Tuletornipäev peletas lausvihma

Kuigi vihm püüdis taasiseseisvumispäeva künnisel peetud Suurupi tuletornipäeva algust segada, jäid tõelised sõbrad kohale. Pärastlõunal andis sadu õnneks järele ning kahte torni sadu huvilisi kohale meeli tanud päev lõppes Marko Matvere ja VLÜ muusika saatel.

19. augusti ennelõuna ei tõotanud midagi head. Hommikul kerkinud pilved lõid vihmasaju lahti enne keskpäeva. Umbes tund enne tuletorni päeva algust ehk kell üks kallas justkui oavarrest. Kas tõesti mängib ilm vingerpussi ja nurjab ürituse?

Ülemise tuletorni lähedusse kogunenud huviliste hulk õnneks nii ei arvanud. Kaupmehed ja seltsid olid löönud üles telgid. Eraldi lastetelgis lõbustasid põngerjaid klounid Piip ja Tuut. Seejärel anti teatepulk üle meisterdajatele ning näomaalijatele.

Külalised käisid ringi küll kilekeepides või vihmavari pea kohal, aga see ei vähendanud pidutuju. "Tõelisi entusiaste see ei sega," ütles Suurupi seltsi juht Anne-Ly Mitt.

Mõlemad tornid lahti

Mitt seletas, et tuletorni päev toimus esimest korda aastal 2010. Toona tähistati ülemise ehk Suurupi kivi tuletorni 250. sünnipäeva ning ehitis avas kõikidele uksed.

Ka mullu käis tegevus kivitorni juures. "Tänavu on avatud mõlemad tornid. Alumine torn on Eestis vanim puidust tuletorn," rääkis Mitt. Linnulennult on kahe torni vahe veidi üle kahe kilomeetri. Mööda käänulisi teid tuleb seigelda aga umbes viis kilomeetrit.

Kuidas elab 1859. aastal ehitatud puidust tuletorn? Mitt räägib, et tegemist on tänaseni töötava majakaga. 19. sajandil elas selles isegi majakavaht ning tänaseni on alles esimese korruse eluruum koos ahjuga. Eraldi elamu rajati alles 1890ndate lõpus.

1911. aastal ehitati juurde suurem elamu ning ka õliladu. Kogu mererannas asuv kompleks on praegu mälestisena kaitse all.

Kuid esialgu koondus tegevus ülemise torni jalamile. Paduvihmale vaatamata oli lastetelk juba varakult kümneid huvilisi täis, oodati klounide Piip ja Tuut esinemist. Väikeste sõprade aplaus ei tahtnud klounidele lõppeda.

Tantsuga õhtusse

Samal ajal ei jäetud unarusse ka täiskasvanuid. Et ühele nädalavahetusele sattusid üleilmne tuletornide ning fotopäev, siis oli õpitoaga kohal piltnik Aivar Pihelgas.

Samas hõikasid päevajuhid Klaara ja Veera välja, et lõunast on Suurupisse saabunud pruunikspäevitanud trummimees. "Õpetan Aafrika rütme.

Pärastlõunal võtame kokku kohaliku esimese trummi orkestri, et ajada laiali vihmapilved," lubas Indrek Palu.

Tema õpituba asus plaanitavas küla seltsimajas-muusemis, kus veel mõnda aega tagasi töötas seismograaf. Rannamõisa Laevaseltsi mehed olid aga vamistanud alumise torni maketi. Otse huviliste silmade all anti sellele omas telgis viimane lihv. Meisterdamist jätkus ka väikestele külalistele, keda ootas käsitöötelk.

Ülemises tuletornis oli avatud näitus ning ekraanilt sai vaadata "Tallinnfilmi" 1963. aasta ringvaadet Põhja-Eesti saartest. Õnneks jäi kell 15.30 vihm üle ning õhtu veedeti kuiva taeva all. Siis oli rahva huviorbiidis alumine tuletorn.

Muusikat pakkusid õuel kohalik Meretule naiskoor ning Tallinna Tehnikakõrgkooli koor, tantsu lõid rahvatantsijad Turbast. Ning kogu päevale pani punkti äsja ümber maailmareisilt naasnud Marko Matvere koos ansambliga Väikeste Lõõtspillide Ühing.