Tori Hobusekasvandus alustas tegevust 1856. aastal

Tori Hobusekasvanduse põllumajapidamine oli kasvanduse algaastaist kuni 1918. aastani eraisikute käes rendil. Seega oli tolleaegne Tori kroonumõis kahekordselt välja renditud: tsaarivalitsuse poolt Liivimaa rüütelkonnale ja viimase poolt eraisikuile. Kasvandus sai hobuste koresööda ja osa jõusöödast rendina, osa jõusööda- ja inventarikuludest ning palgad kaeti riigilt saadava toetusega ja hobuste müügist laekunud sissetulekutega. Tsaarivalitsusele rendimaksuks andis kasvandus igal aastal kaks täkku.

On arusaadav, et kasvandusele oli põllumajapidamise majandamine väljarentimise alusel äärmiselt kahjulik. 60-70 aasta jooksul käis Torist läbi mitu rentnikku. Majapidamisse kapitaalmahutusi ei teinud keegi. Sellisel viisil kurnati kasvanduse maad põhjalikult välja, maaparandust ei tehtud, majapidamisja eluhooneid ei ehitatud.

Katsetamine eesti hobuse parandamisega aastail 1856-1880

Mõisnike poolt rajatud Tori Hobusekasvandus rahuldas esialgu ainult mõisamajapidamiste vajadusi.

Kasvanduse rajamisel ostetud eesti, soome ja araabia tõugu hobuseid hakati omavahel ristama. Need ristamised ei andnud aga tulemusi, sest järglased olid liiga temperamentsed, kerged, ebaühtlase kehaehitusega ja välimiku vigadega. Nad ei olnud sobivad põllutööhobusteks. Tõuvalik ja ristamised toimusid plaanimatult ning asjatundmatult. Noorhobuste kasvatamisel ei arvestatud välistingimuste mõju ja tähtsust.

Aastail 1870-1880 valitses kohalike hobusekasvatajate hulgas kaks voolu. Ühed, peamiselt suurmaapidajad, kelle eestvedajaks oli akadeemik A. Middendorf, pooldasid eesti hobuse parandamist ristamise teel ardennidega. Teised, eeskätt talupojad, kelle vaimseks juhiks oli C. R. Jakobson, tõestasid katsete ja näidete varal, et kohalikud eesti hobused on vähenõudlikud, tugevad ja vastupidavad ning nende suuremaks muutmine peab toimuma puhasaretuse teel. Ühes küsimuses oldi neil aastail juba ühisel arvamusel, nimelt: noorhobuseid tuleb üles kasvatada paremates söötmis- ja pidamistingimustes.

1880-1920 loobuti eesti hobuse parandamisest ja mindi üle kiirustüübiliste hobuste kasvatamisele. Tolleaegses sõjaväes ja politseis oli suur erikaal ratsaväeosadel. Nende formeerimiseks vajas tsaarivalitsus palju kergetüübilisi ratsahobuseid. Eriti ergutati kergetüübiliste hobuste kasvatamist Balti kubermangudes, makstes selliste hobuste eest kõrget hinda. Sellest tingituna toimus 1880- ndate aastate paiku Tori Hobusekasvanduses hobuste aretussuuna muutmine. Rasketüübiliste ardennide kasutamine lõpetati ja mindi üle eesti hobuse baasil Tori Hobusekasvanduses loodud kergema hobusetüübi edasisele täiustamisele.

Sellega algas kasvanduse ajaloos uus lehekülg - üleminek kiirustüübiliste hobuste kasvatamisele.

Universaaltüüpi põllumajandusliku hobuse aretamine alates 1920. aastast

Juulis 1920. aastal toimus laiaulatuslik nõupidamine hobusekasvatuse edasiarendamise asjus, kus määrati sihid edaspidiseks tegutsemiseks.

1926. aastal asus Tori Hobusekasvandust juhtima Mihkel Ilmjärv, kes töötas sellel kohal kuni 1947. aastani.

Seda ajajärku hobusekasvanduse töös iseloomustab tori hobuse aretusele kindla suuna andmine. Asuti tõu struktuuri lõplikule väljakujundamisele. Vastavalt 1920. aasta nõupidamise otsustele seati eesmärgiks põllumajandusliku hobuse aretamine.

Sellel ajajärgul püüti ühtliku valiku ja suguluspaarituse teel taastada Hetmani tüüpi. 

Täkk Hetman 125

Tori hobusetõu esiisa, sündinud 1886. a kõrgus turjalt 155 cm, rinna ümbermõõt 184 cm, kämbla ümbermõõt 22,5 cm.

1892. aastal otsustati talupoegade pealekäimisel kasutama hakata inglise päritoluga norfolki hobuseid. Selle otsuse täitmiseks renditi Sangaste mõisast norfolk- roadsteri täkk Hetman, kes 1894. aastal kasvandusele osteti. Hetman toodi Sangaste mõisa omaniku poolt Eestisse Klementsovo Hobusekasvandusest Poolast. Enne Torisse toomist oli ta Paluperas Tartumaal ning Lääne- ja Harjumaal, kus teda peale mõisnike kasutasid märade paaritamiseks ka jõukamad talupojad. Igal pool andis ta ühtlasi ja häid põllutööhobuse tüüpi järglasi, mille tõttu Hetmani kuulsus levis talupoegade-hobusekasvatajate hulgas kiiresti.

Ka Tori Hobusekasvanduses osutas Hetman väga tugevat pärandusvõimet ja suutis tolleaegse kasvanduse ebaühtlase ning mitmekesise põlvnemisega märadega kindlalt edasi anda oma tüüpi, mis vastas põllumajanduse nõuetele. Ta kujunes Tori hobusetõu esimeseks liinialustajaks ja esiisaks.

Tori Hobusekasvanduse raamatute andmeil oli Hetman tumeraudjas, saba ja lakk valkjamad, lauk otsmikul, mõlemad eesjalad ja vasak tagajalg valged, kõrgus turjalt 155 cm, rinna ümbermõõt 184 cm, kämbla (eessääre) ümbesmõõt 22,5 cm.

1910. aastal ülevenemaalisel hobuste näitusel Moskvas oli esindatud Hetmani poegade rühm (Hyperion, Faust, Herero, Harnisch, Halm, Harun), kes sai I auhinna- kuldauraha tööhobuste rühmas (hobused, kes vastasid sõjaväe- ja ka põllutööhobuste nõuetele). Peale selle sai iga täkk eraldi auhinna.

Hetman langes vanuse tõttu välja 1912. aastal. Tema mälestuskivi asub Toris kaskede koplis, millesse on raiutud tema nimi ning sünni- ja surmaaasta. 

Tori Hobusekasvanduse juhid alates 1856. aastast

1856-1858 J. Dimse loomaarst

1860-1863 A. Frisch loomaarst

1863-1867 J. Dimse loomaarst

1867-1874 G. Ollino loomaarst

1874-1882 Hardwick loomavelsker

1882-1884 Kunov loomaarst

1884-1925 R. Margk loomaarst

1926-1947 M. Ilmjärv Eesti NSV teeneline teadlane, loomaarst

1947-1950 G. Ström

1950-1955 H. Arjus

1955-1961 A. Piiskop agronoom

1961-1980 J. Vija agronoom

1980-1991 P. Lutt mehhanisaator

1991-1997 J. Ehrlich agronoom

1997- I. Sams majandus-rahandus