Turvalisuse loomine põhjustab ebamugavusi ka selle loojale.
Mis põhjusel algavad sõjad riikide vahel – majandusliku heaolu ja mõjuvõimu suurendamise eesmärgil; mis põhjustel mõned inimesed varastavad –majandusliku heaolu suurendamise pärast. Mastaapidelt on võrdlused küll kohatud, aga vastustest on näha, et mõlema puhul on tegemist jõuga kelleltki millegi äravõtmisega enda heaolu suurendamise eesmärgil –ja nii lihtne see ongi. Sõja korral võtab üks riik jõuga teiselt maa, rahva ja varad – varas võtab jõuga selle, mille kõige kergemalt ja võimalikult madala riskiga kätte saab.
Silmas tuleb pidada asjaolu, mis kehtib mõlema eeltoodud näite puhul – kui me ise end ei kaitse ja oma vara kindlustamiseks midagi ette ei võta ja oleme hooletud, siis jääme oma varast varem või hiljem lihtsalt ilma– ja siis järgneb tavapärane hädaldamine, et vargaid on palju ja politsei midagi ette ei võta. Turvalise elukeskkonna loomine ei ole ainuüksi politsei või kohaliku omavalitsuse asi – see on meie kõigi asi. Alates linnaplaneerijatest kuni elanikeni välja, ja lõpptulemusena peab hakkama korda hoidma kohalik kogukond, mida toetab hästiplaneeritud elukeskkond.
Tihtipeale on kuulda üle Eesti erinevatelt kogukondadelt, et turvalisuse suurendamiseks peaks rohkem politseid näha olema ja politsei võiks kasvõi korra teatud aja tagant piirkonnas patrullringkäigu teha. Kui vaadata põhja või lääne poole, siis politseid patrullimas reeglina näha ei ole. Politseijõudu kasutatakse kindla eesmärgiga sisejulgeoleku hoidmiseks ja reageerimiseks ja menetlemiseks, mitte hirmutamise eesmärgil pättide peletamiseks. Selleks on lihtne põhjus – see on liiga kallis kvalifitseeritud ressursi raiskamine ning lisaks veel peab selle maksumaksja kinni maksma. Kui mingis piirkonnas midagi sellist siiski soovitakse, siis selleks on alternatiiv turvaettevõtete näol, mille eest tasub teenuse tellija, mitte ei pea kinni maksma maksumaksja mõnest teisest Eesti piirkonnast.
Lõhutud akna teooria
Varguse toimepanemiseks peab tegevusrutiini teooria kohaselt samal ajal samas kohas olema tagatud kolm tingimust: 1) sobiv kättesaadav objekt – asi, mida soovitakse varastada; 2) tõkestaja puudumine – isik, kes suudaks kuritegu ära hoida; 3)kurjategija olemasolu – isik, kes kasutab ära sobiva objekti olemasolu ja kaitsetegurite puudumise keskkonnas.
Valdavalt oleme harjunud mõttega, et vargad tegutsevad ööpimeduses, kuid selline trend on hakanud aja jooksul muutuma. Vargused ei toimu mitte ainult Eestis, näiteid võib tuua ka sellisest arenenud riigist nagu Šveits, kus sel laupäeval (kirjutamise ajal), 15.11.2014, 24 tunni jooksul registreeriti politseis 12 sissemurdmisjuhtumit ja seda ajavahemikul kell 13-21. Siseneti välisuste kaudu, mis olid lahti murtud. Varastati peamiselt juveele, mille hulgas ka kullast käekellad ning sularaha.100% turvalisust ei ole olemas.
Sõltumata sellest karmist tõsiasjast on turvalisuse loomine siiski lihtne. Turvalisus algab puhtast särgikraest, seda iseloomustab hästi kriminoloog George Kellingi ja politoloog James Q. Wilsoni 1982 aastal ajakirjas Atlantic Monthly avaldatud teooria, mida hakati nimetama lõhutud akende hüpoteesiks: kui tehase või kontori aken jääb lõhutuks ,siis järeldavad möödakäijad, et keegi sellest ei hooli ega kanna vastutust, ning nad lõhuvad ära ka teised aknad. (Juba Mauruse kooli köögitädi teadis, et kui lõhutakse serviisi esimene tassikõrv, siis varsti on kõik tassid kõrvadeta.) Ja peagi haarab allakäik kogu tänavat. Pealtnäha tühised korralageduse märgid, nagu grafiti, piletita sõitmine jne, loovad pinna tõsisemale tänavakuritegevusele ja sotsiaalsele allakäigule (M. Väljataga artiklist “Katkistest akendest suurte roimadeni”).
