Kirjanduse andmetel olid need kaks sorti 1972. a tollases NSVL-s kasvupinna järgi 2. ja 4. kohal. Eesti sortidest on veel tuntud ja väga kaua kasutuses olnud hiline, mure ja heade maitseomadustega “Ando”. Laialdaselt tuntud on ka “Anti”, “Ants”, “Juku”, “Piret”, “Maret”.

Üldse arvatakse maailmas olevat üle 7000 kartulisordi. Nüüd, kus Euroopa Liidus piirid valla, tahaks igaüks proovida ja katsetada kõike, unustades samal ajal, et meie oma kodumaised sordid on aretatud, kasvamaks just meie niiskes ja lehemädanikule soodsas kliimas. Paraku on suurtootmisel sortidele oma nõudmised.

Kartulid võivad välimuselt olla väga erinevad. On olemas väga kummalise kujuga kartuleid ning sisu ja koore värvis võivad esindatud olla kõik vikerkaare värvid.

Ühe huvitavate ja eriliste sortide kasvatamisega kõige rohkem tegeleva Saksamaa talu leiab aadressilt www.kartoffel-mueller.de. Sinise, violetse ja punase sisuga sordid on hinnatud pigmentides sisalduvate flavanoidide poolest, mis on antioksüdandid ja mille pärast me hindame kõrgelt mustikat.

Miks me ei peaks siis neid huvitavaid värvilisi kartuleid kasvatama ja sööma, kui need lisaks atraktiivsele välimusele ka tervisele kasulikud on. Eestis nende värviliste kartulisortide sertifitseeritud seemet siiski ei toodeta. Kliendina poes käies ei meeldi mulle, kui müügil olev kartul on valguse käes ja rohekaks muutunud.

Valguse toimel tekkiv solaniin halvendab tunduvalt maitseomadusi ja on tervisele lausa ohtlik.

Loe edasi Oma Kodu kevadnumbrist.