Turismi eri: võta ette merereis, organiseeri suvepäevad või seikle perega Viimsi saartel
Militaarne müstilise loodusega Naissaar
Naissaar on suuruselt Eesti kuues saar (pindala 18,6 km2), saarel on kolm küla: Lõunaküla / Storbyn, Tagaküla / Bakbyn ja Väikeheinamaa küla / Lillängin. Saare kõrgeim punkt Kunilamägi on 27 m üle merepinna, neli viiendikku Naissaarest on kaetud metsaga. Saare keskosas esineb soometsi, kokku on saarel seitse sood. Nii saare rannikul kui ka metsades leidub rohkelt rändrahne. Saare rannad on valdavalt veeriselised, kuid esineb ka kilomeetreid liivarandasid.
Naissaare idaranniku keskosas asub Taani kuninga aed ehk Lehtmetsa park, kus kevadel on kõige ilusam aeg jalutamiseks, sest siis õitseb taimestik ja sulisevad veerohked ojad. Legend räägib, et Taani kuningas saatis kunagi oma tütre Naissaarele asumisele. Tüdruk hulkus Taani kuninga aias ringi, kuni muutus igavusest, nukrusest ja kurbusest maoks.
1995. aastal moodustati riiklik Naissaare looduspark, mille eesmärk on kaitsta loodust, maastikuelemente, kultuuripärandit ja puhkeväärtusi.
Iidsetel laevateedel paikneva saare vanem ajalugu põimub legendide ja pärimustega. Bremeni piiskop Adam kirjutas aastal 1075 saarest nimega Terra Feminarum (Naiste Maa) ning sealsetest amatsoonidest ja tüdrukutest, kes olnud kauneimad kogu maailmas. Saare metsades (kusagil lääneranniku lähedal) paikneb pärimuste ja mälestuste järgi suur kivist sild, mis pärinevat viikingiajast. Sild on kunagine sadamakoht, mis on tänaseks kinni kasvanud. Siiamaani pole seda kohta, mis kannab Steinmalmeni nimetust, suudetud üles leida.
Esimesed andmed saare püsiasustuse kohta pärinevad 1469. aastast. 1470. aastatel korraldas Tallinna raad lahel laevaliiklust, paigaldas Naissaare ja Paljassaarte vahele ujuvad tulepaagid ja tegi lootsitöö naissaarlaste kohustuseks. Saarel peatusid ka piraadid ja 1523-1526 oli Naissaarel kurikuulsa Taani kaaperkapteni admiral Sören Norby tugipunkt. Saare ajalugu on tihedalt seotud rannakaitse ja merekindlustega. 1705. aastast on teada, et saarel asus Rootsi rannakaitsepatarei. On teada, et kui saare lõunaossa hakati 1732. aastal rajama merekindlustusi, siis elanikud viidi saarelt ära. Saare lõunaossa (Vallikari) rajati suur tähtkants, sinna juurde ka sadam. Tänasel päeval on kants natukene võsas, kuid muldvallidel jalutades on rannakindlustus täiesti vaadeldav. 1854. ja 1855. aastal jõudis Eestisse Krimmi sõda - Naissaar hõivati Inglise ja Prantsuse sõjaväelaste poolt, kui Hülgekari randa saabus üks Prantsuse ja kuuskümmend Inglise sõjalaeva. Saare hõivamine oli seotud vaenutsevate poolte vahelise jõudemonstratsiooniga, mis Tallinnale tähendas mereblokaadi. Neid aegu aitavad meenutada inglaste haud saare kalmistul ning idakaldal olev prantslaste haud, kuhu haigustesse surnud meremehed maeti.
