Tulevik, kus kõik on alles ees

Maikuus saab Sõmeru keskusehoones näha narvalanna Irina Jugolaineni akvarellinäitust „Tiivasirutus".

Joonistada armastas kunstnik juba lapsepõlves, toimetades kooli ajal seinalehte.

Akvarellitehnikas taieseid märkas ta esmakordselt 13-14-aastaselt naaberlinnas Ivangorodis käies, kus oli eksponeeritud kaupmees Lavretsovi kunstikogu. Selles leiduvaid akvarellmaastikke vaadates tundus Irinale, justkui kiirgaks neist välja valgust, tööd olid õhulised, läbipaistvad ja elavad. Seda lapsepõlvemälestust kannab kunstnik endas siiani.

Ivangorodis käis Irina tookord seepärast, et tahtis astuda sealsesse lastekunstikooli.

Narvas sellist õppeasutust tollal polnud. Paraku jäi ta kooli ukse taha, sest tollaste rangete reeglite järgi peeti teda lastekunstikooli jaoks liiga vanaks.

Ka täiskasvanutele mõeldud kunstikursusi sealkandis ei korraldatud.

Peale keskkooli soovis kunstnik oma elu siduda loomingulise erialaga, aga kõrgkooli astumiseks puudus vajalik lastekunstikooli lõputunnistus. Ta asus hoopis õppima Leningrad sidetehnikumi, mis asus kesklinnas Vassili saarel. Tsaaripalee silla vastas asusid ka Ermitaaž ja Nevski prospekt. Leningradis õppides omandas ta automaatside elektromehaaniku ameti. Mõneks ajaks unustas joonistamise, kuigi tahtmine sellelaadseks eneseväljenduseks oli kogu aeg olemas.

Hiljem, kui tema tütar hakkas käima Narva Energeetikute Palee tantsuringis, võttis Irina selle asutuse kunstniku käest eratunde. Tema käe all proovis ta esimest korda õlimaali ja see tundus väga kihvt.

Nõukogude Liidu lõpuaastatel tuli rahapuudusel vahetada töökohta, ajutiselt tuli töötada ka välismaal. Siis jäi aga ema raskelt haigeks ning tema juures istudes meenus jälle joonistamine.

Sõbranna soovitusel läks Irina kunstistuudiosse Stupeni ehk Astmed, mida juhendavad Jelena ja Vladislav Kuznetsov.

Kahe aasta jooksul proovis ta seal pliiatsijoonistust, batikat, pastelli, guašši, õlimaali ja akvarelli.

Ta avastas akvarelli võlu, selle kerguse, läbipaistvuse ja ettearvamatu tulemuse. Kursuse juhataja Vladislav Kuznetsovil on annet suunata oma õpilasi õigele teele. Nähes, kuidas akvarell köidab Irinat, viis ta tema kokku Jõgeva akvarellisti Gennadi Lapiniga. Tema käe all õppimise tulemusel valmis käesolev näitus, mis on Irina esimene personaalnäitus. Varemalt on ta osalenud erinevatel ühisnäitustel.

Viimased 16 aastat on Irina ametilt juuksur-stilist Narva salongis Anzelika ja nagu varem unistatud, on nüüd ta põhitöö seotud loominguga, püüdes teha inimesi kaunimaks. Akvarelli maalimisest on kujunenud tema teine amet.

Irina Jugolainen on õnnelik inimene, kes usub saatusesse.

Hoolimata sellest, et elus on olnud palju pöördepunkte, on saatus ometi viinud ta kokku sellega, millest on unistanud.

Tulevikku vaadates mõtleb kunstnik, et kõik on alles ees.