Kogukond loob turvalisuse
Seda teooriat kinnitab olukord meie enda lähedal, kus üks inimene arvab heaks oma prügihunnikud vedada metsa alla, kus varsti võime näha veel suuremaid prügihunnikuid, mida kevadel siis vabatahtlikud talgukorras koristama lähevad. Samuti võime võtta näite kergliiklusteelt Kangru ja Hansaplanti vaheliselt lõigult, mis kevadel lume sulades näeb koerte väljaheidetest välja nagu miiniväli.
Pealtnäha pisiasjad, aga need mõjutavad meie kodukandi turvalisust, sest hoolimatus ja lohakus on kasvatava trendiga eriti piirkondades, kus see juba eksisteerib. Eestlane on teatavasti ratsionaalsust ja privaatsust hindav rahvus. Ikka soovitakse oma kodule kõrge aed ette ehitada, et võõrad sisse ei näeks, kuidas seal keegi parajasti päikest võtab või peenart rohib. Aeda rajatakse kõrge viljapuuaed, mis avatud vaadet veelgi varjaks. Privaatsuse mõttes on see ju tõesti hea lahendus.
Siseministeerium koostab uut siseturvalisuse arengukava aastateks 2015-2020, millest võime lugeda, et ka Eesti on liikumas kogukonnakeskse turvalisuse loomise suunas. Sama suund on ka Põhjamaades ja Mandri-Euroopas, aga erinevalt meist toimib selline mudel seal juba pikki aastaid. Lühidalt tähendab see seda, et kogukond hoolib oma kodupiirkonnast, märkab, mis seal toimub ja reageerib vastavalt vajadusele ning kokkulepitud mudelile. Sellise kogukonnakeskse mudeli eelduseks on, et elanikud tunneksid oma kodukandis elavaid inimesi ja moodustavad omavahel toimiva võrgustiku.
Mõeldes Põhjamaadele või Euroopa elurajoonidele, siis seal tõesti politseid pidevalt linnapildis ei näe. Ka Eestis on politsei muutunud repressiivorganist teeninduspolitseiks, kui nii võib nimetada. Politseiga laste hirmutamine, et nad õhtul magama jääksid, on juba ammu minevik– politsei on see, kes aitab, kui on vaja vältimatut ja kiiret abi.
Tulles tagasi haljastuse juurde, silmas pidades kogukonnakeskset lähenemist, siis on oluliseks märksõnaks nähtavus. Hooned peaks olema ehitatud nii, et puuduksid pimedad kangialused ja sellised nurgatagused, kus kurjategijatel lihtne varjuda või ohvrit oodata. Haljastusega on sama lugu. Haljastus peaks olema rajatud sellise põhimõttega, et see ei varjaks vaadet ega võimaldaks kasutada haljastust kurjategijal enese varjamiseks või hoonesse sisse ronimiseks. Tänavate võrgustik peaks olema samuti rajatud nii, et oleks avatud vaatele ja tagaks turvalise kojumineku või lastele turvalise mängukoha.
Soomes Tamperes on näiteks mindud seda teed, et tänavad on võimalikult sirged, mis võimaldavad pikad vaated ette- ja tahapoole– puudub võimalus nurga või põõsa tagant ohvrit rünnata. Akendest on vahetult näha tänavale, mis annab seal liikujatele turvatunde. Mänguplatsid on ehitatud majade vahele nii, et aknast vaadates on laps kogu aeg silme all, sama lugu on autode parkimisega – aknast välja vaadates on näha nii enda pere kui naabrite autod. Koolide-lasteaedade juurde on rajatud ülekäigukohtadele kiviparketist teekünnised selliselt, et tekitavad visuaalse efekti tee kitsenemisest, mis sunnib autojuhi kiirust vähendama. Eestis võib kohata sarnast lahendust Põhja-Tallinnas Soo tänaval. Hollandis Amsterdamis on samuti tänavate planeerimisel panustatud avatusele, aga erinevus Tamperega seisneb selles, et tänavate pikkused on vastupidiselt hoopis suhteliselt lühikesed. See tuleneb asjaolust, et kui näiteks vaadata umbes 200 meetri kaugusele, siis võib eristada küll inimest, aga kirjeldada sellelt vahemaalt teda ei suudaks. Kui võtame lühikese avatud tänava, siis 20-40 meetri kauguselt suudab silm juba eristada, kas tegemist on mehe või naisega, heleda või tumedanahalisega, mis seljas jne.
Kokkuvõtteks
Üle 90% vargustest toimub hetke ajel, kus kasutatakse ära tegevusrutiini teooriast tulenevate tingimuste kokkulangemist. Ülaltoodud nõuanded on lihtsad ja kõigile juba ammu teada. Paraku toimuvad vargused just nimetatud kohtadest ja varastatakse kergesti kaasa võetavaid ja kiirelt rahaks vahetatavaid esemeid. Kokkuvõtteks võib öelda, et oma asjadel tuleb ise silm peal hoida ja teha varaste elu võimalikult keeruliseks– nii saamegi varguseid vähendada.