Rannakabelid on seisnud aegade jooksul nii saare põhjakui ka lõunaotsas. 1856. aastal õnnistati sisse saare esimene kirik - Maarja kirik. See põles I maailmasõja päevil maha, uus kirik õnnistati sisse 1938. aastal, praegu käivad kiriku restaureerimistööd. 1874. aastal asutati Naissaare kool, mis tegutses väikeste vahedega kuni 1943. aastani. Tänaseks pole koolist midagi säilinud peale paari vundamendikivi. Enne I maailmasõda teenisid paljud saare mehed purje- või aurulaevadel. Ka kohapeal ehitati väikepurjekaid ja paate. Saarerahva peamine sissetulek oli seotud merega - kalapüük, hülgeküttimine ja lootsimine. 1920. aastal lootsimine riigistati ja Eesti Vabariigi ajal töötasid Naissaare lootsid Tallinna Sadamavalitsuse teenistuses. Saarel tegutses Naissaare Lootside Selts. Kala käidi müümas Tallinnas Kalasadamas. 1930. aastatel tegutses saarel 94 kutselist kalurit 42 mootor- ja 12 sõudepaadiga.
1913. aastal hakati saarele ehitama Peeter Suure Merekindluse mererinde peapositsiooni ning üsna pea kuulutati saar suletud militaartsooniks. 1914. aasta suvel anti saareelanikele 24 tundi aega saarelt lahkumiseks, tsaaririik maksis elanikele selle eest kompensatsiooni. Üsna pea tuli aga peale I maailmasõda ja merekindluse ehitustööd hakkasid venima, lõpuks ei suudetudki töid lõpetada. Tsaariaja lõpuks olid Naissaare patareidest lahinguvalmis kuus (nr 5, 7, 9, 10b, 11 ja põhjatipu numbrita), konserveeritud üks (nr 6) ja ehitamisel kaks (nr 8 ja 10a). Rannapatareide vahele ehitati raudteevõrgustik, mida mööda veeti laskemoona, sõdureid ja ehitusmaterjale. Raudtee kogupikkus koos kõrvalteedega ulatus I maailmasõja lõpuks 37,7 kilomeetrini. Tsaariaegsed rannapatareid on tänasele turistile saare üheks peamiseks magnetiks. Saare keskosas laiuvad kiviraunad ehk "sarkofaagid" on vaatamisväärsused, mida kusagil mujal ei kohta.
Pärast I maailmasõja lõppu pöördus osa inimesi saarele tagasi. Tühjaksjäänud talukohtadele asusid elama uusasukad Prangli saarelt ja Viimsi poolsaarelt. 1934. aastal elas saarel 450 inimest - 155 rootslast ja 291 eestlast. Vanadest küladest räägivad kunagised taluhoonete vundamendid, keldrivared ja lautrikohad. Eesti Vabariigi ajal asus saarel kaks rannapatareid: patarei nr 4 Lõunakülas ja patarei nr 5 Tagakülas. Patarei nr 5 territooriumil on võimalik külastada maa-aluseid käike ja piiluripunkte. Patarei nr 4 hoonestuse asemel paikneb tänapäeval Männiku asum, küla kõrval metsas asuvad õhitud kahuripositsioonid. Ohvitseride kasiinost kujunes 1920.-1930. aastatel populaarne koosviibimise koht - siin peeti pidusid, tantsuõhtuid, samuti oli siin avatud raamatukogu. Ohvitseride kasiino on tänaseks võssa kasvanud ja lagunenud. Kasiino kõrval metsas võib leida veel hüljatud tsaariaegseid villasid. Saarel sõitsid kaks auruvedurit ja dresiinid. Üks auruvedur viidi saarelt minema, kuid räägitakse, et teine auruvedur on veel saarel ja asub kusagil metsas - mitmed marjulised-seenelised on seda kohanud, kuid teekonda ei osata kirjeldada.
