lõbus ning laste rõõmuks sai lõpuks ka komme süüa, sest mis kadripäev see ilma maiustusteta siis ikka on!
