Kristi-Helena ja Janek Lepp, süles pere noorim tütar Emma.

Kuigi tervisekaitse ametnikud soovitasid kõrtsiks kohandatud ruumid ära krohvida ja steriilselt valgeks värvida, otsustati ehitada suur nõuetele vastav köök, muudesse ruumidesse aga jätta vana veski hõngu. Sama eesmärki teenivad ka omaaegsed seadmed, mida saavad külalised vaadata.

Autohuvilistele peaks Arno Paveli nimi olema tuttav. Eelmise aasta suvel kogus ta kuulsust oma vana UAZ-iga, kui üksi Eestist Vladivostokki ja sealt tagasi koju sõitis. Seda ei suuda igaüks.
Kui vana on Hüüru vesiveski? Hoone otsaseinal on aastaarv 1871, kuid veski tegutses siin, kiirevoolulise Vääna jõe kaldal mitusada aastat varem, ajaloolaste väitel vähemalt 16. sajandi keskel.

Kasutades ära puhast jõevett, ehitati veski juurde tiigid ning trahteri firmaroaks sai forell. Kristi-Helena sõnul saavad külastajad ise kala õngitseda või soovi korral menüüst sobiva roa valida. „Kala pakume mitmel moel ja mitte ainult kala, sest alati on ka neid, kes eelistavad liha või midagi muud. Aga põhiline, mille pärast meile tullakse, õrnsuitsu grillforell, mis on värske, ilma säilitusaineteta ja professionaalselt valmistatud.

Üks kalameistritest on Kristi-Helena abikaasa Janek Lepp, kes on seda tööd teinud juba 10 aastat. „Koolis seda ametit ei õpetata, oskused omandatakse vanema meistri kõrval,“ ütleb ta ja lisab, et kõige pingelisem on töö tippaegadel, kui külastajaid on kõige rohkem. Rekordkogus on 212 kilogrammi, mis ühe päeva jooksul ahjust läbi käinud. See pole ka ime, sest häid inimesi mahub trahterisse palju – hoone kahele korrusele kuni 100 ja ilusa ilmaga õue lisaks veel 200.

Kala tuuakse Hüüru trahterisse Saaremaalt, kalakasvatusest. Janeki sõnul on neilt saadud kala kvaliteetne ja hind sobiv. Kala tuuakse vastavalt vajadusele kord-kaks kuus ja lastakse siinsesse tiiki.

Kuna tiigist voolab läbi jõe vesi, siis igasugune reostus võib saada saatuslikuks ka kaladele. Kristi-Helena: „Oleme omamoodi Vääna jõe puhtuse eksperdid. Kalade käitumisest saame kohe aru, kui midagi on viga. Kui täheldame reostust, sulgeme ruttu lüüsid, pumpame kaladele hapnikku ja teavitame Keskkonnainspektsiooni. Meil on nendega hea koostöö, nemad helistavad ka meile, kui midagi on juhtunud.“

Kui trahter sai 5aastaseks, püstitati veski ette mölder Matsi kuju. „See ausammas on kõikidele möldritele, kes iial Eestimaal tegutsenud,“ ütleb Kristi-Helena ja lisab, et tema vanavanavanaisa oli samuti Mats. Tema ei olnud mölder, oli põllumees ja kõrtsmik.