1940 okupeerisid Nõukogude väed saare ja kalurid pidid kümne päeva jooksul, 19. juuliks, kodudest lahkuma. Saksa okupatsiooni ajal tulid paljud tagasi. 1944 lahkus kogu tsiviilelanikkond ja Naissaar jäi 50 aastaks suletud Nõukogude sõjaväepiirkonnaks. Saarele rajati aastatel 1949-1953 meremiinide komplekteerimistehas ja miinilaod, rannapatarei nr 5 territooriumile paigaldati raketid ja seal tegutses raketivägi. Lõunakülas paiknes merevägi, saare põhjatipus piirivalve. Kõikjal saare rannikul võib leida kahurite süvendeid, põhjaosas leidub mitmes kohas piiluritorne ja nõukogudeaegseid rannapatarei varemeid. Saare keskosas miiniladude ümber paikneb mitmekordne okastraataed, mille vahel on vahitornid. Vene sõjaväelased lahkusid saarelt 1994. aasta suvel. Kui rääkida saare ühe püsielaniku Peedo Lehtlaga, siis võib ta pajatada igasugu põnevaid lugusid ja legende nõukogudeaegsetest baasidest, salajastest objektidest jmt.
Suviti tegutseb saarel Tõnu Kaljuste juhtimisel Nargen Festival, sihtasutuse Rannarahva Muuseum koosseisu kuulub Naissaare militaarmuuseum (avatud 24h) ja merekindluse raudtee. Saarel pakub majutusteenust Lõunakülas asuv Naissaare Külalistemaja ning sadama juures paiknev Looduskeskus. Veeteede Ameti ja Rannarahva Muuseumiga eelneval kokkuleppel on võimalik külastada Naissaare põhjaotsas olevat majakat, kus on välja pandud näitus saare vanade vaadetega postkaartidest.
Naissaare Külalistemaja
Lõunakülas tegutsev Naissaare Külalistemaja on teistmoodi külastuskoht - kunagisse NA sõjaväelinnaku kasarmuhoonesse on rajatud 130 kohaline majutusasutus. Külalistemajast saab tellida toitlustust, peoteenust, sportlikke mänge, võimalus on pidada konverentse, sünni- või suvepäevi, käia saunas ja osaleda maastikuauto ekskursioonidel. Külalistemajal on olemas 12-kohaline kaater.
Kontakt: Eda Tarum, tel 51 42 767; Karl Lindström, tel 56 563 150, www.naissaare.ee
Watersport viib merele ja saartele
Rohuneeme sadamas baseeruv watersport.ee pakub sõite saartele, meresafarit, veesporti jne. Võimalik on tellida kiirkaatriga transport nii Naissaarele, Pranglile, Aksile, Kerile, Aegnale kui ka mujale. Kokku on olemas 3 RIB tüüpi ja 1 veespordikaater mahutavusega 8 ja 12 kohta. Lisaks saab tellida toitlustust, ööbimist, mänge, soovi korral korraldatakse sünnipäevi, üllatusreise, suvepäevi ja isegi sõite Soome saarestikule.
Kontakt: Elinor Kimmel, tel 56 608 909, www.watersport.ee
Monicaga Naissaarele
Naissaarele teeb regulaarsõite 190-kohaline reisilaev Monica. Mais ja juunis on regulaarreisid Viimsi koolidele ja eakatele poole hinnaga. Võimalik tellida Tartu Ülikooli poolt välja töötatud õppereis Naissaare taimestiku tundmaõppimiseks.
Monica teeb koostööd portaaliga merematkad.com, kes pakub väljasõite Naissaarele, Aegnale ja Pranglile koos toitlustamise ning suvepäevade korraldamisega.
Kontakt: Andres Vaatmann, tel 51 45 118, www.monica.ee
Kaluritesaar Prangli
Prangli on Eesti suuruselt neljateistkümnes saar, saare pindala on 6,4 km2. Prangli kerkis merest umbes 3500 aastat tagasi. Saare lääneosa on madal ja kivine, idaosas vahelduvad rannavallid ja liivaluited. Saare kõrgeim koht on Kullamägi, mis on 10 m üle merepinna - legendi kohaselt matsid mereröövlid sinna kulda.
