Triinu Saluste: naiskond oli mulle teiseks pereks
Algusaastatel oli muidugi raske, sest kõik olid ikka kogenenumad ja vanemad neiud ikka. Aga siin ma nüüd olen - seitsmeaastase mängimiskogemusega. Naiskonnaga alustasin juba esimestel aastastel, see võis olla 2006.aastal ehk esimestel mängudel, aga ega siis veel mänguaega palju ei antud. Loogiline, sest olin alles algaja. Minu esimesed nn „õiged" mängud olidki esimese medali võitmise aastal 2009, kui naiskonnaga saime Eesti Meistrivõistlustel 3. koha. Pärast seda tuli mul paus, sest toimus elukohamuutus. Ühe aasta mängisin võõras klubis ehk siis Tapa naiskonnas aga mõistsin kiiresti, et mina kuulun ikka Tamsalu EBE-sse, sest nemad mind välja koolitasid.
Aga mul on väga hea meel, et sain kaks viimast aastat olla selle imelise naiskonna kapten. Miks mind kapteniks valiti, on raske küsimus mulle. Aga endine kapten Krista Lepik valimise päeval ütles tulevase kapteni kohta, et ta peab seda südamega tegema, tal peab olema eelis, et suudab naiskonna tuju üleval hoida ka siis, kui mängus läheb keeruliseks. Plussiks oli veel see, et olen saalihoki reeglitega hästi kursis, sest olen lauakohtunik sellel alal. Muidugi,saan ma aru, et olin teistsugune kapten kui Krista. Püüdsin anda endast parima, et naiskonna usaldust väärida. Minu kapteni aastatel tuli ka kaks olulist võitu. Sloveenia turniiril saavutatud esimene koht ja 2011/2012 aastal võidetud pronksmedal.
Ma arvan, et meie naiskond oli üleüldse üks värvikas võistkond. Igal pool, kus me käisime tegime seda südamest. Olles koos mõistsime, kui oluline see meie jaoks oli. Ma arvan, et meie viimane reis Sloveeniasse oli üks tähtis juhtum. Läksime kohale väiksest kohast nagu Eesti ja tulime tagasi suurema emotsiooniga kui kunagi varem. Tulime tagasi suure võiduga, esimene koht. Tamsalus ootasid meid fännid, kes meid tervitama ja õnnitlema tulid. Me olime staarid. Tamsalu vahel sõites käis lugu " We are the champions"! Me võtsime lisaks positiivsetele emotsioonidele sealt kaasa kultuurielamusi, mis oli ka kindel plaan. Kui lähme võistlustele võõrale maale, siis tutvume ka piirkonnaga.
Muidugi, olin ma enda võistkonna üle uhke ka iga kaotuse puhul, sest isegi kui kaotasime, siis alati võitlesime väärikalt lõpuni. Põhjused miks see hea, kokkukasvanud ja ühtne naiskond laiali läks oli mängijate elukohtade muutused ja teiseks järelkasvu puudumine. Noored neiud lõpetasid gümnaasiumid ja läksid mujale õppima, naistele hakkas tervisele liiga tegema. Sellepärast ka me viimasel aastal nii vähe treeningutel kokku saime, et elu muutus juba sellel aastal. Pidasime siis kõik koos õigeks lõpetada. Võidukalt ja väärikalt. Rääkides aeg-ajalt tiimikaaslastega tunneme väga puudust üksteisest. Sest minu arvates ei olnud see ainult lihtsalt saalihokitiim, vaid aastatega saanud juba teise perekonna vääriliseks. Treener Krista Lepik just hiljuti ütles, kui tühjad on tema esmaspäevad, kolmapäevad ja reeded. Aga mis teha, elu on selline. Vähemalt suutsime endast järele jätta mitmed kõrged tulemused ja mis põhiline meile endale, MÄLESTUSED.
Siinkohal ongi kõik. Olin esindajana uhke enda naiskonna üle. Mis minu meelest ongi see kõige tähtsam, et vaeva nähtakse ja kõik koos pingutatakse ühise tulemuse nimel. Saalihoki on mäng, kus ei ole üksikisik tegija vaid terve tiim. Ja võin uhkusega öelda, et meie naiskond oligi ühtne ja kokkukuuluv naiskond. Kõik kõigi eest!
VÕITVÕITVÕIT !