Triinu Saluste: naiskond oli mulle teiseks pereks

Mina alustasin saalihoki mängi­mist 12. aastaselt, mäletan väga hästi seda päeva kui Vajangu Põ­hikooli tuli saalihokit juhenda­ma Tamsalu EBE mängija Jaana Kirs. Edasi suundusin Tamsalu EBE trennidesse ja nii minu areng mängijana algas.

Algusaastatel oli muidugi raske, sest kõik olid ikka kogenenumad ja vanemad neiud ikka. Aga siin ma nüüd olen - seits­meaastase mängimiskogemusega. Naiskonnaga alustasin juba esi­mestel aastastel, see võis olla 2006.aastal ehk esimestel mängudel, aga ega siis veel mänguaega palju ei an­tud. Loogiline, sest olin alles algaja. Minu esimesed nn „õiged" män­gud olidki esimese medali võitmise aastal 2009, kui naiskonnaga saime Eesti Meistrivõistlustel 3. koha. Pä­rast seda tuli mul paus, sest toimus elukohamuutus. Ühe aasta män­gisin võõras klubis ehk siis Tapa naiskonnas aga mõistsin kiiresti, et mina kuulun ikka Tamsalu EBE-sse, sest nemad mind välja koolita­sid.

Aga mul on väga hea meel, et sain kaks viimast aastat olla selle ime­lise naiskonna kapten. Miks mind kapteniks valiti, on raske küsimus mulle. Aga endine kapten Krista Lepik valimise päeval ütles tule­vase kapteni kohta, et ta peab seda südamega tegema, tal peab olema eelis, et suudab naiskonna tuju üle­val hoida ka siis, kui mängus läheb keeruliseks. Plussiks oli veel see, et olen saalihoki reeglitega hästi kursis, sest olen lauakohtunik sel­lel alal. Muidugi,saan ma aru, et olin teistsugune kapten kui Krista. Püüdsin anda endast parima, et naiskonna usaldust väärida. Minu kapteni aastatel tuli ka kaks olulist võitu. Sloveenia turniiril saavuta­tud esimene koht ja 2011/2012 aas­tal võidetud pronksmedal.

Ma arvan, et meie naiskond oli üleüldse üks värvikas võistkond. Igal pool, kus me käisime tegime seda südamest. Olles koos mõist­sime, kui oluline see meie jaoks oli. Ma arvan, et meie viimane reis Sloveeniasse oli üks tähtis juhtum. Läksime kohale väiksest kohast nagu Eesti ja tulime tagasi suurema emotsiooniga kui kunagi varem. Tulime tagasi suure võiduga, esi­mene koht. Tamsalus ootasid meid fännid, kes meid tervitama ja õnnit­lema tulid. Me olime staarid. Tam­salu vahel sõites käis lugu " We are the champions"! Me võtsime lisaks positiivsetele emotsioonidele sealt kaasa kultuurielamusi, mis oli ka kindel plaan. Kui lähme võistlus­tele võõrale maale, siis tutvume ka piirkonnaga.

Muidugi, olin ma enda võistkon­na üle uhke ka iga kaotuse puhul, sest isegi kui kaotasime, siis alati võitlesime väärikalt lõpuni. Põhju­sed miks see hea, kokkukasvanud ja ühtne naiskond laiali läks oli mängijate elukohtade muutused ja teiseks järelkasvu puudumine. Noored neiud lõpetasid gümnaa­siumid ja läksid mujale õppima, naistele hakkas tervisele liiga te­gema. Sellepärast ka me viimasel aastal nii vähe treeningutel kokku saime, et elu muutus juba sellel aas­tal. Pidasime siis kõik koos õigeks lõpetada. Võidukalt ja väärikalt. Rääkides aeg-ajalt tiimikaaslastega tunneme väga puudust üksteisest. Sest minu arvates ei olnud see ai­nult lihtsalt saalihokitiim, vaid aas­tatega saanud juba teise perekonna vääriliseks. Treener Krista Lepik just hiljuti ütles, kui tühjad on tema esmaspäevad, kolmapäevad ja ree­ded. Aga mis teha, elu on selline. Vähemalt suutsime endast järele jätta mitmed kõrged tulemused ja mis põhiline meile endale, MÄLESTUSED.

Siinkohal ongi kõik. Olin esindaja­na uhke enda naiskonna üle. Mis minu meelest ongi see kõige täht­sam, et vaeva nähtakse ja kõik koos pingutatakse ühise tulemuse ni­mel. Saalihoki on mäng, kus ei ole üksikisik tegija vaid terve tiim. Ja võin uhkusega öelda, et meie nais­kond oligi ühtne ja kokkukuuluv naiskond. Kõik kõigi eest!

VÕITVÕITVÕIT !