Pranglit on esimest korda mainitud 1387. aastal. Püsiasustuse kohta ilmuvad teated alates 1491. aastast, kuid arvatakse, et juba 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses asustasid saare rootslased, hiljem ka eestlastest ja soomlastest kalurid ning hülgekütid. Rahvapärimuse järgi olid esimesed elanikud kaks merehädast pääsenut. Prangli saart on seostatud ka mereröövlitega. Rahvapärimus räägib, kuidas Prangli saar olnud kunagi mereröövlite saar ja mereröövlid elanud paksus kuusemetsas. Et mereröövlitest lahti saada, olla kuusemets maha põletatud.
Saarel on kolm küla: Lääneotsa, Idaotsa ja Kelnase. Läbi ajaloo on teateid erinevatest kabelitest, mis on paiknenud saare erinevates otstes. Praegune Prangli kabel on püstitatud 1848. aastal, kabeli ümber asub saare kalmistu. Pranglil avati oma kool 1869. aastal. Saare koolimaja, mis ka tänapäeval koolina tegutseb, ehitati 1900, enne seda õpiti taludes. 20. sajandi alguseks elas saarel 90 peret. 1934. aastal loendati saarel 469 inimest. Saare elanikud olid kõik kalurid või kalandussektoriga seotud - püüti kilu, räime, lesta, talvel käidi hülgepüügil. Pranglis hakati 1930. aastatel tootma kuivatatud turska ja tursamaksaõli. Veel on elatist teenitud kivide veoga Tallinnasse, salasoola vedamise, salapiirituse ja paadiehitusega. 1936.-1937. aastatel ehitati saarele kahe kaitsemuuli ja randumissillaga Kelnase sadam, kus paiknes ka päästejaam. Sadam renoveeriti Viimsi valla poolt 2009. aastal.
Prangli omab kokkupuudet ka teise maailmasõjaga. 24. augustil 1941 juhtis kapten B. Nelke Prangli lähedal madalikule Saksa pommilennukitelt tabamuse saanud auriku Eestirand, et päästa inimesed ja laev. Laev pidi Tallinnast Leningradi viima Punaarmeesse mobiliseeritud 3600-4000 inimest. Pranglisse maeti 34 hukkunut, matmiskohta tähistab suur puurist. Laeva vrakk, mis asus 300 m kaugusel rannast, viidi 1946. aastal Tallinnasse ja lammutati vanarauaks.
1944. aastal põgenes Pranglilt sadakond inimest läände. Nõukogude ajal moodustati Prangli kaluritest kalurikolhoos Noor Kaardivägi. Kolhoosi ajal ehitati Kelnase sadamasse suitsutus- ja kalasoolamistsehhid.
Kolhoos ühines 1961. aastal S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosiga.
Võõraid nõukogude ajal saarele ei lubatud, kuna saar paiknes NL-i piiritsoonis. Saarel oleks nagu aeg seisma jäänud - sattudes saarele, oleksid justnagu rännanud sadakond aastat tagasi.
Saarele on viimastel aastatel kerkinud mitmeid suvilaid. Praegusel ajal elab saarel aastaringselt vähem kui 100 inimest. Suviti külastavad saart paljud turistid, populaarsed on saare jaanituli ja kalurite päev.
Saarel tegutseb palju turismiettevõtjaid, kes kõik pakuvad toredat vaba aja veetmise võimalust ning meeldejäävaid elamusi.
Ülesaare puhkeküla otse mere kaldal
Prangli Turismiühistule kuuluv Ülesaare puhkeküla pakub erinevaid puhkevõimalusi - majutus, toitlustus, autoekskursioonid, jalgrattarent, paadisõidud, väikesaarte külastus.
Puhkeküla on hea koht, kus viia läbi suvepäevi või toredaid pidusid. 2011. aastal valminud kämpingus on ööbimiskohti 22 inimesele ning telkimiskohad 30 inimesele. Puhkekülas leiduvad lisaks erinevad saunad (palksaun, maasaun), peoruum, väliköök, võrkpalliplats, kiiking. 2012. aastal on plaanis jätkata ööbimiskohtade juurdeehitamisega.
