Tõruke kinkis isadele ja lastele koosolemiserõõmu

Pime neljapäevaõhtu enne isadepäeva. Jüri spordihoone parklas laulab hele lapsehääl: ıOlla koos, olla koos on nii hea - olla koos oma issiga!‰ Mis teha, lahedad laulud jäävad ju ikka kummitama! Ja et just on lõppenud Tõrukese lasteaia Mardikate, Mesimummude ja Lepatriinude rühmade sportlik isadepäevatrall, on sõnum ka igati ajakohane!

Vaevalt et tänapäeval mõni isa tunneb, et saab oma lapsega liiga palju koos olla ja liiga palju vahvaid asju teha - mure on pigem ikka vastupidine. Seega oli igati vahva, et Tõrukese lasteaia leidlik pere isadepäeva tähistamiseks sportliku võtme valis. Oh seda hasarti, mis papadesse-põnnidesse teatevõistluste käigus sisse tuli! Polnud kahtlustki, et pesulõksuga paberliblikaid ämbrisse püüda tundus tol hetkel tähtsam kui mistahes muu maailmas. Ja kui isad püüdsid võibolla lihtsalt oma laste rõõmuks tublid ja kiired olla, siis lapsed nautisid lausa mitmel rindel - esiteks seda, et said oma issiga kahekesi „tiim" olla ning teiseks vastutust oma rühma eest väljas olla. Muidu on nad ju ka igati tublid Johannad, Teedud, Heidid, Markused ja Liisid, aga nüüd oli ilmatu vahva tunda end pealaest tallani Mardika, Mesimummu või Lepatriinuna!

Spordipeo lõpuks sai iga issi puhuda oma lapsele õhupalli. Ning siis oli selgelt näha, kuidas lihtsuses peitubki võlu - lapsed ei tahtnud kohe mitte koju minna, vaid oleksid rõõmuga veel ja veel spordisaalis palle lennutanud. Kodus segavad kahekesi-hetki tihti ju telerid ja arvutid, mille lummast on end raske lahti kiskuda nii suurtel kui väikestel. Seda vahvam oli neljapäevaõhtul spordihoones tõdeda, et kui valida on, siis eelistab ka tänapäeva laps elektroonilistele lapsehoidjatele lihtsat õhupalli. Eriti, kui seda saab põrgatada koos isa või emaga.

SIGNE LAHTEIN
Mardikate rühma Matise ema