Torm veeklaasis ehk kuidas lootsid sajand tagasi kähmlesid
Mõlema liikmeteks olid põlised Naissaare mehed. Suurupi lootsijaama lootsid elatusid puhtal kujul lootsimisest. Teine lootside ühing koosnes pärast sõda Naissaarele naasnud lootsidest. Nende põhisissetulek tuli kalapüügist, lootsimine oli vaba aja lisategevus. Kuid mõned saaremehed hakkasid lootsimise vastu suuremat huvi üles näitama ja valvasid oma mootorpaatidega merel, olles seega Suurupi omadele pinnuks silmas.
Võitlus konkureerivate lootsiseltside vahel läks üsna ägedaks ning õilsa eesmärgi ehk heatasemelise professionaalse lootsiteeninduse nimel lasti käiku laim ja pooltõed.
1926. aastal saatis Eesti Lootside Selts mereasjanduse peavalitsusele mureliku kirja, mis oma värvikuses väärib tsiteerimist: “Tallinna-Naissaare lootside seltsi kuuluvad lootsid on põhiliselt kalamehed ja põlluharijad. Liikmeks on võetud kõik, kes kassasse sissemakse teevad ja nii on liikmete arv kasvanud 18-ni. Nende seas on isikuid, kes on teistest seltsidest halva käitumise pärast välja heidetud, salakaubavedajaid, nõdrameelseid, kes Seevaldi ja Tartu haigemajades ravil olnud ja arstide poolt ebanormaalseks tunnistatud. See teguviis on lubamatu ja häbistav mitte ainult EW riigilootsidele, vaid heidab halba varju ka meie noore riigi, kaubanduse ja mereasjanduse peale.
Selles seltsis on lootse, kel on lootsitunnistus, kuid kes pole kolme ja enama aasta jooksul ühtki laeva lootsinud. On neid, kes kalapüügi mõne kuu pikkust vaheaega kasutades Tallinna tulevad ja välislaeva kapteneilt suurte altkäemaksudega – isegi 50–75% lootsimisraha tagasimaksuga – laevu oma kätte saada püüavad... Nagu täheldatud, oleme meie, Eesti Lootside Seltsi liikmed, oma viimased pennid lootsiasjanduse edendamiseks välja pannud, et merel kõigis oludes viibimata lootsiabi pakkuda. Selleks oleme ostnud 3 mootorpaati, purjejahte, sõu- ja jää- paate. Suurupis ehitasime lootsijaama, kus alaline valvekord ja kõik laevad, mis Osti poole sõidavad, saavad meie poolt sadama ja laevakontoritele teatatud, mis sadama juhatusele, laevamaakleritele, tollivalitsusele, kaupmeestele kasuks tuleb – ilma, et selle eest mingit erilist tasu saame. Meil on kava Suurupi jaamas tulevikus öösel Morse aparaat töötama panna ja oleksime nõus teie tingimustele ja korraldustele täielikult vastu tulema, kui mereasjanduse peavalitsus võimaluse leiaks häbistavale konkurendile täielik lõpp teha. Oleme rohkem kui kindlad, et ilma teie sellekohase korralduseta meil sedagi likvideerida tuleb, mis seni oleme lootsinduse edendamiseks muretsenud. Eesti Lootside Seltsi vanema eest K. Matson, kaugesõidu tüürimees.” (ERA)
Olukord võiks tunduda päris hull, kui konkurendid omalt poolt ajalehes väga asjaliku kirjutisega poleks vastanud. Samal ajal kui Suurupi ja Naissaare lootsid üksteist materdasid, esines kolmas, kaptenitest ja tüürimeestest koosnev seltskond (kes ise selleks ajaks lootsimistegevuse lõpetanud oli) tegevlootside aadressil purustava kriitikaga: “Nüüd, kus juba kuues aasta rahu alal sammume, oleks aeg neil oma võrkude juurde tagasi minna. Selle asemel laiendavad nemad oma tööringkonda üle oma teadmiste ja seaduste, nii et viimasel ajal ka laevade Muhu väinast, isegi Tallinnast Riiga, Pärnu, Narva-Jõesuusse, Petrogradi, Soome jne lootsimist oma peale võtavad, kusjuures oma kohuseid täita ei suuda ja kõik raskus väljamaa laeva oma juhi peale langeb, kellede poolt palju kaebusi ja rahulolematusi meie diplomeeritud Eesti meremeeste aadressil kuuldavale tuleb, sest need väljamaalased ei või ju aimatagi, et meil Eestis mööda Balti merd lootsimiseks välja laevu viia lubatakse oskamatuid juhuslikke kohalikke kalamehi, ilma et nad ühtki päeva merekoolis istunud ehk muud merepraktikat saanud oleks kaardi, kompassi ja merereeglite tundmisest. (Vaba Maa, 1926/07/03, Kas on hädaohtlik? Eesti Lootside Seltsi tegevuse all kannatavad meie kutselised meremehed.)
Vastasleer reageeris kiiresti. Ühise vaenlase ilmumisel ilmnes taaskord, et veri on paksem kui vesi. Omavahelised vastuolud heideti ajutiselt kõrvale ja esineti lihtsalt Naissaare lootsidena: “Seltsi vanemad lootsid on laevu juba 45 aastat lootsinud. 1921. aasta kevadel merelootside eksamineerimise komisjoni ette ja on navigatsiooni alal eksami kõigi Eesti vete jaoks sooritanud, niisiis, kas nad päeva koolis käinud ehk mujal õppinud, aga neil on kauaaegne merepraktika, oskavad peilungeid võtta, kaardi ja kompassi teadmine, merereeglite tundmine jne. Seda ei ole mitte ainult tegelik elu näidanud, vaid ka need 3–4-kordsed eksamineerimise komisjonid tunnistanud, kes mitte juhuslikkudest kohalikest kalameestest vaid merekooli ja mereasja tundjatest kaptenitest on koos seisnud... Nii on praegu Eesti Lootside Seltsis 11 kaugesõidu lootsi, nende hulgas 4 kaugesõidukaptenit, 1 tüürimees ja 3 kipparit; peale nende 1 ligisõidu + Muhu väina loots ja 3 ligisõidu lootsi...” (Vaba Maa, 1926/07/09 Ei ole hädaohtlik. Naissaare lootsisi võib usaldada.)
Kired vaibusid alles uue lootsiseaduse vastuvõtmise järel 1930. aastal.