Kontakt: Roy Puuström, tel 56 671 496, www.prangli.com
1930. aastad Mardi puhkemajas
OÜ-le Prangli Mardi Puhketalu kuulub Lääneotsa külas asuv vana Mardi kaluritalu. Siin on võimalik saada majutust kuni 12 inimesele. Talus on olemas loomulikult saun, võimalik on osaleda kalapüügil või suitsukala valmistamisel.
Saab ka tellida toitlustust, autoekskursioone ja kuulda pajatusi hülgeküttidest. 2012. aasta suveks on plaanis rajada lisaööbimiskohad.
Kontakt: Käde Laanearu, tel 56 453 384; Taavi Linholm, tel 56 473 629, www.mardipuhkemaja.ee
Praaga Talu Puhkemaja
Lääneotsa külas vanas Praaga kaluritalus on võimalik saada majutust kuni 36 inimesel. Saunamajas saab lisaks leilile ka ööbida, sinises majas asub söögisaaliga köök, kus on võimalik samuti ööbida, õuel asub väike kambrituba ning ööbida saab ka talumajas.
Võimalik on tellida laev Helge saarele sõitmiseks, minna merereisile või käia kalal (kuni 36 kohta). Praaga talu pakub külastajatele ka toitlustust, telkimist ja giiditeenust.
Kontakt: Iivar Piirisaar, tel 56 488 127; Siiri Piirisaar, tel 56 664 040, www.praagapuhkemaja.com
Prangli Reisid
OÜ Prangli Reisid jätkab sel hooajal populaarseid reise Prangli saarele. Eelmisel aastal käis saarel külalisi 28 eri riigist. Eesti- ja inglise keelsed regulaarsed ühepäevased reisid toimuvad saarele maist kuni septembrini (E,K,R), päevareisil võib osaleda igaüks, selleks ei pea gruppi moodustama.
Võimalik on tellida mitmepäevaseid reise, minna kollektiiviga, ettevõtte väliskülalistega või sõpruskonnaga saarele. Paketid sisaldavad transporti, majutust ja toitlustust.
2012. aasta suvest saab tellida ka jalgsi läbiviidavaid loodusmatku saarel. Kontakt: Annika Prangli, tel 53 413 109, www.pranglireisid.ee
Prangli Puukoda
Saare keskel Jaagu-Uuetoa talus tegutseb saare ainus suveniiripood, kus müüakse kohalikku käsitööd. Poes on võimalik kangaspuudel vaibakudumisel oma kätt proovile panna.
Lisaks saab talus talviti sõita ree või saaniga ning suviti ratsutada. Võimalus on tellida oma soovi järgi kujundatud graveeritud klaase või puidule põletatud pilte.
Kontakt: Terje Lilleoks, tel 56 490 553, www.pranglipuukoda.ee
Prangli Saare Muuseum
MTÜ Prangli Talurahvamuuseumi Selts avab 2012. aasta augustis väljapaneku Prangli ja Aksi loodusloost.
www.prangli.ee
Vestaga Pranglisse
Liinilaev Vesta pakub regulaarreise Prangli ja Leppneeme sadama vahel. Laevas on kokku 47 kohta, reis kestab 60 minutit.
Laevas töötab baar, saab osta kohvi ja kasutada wifi-t.
www.veeteed.com
Legendaarne Aksbergide Aksi
Aksi saar, mille pindala on 0,6 km2 asub Pranglist 2,5 km kagu suunas, kahte saart eraldab 20 m sügav Aksi salm. Saare kuju on piklik - umbes 3 km pikk ja 500 m lai. Saare rannikul esineb veeriselisi rannavalle, mida 20. sajandi algukümnenditel veeti Tallinna tänavate sillutamiseks. Saarel on neli väikest tiiki, kohalikus keeles lombid. Põhjaosas puudub taimkate, keskosa vallidel esineb kukemarjakadastik ja madalatel kohtadel kasvab kaasik. Rohkelt leidub rannaäärsetel aladel ka kadakaid.
