Kuid lennukid lendasid ja külalised jõudsid kohale. Fotograafid Jüri ja Vadim Vlassov ning Pärnu Lahe Partnerluskogu tegevjuht Mercedes Merimaa tulid avama vendade Vlassovite fotonäitust romantilisest rannateest.

Jüri ja Vadim Vlassov rääkisid oma piltide sünnist ja sellest, kuidas nad näituse jaoks tegid sadu ja sadu pilte, millest hilisem valikutegemine osutus raskeks, sest Pärnumaa rannajoon on kauneid paiku täis. Vennad rääkisid oma loomingust emotsionaalselt ja vaimustusega, iga foto kohta oli neil oma lugu rääkida, eriti rõõmuga jutustasid nad Kihnus sündinud piltidest. Jüri Vlassov rõhutas mitu korda, et ilu otsimiseks ei ole vaja Eestimaalt kuhugi minna - seda ilu on siingi kuhjaga - tuleb vaid osata märgata. Üks võimalus on uidata romantilisel rannateel.

Noodi Maie sõnul oli tema eesmärgiks näitust Kihnu kutsudes oma kodukoha väärtustamine, uhkuse tundmine selle üle, et meil on oma nägu. „Unikaalsus on hinnalisim varandus, mis meil on. Oluline on ilu märkamine enda ümber ja mitte püüelda teiste sarnaseks, vaid jääda endaks," mõtiskles Maie.

Koos naabervaldadega Romantilise Rannatee projektis osalemine annab palju võimalusi oma kodukoha turundamiseks ja külalistele tutvustamisekes. „Talvel on vaiksem aeg, saab enese sisse vaadata ja mõtiskleda, teha plaane külalisterikkaks suveks ja mõelda, kuidas neid vastu võtta," arutles Maie.

Näitusejuttudele vahepalaks pakkusid muusikalist meelehead Olavi Kõrre ja Kuraga Mari. Mari oli rõõmus, et sai mängida koos oma viiuliõpetajaga ja see rõõm oli mõlema mängus tunda. Olavi Kõrrel oli kaasas nii palju erinevaid muusikariistu, et nende ülelugemine polnud niisama lihtne. Neil ta siis kordamööda mängiski ja kokkutulnud oskasid tema pillimängu nautida ja hinnata.

Muuseum tellis üritusele suupisted Kuraga Õielt, et väärtustada kohalikku toitu. Küünlapäevale (ja külmale ilmale) kohaselt pakuti kuuma glögi, et aasta läbi ikka põsed punased oleksid. Lastel täitis selle rolli kirsimahl.

Lapsed meisterdasid muuseumi teisel korrusel küünlaid, mis osutus nii ülimenukaks, et esialgu pidi tantsuring ilma noorema põlvkonnata leppima. Kui omatehtud küünlad valmis, tulid ka koolilapsed tantsupõrandale. Ning mitte ainult tantsima, koos pilliõpetajate Hilma ja Mariga haarati akordionid- viiulid ning näidati oma oskusi.

Paraku tantsuklubi väga kaua kesta ei saanud, sest kuna ilm oli külm, oli piduliste kojusõidutamiseks tellitud valla buss. Bussisõit Kihnus on omaette elamus.

Küünlapäeva tähistamine oli hoolikalt läbimõeldud, mitmekesine, südamlik ja lustlik ettevõtmine.

Küünlapäeva kombeid tutvustab muuseumi juhataja Noodi Maie:

Küünlapäeval vaadati, et pool inimeste ja loomade toidust oleks alles. Öeldi, et talve süda lüüakse lõhki ja kõrred hakkavad lund vihkama, st lumi hakkab kõrte ümbert sulama - päikesel on juba nii palju jõudu. Kihnus peetakse küünlapäeva viimaseks jõulupühaks, 40 päeva saab jõuluõhtust mööda. 2011 aastat tagasi viis Jumalaema 40-päevase Kristuse kirikusse, kus küünlad iseenesest põlema süttisid - sellest ka päeva nimi. Vanasti hoiti jõulupuud küünlapäevani toas, mõned hoiavad ka tänapäeval.

Küünlapäev on rohkem naiste püha. Naised käivad külas ja tarvitavad punast jooki - see teeb ilusad punased põsed kogu aastaks. Küünlapäeva ilma järgi ennustatakse suvist ilma: kui küünlapäeval on selge ilm, siis on oodata head sooja suve. Sajune küünlapäev ennustab vihmast suve. Sellel aastal oli küünlapäeva päikesetõus eriline: päikesel oli "küünäl piäl", st on oodata väga külma ilma. Nii ka läks.