Turismiasjalised käisid üksteisel külas
Paarkümmend huvilist tutvusid Tamsalu (lubjapargi, Porkuni paemuuseumi, Laululinna külalistemaja), Laekvere (Kellavere, Laglepesa kohviku, Aru-Lepiku külalistemaja, Muuga mõisa, Laekvere jahimaja, Venevere seltsimaja) ja Rakke valla turismiobjektidega (Emumäe, Toomihkli turismitalu, Tikkri pubi ja Aali ajaviitetaluga). Väike-Maarja vallast vaadati seekordsel marsruudil Vao tornlinnust ja Kiltsi mõisa ning põigati sisse Simuna kirikaeda.
Ekskursiooni juht Aivar Niinemägi õhutas reisi ette võtnuid vaatama kõike turisti ja reisikorraldaja pilguga: kas tasuks soovitada oma õue sissekeeravat bussitäit turismihuvilisi näiteks minema naabrite juurde, kas turismiobjekt on üldse sõitjale leitav ja viidaga varustatud, rääkimata WC-st, söömisvõimalusest, ümbruse üldisest heakorrast jmt.
Ise vaatasin asja jalgrattaga matkaja seisukohast: kus kõrgustikul matkates süüa ja öömaja saaks, nii et ei peaks suuremaid keskusi külastama ega suurtel maanteedel sõitma. Kokkuvõttes on võimalik, kuid vajab veidi nuputamist.
Selgeks sai seegi, et ilma giidita jääb Pandivere kõrgustikul tehtav ringsõit veidi vaeslapse ossa. Internetist leiab ühtteist, kuid neid lugusid, mille pärast peamiselt ju tullaksegi - on hea ikka kohalikke olusid hästi tundva inimese käest kuulata. Huvitav giid suudab palju ja muudab halvale ilmale vaatamata reisi huvitavaks. Meie reisi muutis Aivar Niinemägi oma suurepäraste lugude jutustamisega väga huvitavaks. Laekvere mail võttis Aivarilt korraks huvitava giidi teatepulga üle Tõnis Hiielaid ja Rakke kandis Kaur Salus Aali ajaviitetalust.
Et giide jaguks, selleks korraldab PAIK giidiks soovijatele koolituse. Reisi eesmärgiks oli ka kontaktide vahetamine üksteisega.
Aastaid tagasi tegutsesid väikesed turismitalud Lahemaal igaüks omaette. Talvisel n-ö turismivabal perioodil oldi üksteisega sõbralikes suhetes, mis aga turismihooaja saabudes maha jahtusid. Ühel hetkel leiti, et omaette nokitsedes ei jõuta eriti kuhugi, raske on üht talukest omaette reklaamida. Kui endal kohad täis, siis ei teatud ka, kelle juurde turiste edasi soovitada, sest omavahelist suhtlemist nappis ja kindlustunnet teise turmistoote kvaliteedis samuti. Nii tekkiski mõte reklaamida end "Ehedate elamuste" märgi all. Hakati ka üksteisel külas käima. Mõni aeg hiljem asutati mittetulundusühing, mille toel raha taotletakse ja toimetatakse. Täna asi "Ehedatel elamuste" rahval toimib.
Sama mõte oli ka sel reisil - vahetada omavahel kontakte ja edaspidi tihedamini, vähemalt paar korda aastas, läbi käia. Ehk jõutakse siinmailgi kunagi samakaugele, kuhu "Ehedad elamused" liikunud on. Potentsiaali jagub.