Suurimad rahnud on Priidukivi (nimi pandud uppunud sulase järgi) ja Lätikivi. Kindlasti tasub igal saare külastajal jalutada saare põhjaotsa, kus avaneb vaade, mis oleks justkui Navitrolla maalidelt pärit. Aksi on kaitseala, mis kuulub Prangli maastikukaitseala koosseisu - sellest tulenevalt ei või lindude pesitsemisajal saarele randuda. Prangli ja Aksi vahelist salme läbis juba iidsetel aegadel meretee Tallinnast itta. Aksi saarelt on leitud ka muinasaegne sadamakoht ja kiviaiad, arvatakse, et saart kasutasid ajutise peatuspaigana kalurid. Saare asustusajalugu saab aga alguse 18. saj algusest, kui saare asustamiseks saadeti Pranglist mõned mehed sinna elama.
Mehed aga naasid peagi tagasi Pranglile. Püsiasustus tekkis siis, kui Järva-Jaanilt Prangli saarele tööle tulnud Aabram võttis Pranglilt naise, rentis Haljava mõisahärralt Aksi saare ja asus 1797. aastal sinna elama. Aabram pidas mitut ametit, olles puusepp, sepp, kalur ja põllumees. Tööd oli saarel palju teha: püsti tuli panna hooned, põllu- ja heinamaad kraavitada ning kividest puhastada ja ehitada kiviaiad, käia kalal. Sel sügisel, kui Aabram ja Mari saarele elama tulid, randus ja hukkus Aksi randa viis suurt purjekat. Nendest sai niipalju ehitusmaterjali, millest ehitati elumaja, loomalauda seinad ja lagi ning ajapikku ka teised kõrvalhooned.
Perekonnanimede panemise käigus pandi Aksis elavale perele nimeks Aksberg. Aabramil ja Maril oli kolm last, kellest suureks kasvas üks poeg - Jüri Aksberg. Jüril oli kolm last, kellele kõigile ehitati oma talud. Jüri kolmandal lapsel, Madis Aksbergil oli kümme last. Aksbergide suguvõsa kasvas suureks ja varsti ei mahutudki väikesele saarele elama - osad lapsed ostsid majad Viimsi poolsaarele, mõned läksid elama Jõelähtme rannaküladesse. Aksbergide suguvõsa oli andekas - nad valmistasid paate, kompasse, kiiktoole, harmooniume, käisid kalal ja hülgejahil. Aksi saarel tegutses isegi oma pasunakoor.
Aksil elas kohalik fotograaf August Lusmann, tänu kellele on jäädvustatud rohkelt Aksi, Prangli ja Naissaare rannarahva elu. Aksbergid olid Viimsi piirkonnas üks tuntumaid suguvõsasid. Aksi meistrite paadid olid 20. sajandil hästi tuntud ja väga hinnatud randlaste hulgas. II maailmasõja ajal lahkus enamik Aksi elanikest Rootsi. Koduhoidjateks jäid saarele kaheksa inimest. Nõukogude piirivalve nõudmisel ja Prangli külanõukogu otsusel toodi 1953. aasta aprillis viimased Aksi saarele jäänud kuus inimest Prangli saarele. Ka majad veeti Prangli saarele küttepuudeks.
Aksi üks tuntumaid vaatamisväärsusi on saare idakaldal asuv kivilabürint ehk kohalikus keeles Türgilinn. Ringikujulise munakividest laotud labürindi läbimõõt on umbes 25 m. Labürindi juurde on laotud ehitamise aasta 1849 ja ehitaja nimetähed D. W. Labürindi ehitas Suomenlinnast venelaste eest põgenenud sõjaväelane David Weckmann. David jäigi Aksile elama kuni surmani, haritud ohvitserina aitas ta saareelanike lapsi õpetada. Tema koolmeistri töö tõttu olid saareelanikud ümbruskaudsetest elanikest veidi haritumad. Saare idakaldal võib näha kunagisi Aksbergide paadiehituskuuride ja teiste hoonete varemeid.
