Tublidus ei tule tööta, osavus ei hooleta
Kas hinnetele 4 ja 5 õppivatest õpilastest tulevad teadlased, aga kolmedele õppijatest ei saa elus asja. Üks maailmakuulsamaid füüsikuid, Albert Einstein, oleks peaaegu pidanud väga halbade tulemuste eest matemaatikas koolitee katki jätma. See aga ei takistanud teda hiljem ülikeerulise matemaatilise sisuga relatiivsusteooria loomisel. Sarnaseid näiteid võiks tuua ka mitmete kuulsate leiutajate kohta.
Kõik algab peale suhtumisest ja avatusest, mille käigus kujunevad tööharjumused ja motivatsioon.
Oskus raamatutest või virtuaalmaailmast vajalikku infot otsida on arendatav. Kuidas saadud infoga edasi toimetada või mida selle alusel luua või praktiliselt teostada, on õpitav. Tänases koolis ei kutsuta õpilast enam tahvli ette õppetükke üles ütlema.
Pigem hinnatakse oskust õpitut kasutada erinevate harjutuste, situatsioonide ja probleemülesannete lahendamisel. Samas peab olema raudvara erinevate seaduste, valemite ja reeglite näol omandatud.
Võõrkeeles peab olema omandatud (loe: pähe õpitud) kõige elementaarsem sõnavara, emakeeles esmasemadki õigekirjareeglid, matemaatikas korrutustabel, loodusainetes esmased loodusseadused mõistmaks meie ümber toimuvat. Sellega peab toime tulema iga õpilane. Ja reeglina tulebki, kui ta ise vähegi tahab. Põhikooli ülesandeks on elementaarsete teadmiste omandamise kõrval töö- ja õpiharjumuste kujundamine.
Kui tal tekib raskusi, saab kool õpilase aitamiseks rakendada erinevaid tugisüsteeme.
Aga ainult sel juhul, kui õpilane ise sellele kaasa aitab. Vähemalt sellegagi, et ta kokkulepitud ajal kohal on. Õpib ise, laseb teistel õppida ja õpetajal õpetada. See on esmane indikaator suhtumises oma isikliku tuleviku kujundamisesse. Kusagil, sealhulgas ka koolis, pole kunagi mustvalgeid stsenaariume: hea-halb, edukas-edutu, andekas-andetu. Kõik saab alguse õpilaste suhtumisest ja tahtest, mille esmaõpe saab alguse perekonnast, jätkuõpe koolist ja pidevõpe kestab terve edasise elu.
