Tunnustati Silvi ja Lembit Gerzi elutööd

Eesti Loomaarstide Ühing tunnustas pikaajalise panuse eest Eesti loomaarstiteaduse arengusse, loomaarsti elukutse väärtustamisse ja pühendunud töö eest loomade tervise hoid­misel Silvi ja Lembit Gertzi.

Gerzid näitavad detsembri­kuu vihmasel pärastlõunal oma Vändras jõe kaldal asuvas soojas ja ruumikas kodus esmalt väärikas suuruses kuldse raamiga autasu kinnitavat tunnuskirja. Küllap piirkonna loomapidajate mälus on legendaarsete veterinaaride tegevus jäädvustunud omadesse raamides­se ja seostub esmalt tänutundega. Teadmised-elukogemused aga lähevad edasi järgmistele põlvkon­dadele - Gerzide pere seitsmest liikmest viis on loomaarstid: poeg Jaan, tema abikaasa Leena ja nen­de tütar Aili, kes lõpetas tänavu Maaülikoolis veterinaarmeditsiini eriala.

,,Silvi on sündinud-kasvanud Tallinna lähedal Jüris, mina Viru­maal Simunas. Lõpetasin EPA esi­mese lennu - 1952. a löödi põllu­majandusteadused Tartu Ülikoolist lahku ja loodi EPA. Sain ühe aasta uue nimega koolis õppida. Tööle läksin Rakkesse, Silvi suunati Väi­ke-Maarja peavetarstiks," meenu­tab L. Gerz. ,,Kui tööle määrati, unistasid kõik, et elekter oleks kohapeal olemas. Meile anti väike tuba. Mets oli ümberringi, sealt saagisime küttepuud. Väike-Maar­jas oli suurepärane täitevkomitee esimees Heino Kallaste, tema õpetas elujulgust ja tööd tegema," leiab S.Gerz raskes ajas positiivse noodi.

Algusaastad olid väga rasked

Vändra rajooni loomaarst Ar­vid Kipper sattus vastuollu rajoo­ni juhtkonnaga. Vetvalitsus otsus­tas olukorra lahendamiseks saata Kipper Väike-Maarjasse ja tuua sealt Gerzid Vändrasse. 4. det­sembril 1953. a. toimuski vahetus. ,,Ühe ja sama autoga, meid toodi, Kipper viidi. Elamistingimuste poolest oli siin lausa luksus," elav­neb S. Gerz, kes asus tööle tolla­se Vändra rajooni peavetarstina. Selles ametis pidi vastutama kõi­ge eest, mis toimus rajooni viies vetjaoskonnas, ja oskama vastata kõikidele erialastele küsimuste­le. Loomakasvatuse olukorrast pidi olema täielik ülevaade. Jaan määrati MTJ vanemvetarstiks. Kõrgem võim oli kohalik partei- ja täitevkomitee, kus jagati käsud-keelud-noomitused jne. Põhiliseks ülesandeks veterinaaridele seati loomade suremuse, ahtruse ja tau­dide likvideerimine. Loomade pi­damistingimused olid kohati lausa olematud ja valitses pidev sööda­puudus. Lehmadele ja hobustele tuli mõnikord sööta ka kuuseoksi. Ühe lehma kohta oli ette nähtud päevas 4 kg heina - see oli kogu sööt.

,,Küüditamisega oli maa lage­daks löödud, tööjõudu ei olnud. Maainimene, kes kolhoosi läks, oli ikka väga vaene. Marksi kolhoosis oli ühel aastal töötasu 0,3 kopi­kat normipäeva eest (mitte töö­päeva!). Kolhoos ,,Punane Täht" Vihtra taga oli olnud jõukas piir­kond ja inimestest täiesti tühjaks viidud. Seal ühes talus oli elama asunud võõras naine, kes rääkis, et normipäeva eest sai peotäie vilja, aga raha ei makstud. Naine ütles, et hoiab meeleheitlikult kokku, et saaks osta petrooli, soola ja tikke. Mul oli taskus 25 rubla ja minuga kaasas olnud Jaan Päielil samuti, andsime mõlemad oma raha talle," räägib S.Gerz. Igas talus tohtis olla üks lehm, üks noorloom ja kas siga või emis põrsastega. Alevis oli um­bes 50 lehma," meenutab S.Gerz. ,,Majandis õiget juhti ei olnud, korda ei olnud. Linnast saadeti te­haste juhtkondadest parteimehed kolhoose juhtima ja julgeolek käis kontrollimas," mäletab L.Gerz.

Tublidel noortel loomaarstidel õnnestus ilma suuremate taudi­juhtumite ja tõsisemate konflik­tideta need raskemad aastad üle elada. S.Gerz kinnitab veel tänagi, et kogu elu jooksul ei ole olnud tal ühtegi halba ülemust.

Aasta-aastalt läks elu majan­dites kindlas tõusujoones. Oma pühendunud ja südamega tehtud kohusetundliku töö eest on Gerzid pälvinud erinevaid tunnustusi, au- ja tänukirju nii rajooni kui vabarii­gi tasandil.

Tööd on tehtud armastusega

,,Veterinaari töö on naisele füüsiliselt väga raske, aga mul oli Lembit alati lähedal ja sünnitus­abid võttis ta meeleldi enda kan­da. Oma tööd olen armastusega teinud ja nii palju, kui parajasti tarvis. Loomad mulle meeldivad, nad on sada korda paremad kui inimesed...," on 1988. a kevadel loomaarsti ametikohalt teenitult lahkunud S.Gerz veendunud ja loeb väite kinnituseks soravas sak­sa keeles katkendi Schilleri ,,Kella­laulust", sellest kohast, mis algab eesti keelde tõlgituna sõnadega: ,,Ohtlik on äratada lõvi....." Ta on palju lugenud ja loeb praegugi. Kuni 1987. a ei olnud Estonias väidetavalt ühtegi uut etendust, mida S.Gerz poleks vaatama sõit­nud. ,,Pärast Tallinnas keskkooli lõpetamist tahtsin tegelikult saa­da inimesearstiks, aga läks teisiti. Praegu mõtlen, et oleks võinud hoopis keeli õppida..."

Lembit Gerzil on lisaks elu­aegsele legendaarse loomatohtri mainele lisada tuntus jahimehe ja mesinikuna. 1987. a andis Lembit teatepulga Vändra suurmajandi loomatohtri ametikohal üle poeg Jaan Gerzile, Silvi aga järgmisel aastal Jaani abikaasale Leenale .

Looma on palju keerulisem ra­vida kui inimest. Inimene räägib, mis viga ja kus valutab. Loom vaatab ainult oma siiraste usalda­vate silmadega ja laseb tohtril ar­vata. See kõik nõuab arstilt suuri teadmisi, kogemusi pühendumust ja eelkõige suurt annust loomaar­mastust.

29.oktoobril Tartus E. Vilde lokaalis toimunud pidulikul tunnustusüritusel Andis Lembit Gerzile auhinna üle Eesti Loomaarstide Ühingu president Priit Koppel. Foto: Jaan Luht