1986. aastal paigaldati saare lõunaossa 15 m kõrgune tulepaak, et kergendada sissesõitu Muuga sadamasse. Tänapäeval kuulub Aksi saar Prangli maastikukaitseala koosseisu. 2000. aastatel ehitati saarele laut ning uuteks saare asukateks said mägiveised, kes kinnikasvanud heinamaid korrastavad.
Tuletornisaar Keri
Keri, mille pindala on vaid 3,1 hektarit, paikneb Pranglist veidi rohkem kui 6 km põhja pool ja on üks Eesti põhjapoolsemaid saari. Saar on madal ning kaetud munakivide, kruusa ja vähesel määral ka liivaga. Kividerohke on ka saart ümbritsev meri. Saarel leidub 120 erinevat taimeliiki, mõned majakavahtide poolt istutatud puud ja põõsad. Keril pesitseb rohkelt merelinde ja tihti on saare ümber näha ka hülgeid.
Keri saar on olnud läbi ajaloo oluline meresõitu juhatav tähis. Esimest korda mainitakse Kerit 1623. aastal, kui Julius Blaeuwi meresõiduraamatus kirjeldatakse saart: "Väike paljas leetseljak, keskel meremärk." 17. sajandil esinevad nimevormid Kougschär ja Kaugschär viitavad, et tegemist on kaugel asuva skääri või kariga. Saart on asustanud vaid tuletornivahtide perekonnad. Mõningatel andmetel oli Keril tulepaak juba enne Põhjasõda. Arvatavasti kahjustati Keri esimest teadaolevat tulepaaki Põhjasõja ajal, mis ajendas Peeter I andma 1718. aastal korralduse püstitada saarele 30-50 jalga kõrge kivitulp ning teha selle otsa pimedal ajal tuli.
Kerile ehitati esimene tuletorn 1719. aastal (mõningatel andmetel 1724. aastal), tegemist oli puitehitisega. 1803. aastal alustati uue kivist torni ehitamisega, mille materjal veeti kohale väikeste kalapaatidega. Valmis ehitati kõrge kivialus ning sellele tuleruumiga puittorn. Puidust osa mädanes ja see asendati 1858. aastal metalltorniga, mis oli valmistatud Prantsusmaal - nii sai Keri tuletorn oma tänapäevase kuju. 1902. aastani said majakavaht ja tema pere joogivett madalast kaevust. Vesi oli soolakas ning seetõttu otsustati rajada puurkaev. Kaevu puurimistöödel avastati maagaas. Aastatel 1906-1912 kasutati esimesena maailmas kohaliku maagaasi põletamist valguse tekitamiseks tuletornis. 1912 purustas gaas pursetega gaasi kasutamise vahendid ning pärast kogu saart väristanud tõukeid gaasi eraldumine lakkas.
14. juunil 1940 tulistati saarest põhjasuunas alla Soome reisilennuk Kaleva. 14. juunil 1993 püstitati Finnairi rahalisel toel Kaleva huku mälestuseks Kerile mälestusmärk. Nõukogude ajal kuulus saar piiritsooni ja oli sõjaväe hallata. Aastal 1990 varises kokku tuletorni põhjasein ning 1996 kindlustati varisenud torn edaspidiste varingute vastu terasvitstega. Tänapäeval kindlustab tuletorni plinkimist päikesepatareidest saadav energia ja tule tööd koordineerib arvuti. Keri tuli paistab 11 meremiili kaugusele. 28 m kõrgust Keri tuletorni loetakse Soome lahe vanimaks tuletorniks, ta on muinsuskaitse all ja kuulub UNESCO maailma kultuuripärandi saja haruldasema tuletorni hulka.
Pärast viimase majakavahi lahkumist 2002. aastal tegutseb saarel Keri Selts, kes hooldab saart ja hoiab hoonetel silma peal. Viimasel kahel aastal on kevadel korraldatud talgupäevi ja juunikuus toimunud Keri saarel VÖFFi raames kontsert - see on harukordne võimalus külastada saart ja saada tõeline kultuurilaks. Seadkem suund saartele!
