Tutipäev lõppes aadrejahiga

Illuka Kooli vanima klassi õpilastel oli vahva võimalus 30. mail toimunud tutipäeva aktusele sammuda esimese klassi õpilaste toetava käe kõrval. Kooliaasta lõpuks olid seega rollid vahetunud. Aasta alguses toimunud 1. september pani jala värisema värsketel koolijütsidel, tutipäeva aktus tõi aga lõpetajate hinge nukruse. Nii oligi hea üksteisele toeks olla.

Meelt aitasid rõõmsamaks muuta 1. klassi õpilaste head soovid, lustakad luuleread ning hoogne lauluviis. Kui esimene klass suutis aastaga kooliellu sisse elada, siis üheksandikel peaks uue kooliga harjumine niisama ladusalt minema.

Oma soovid andsid lõpetajatele kaasa ka kaheksanda klassi õpilased, kes uskusid siiralt, et lõpetajad löövad elus läbi ja leiavad endale sobiva uue kooli, mis neid eluks ette valmistab, sest koolis olid just nemad kaheksandikele suureks eeskujuks. Samas aga tundsid kaheksandikud heameelt, et järgmisel aastal on just nemad kooli vanimad.

Lõpetajaid saatis väikese kõnega eksamitele ka direktor Leo Raidma, kes rõhutas, et viimased pingutused eksamite eel on ülitähtsad.

Viimast koolikella palus direktor heade tulemuste eest helistama Tauno Toome ja Mari-Liis Pihlapuu. Illuka Koolis üheksandikele kõlanud viimane koolikell ei saatnud õpilasi aga mitte tavalisse tundi, vaid andis võimaluse täiel rinnal tutipäeva tähistamist jätkata. Sedakorda võttis lõpetajad oma hoole alla kaheksas klass, kes oli ette valmistanud aardejahi. Kooli territooriumil tuli vihje alusel üles leida kaheksa kohta, kus sai proovile panna oma teadmiseid, oskuseid ja ka meeskonnatööd.

Sel korral said mängus osalejad aga kõik premeeritud. Kaheksandike valmistatud aardest said osa kõik lõpetajad ning ka klassijuhataja. Aardeks oli väike kaunistatud purgike, kust igal hommikul järgneva poole aasta jooksul on võimalik tõmmata üks sildike väikese aforismiga. Nii on praegustel lõpetajatel võimalik poole aasta vältel tajuda vana armsa kooli ning kaasõpilaste kaasaelamist ning toetust uue eluga harjumisel. Klassijuhataja saab aga igal hommikul meenutada oma õpilasi, teades, et ka nemad loevad neidsamu ridu.