Elu Eestis enne 1944. aastat

Priidik Jungermann, sündinud 1885, oli vanim neljast vennast. Selle järgi päris ta Paatsalus Salumetsa talu. Priidik oli sõdur, vallas ja maakonnas tuntud tegelane, kippar, ettevõtja ja talumees. Salumetsa talu oli jõukas, seal oli saekaater, viljapeksumasinad ning tuule- ja auruveski, talu oli sel ajal modernne. Enne lahkumist 1944 oli Priidik talve-kevadel alustanud uue laeva ehitust (umbes 300 brt), metsas olid plangud juba välja lõigatud. Ta ostis ka maatüki elumaja ehitusteks Tallinnas Orase tänaval ja Virtsus väikest hosteli ehituseks sadama lähedal. Priidik ehitas tulevikku.

Põgenemine septembris 1944

Oma laevaga, mootorpurjekaga Minnalaid, 85 brt, lahkus Priidik oma perega ja ümberkaudsete elanikega - 208 inimest, reede hommikul 22. septembril 1944 Paatsalust. Neljapäeval, 21. septembril aerutasid pojad Friedrich ja Karl talu ranna ja laeva vahel inimestega, kes soovisid laeva peale saada, et põgeneda. Rand oli inimesi ja kaasa võetud varandust täis. Nimekirja järgi (Visby politsei) võib välja lugeda, et Priidik võttis laevale esmalt perekonnad lastega ning nende ja oma lähemad sugulased. Priidikule püüti ka maksta, kuid raha ta vastu ei võtnud. Inimeste vara jäi kõik randa, Priidik lubas laevale kaasa võtta vaid ühe väikese kohvri asjadega. Arvata võib, et Priidikul oli raske otsuseid vastu võtta, nähes inimesi rannale jäämas. Ta oleks soovinud, et suurem laev oleks selleks valmis olnud.
Koju jäi Priidiku isa Otto (87), et talu järele vaadata. Kõik arvasid, et paari nädala pärast tulevad põgenikud tagasi, lootus pandi Suurbritanniale. See oli viimane kord kui Priidik oma Salumetsa kodu ja isa nägi. Jutt on, et Otto läks iga päev randa oma pikksilmaga, et leida Minnalaiu purjesid ja tagasitulevat perekonda. Ta suri neli aastat hiljem.

Esimese öö viibisid põgenikud ankrus Oosääre all, Paatsalu lahes. Reedel kell 5:30 hommikul alustasid nad teed Rootsi poole. Minnalaid oli riigistatud, punase risti lipu ja käsutuse all, laeval oli luba sõita saarte sadamate, Virtsu ja Pärnu vahel. Viimane tõendus munsterrolli järgi oli, et Minnalaid oli välja läinud Pärnu sadamast 18. septembril, sihtpunkt Jaagurahu. Arvata võib, et Priidik võttis sellel päeval vastu otsuse tüürida koju ja Paatsallu, sest kodulahes oli laev 20. septembril.

Kiikrid maalt arvestasid, et Minnalaid oli mõeldud haavatute transpordiks. Kõik inimesed pidid laeval parda all ja laadiruumides olema, õnneks juhtusid saarte valvepaadid see päev olema kuskil mujal. Tee mööda Virtsut, saarte vahelt ja Jaagurahu suunas oli seetõttu vaba. Kriitiline oli seis, kui põgenikud Läänemerele said. Priidik võttis päeval suuna lõunasse ja Saksamaa poole, aga õhtul pööras kohe lääne poole, Gotska Sandöni ja Fårö vahelt. Ilm andis ulgumerel tuult umbes 13-15 meetrit sekundis, nii et lainetus pidavat kõrge olema. Laupäeva õhtul umbes kell 20.00 saabusid põgenikud probleemideta Visbysse.

Laeva peal oli 208 põgenikku, kõige noorem nendest oli 5-kuune Krista Kappel ja kõige vanem Alice Linne Kase (s. 1864). Tüüri taga oli olnud poeg Friedrich, masinaruumi aurudes, et masinaga midagi ei juhtuks, oli poeg Karl ja dekil madrused Tohver ja Hang. Kõiki juhtis Priidik.

Kokkuvõtteks, Priidik pidi külmalt ja kainelt kalkuleerima, arvestades riskidega, mis võimaldasid tal selle teoga toime tulla. Vastutus oli nii oma pere, kui teiste inimeste, laeva ja enda elu eest. Aga parem riskida, kui saada Siberisse veetud. Kas mees sel nädalal üldse und sai, on küsitav.

Elu Rootsis 1944-1966

Minnalaid konfiskeeriti Rootsis rootslaste poolt ja anti venelastele. (Nimetatud "Båtutlämningen" kus umbes 700 põgeniku laevad-paadid tagastati venelastele). Rootsi maksis laeva eest väikese tasu. 21 augustil 1945 nägi Priidik viimast korda oma laeva, kui venelased Minnalaiu koos teiste Eesti paatidega ja laevadega vedasid Västervikist ida poole. Minnalaiu saatus on udune, räägiti, et lasti keset Läänemerd põhja.

Kaks tühja kätt taskus, püüdis 60aastane Priidik Rootsis uut elu alustada. Ta rentis lühikest aega üht väikest talu Stockholmi saarel Fjärdlångil 1949-1950. aastal proovis jälle merd sõita ja ostis endale ühe väiksema laeva. Aga alustada uut elu, uuel maal, uues keeles polnud nii kerge. Et oma laevaga Rootsi vetes sõita, pidi Priidik jälle koolipinki istuma, et Rootsi tüürimehe eksam sooritada. Asjad olid ka formaalselt ja materiaalselt keerulised - olla kodakondsuseta, justkui ilma tiibadeta. Eestlasel võttis umbes 10 aastat enne kui ta Rootsi kodakondsuse sai. Pojad, mõlemad ka koolipinkides, aitasid vanemaid nii palju kui nendel võimalik oli.
Tervise ja vanuse tõttu asus Priidik koos abikaasaga lõplikult 16. aprillil 1958. aastal merelt maale, kui müüsid oma laeva. Nad ostsid endale ühe väikese maja koos mõne tuhande ruutmeetri maaga Påarpis, Helsingborgis. Seal kasvatas Priidik juur- ja puuvilja ning marju ja müüs neid turul. Pensionist palju ei jagunud. Priidik suri 1966. aastal oma Rootsi kodus 81aastaselt.

Priidik, tõeline ja truu eestlane, oleks täna uhke olnud, teades, et tema paadis olnud inimesed ja nende järeltulijad saabusid tagasi Eestisse uut tulevikku ehitama
Paadipõgenikud

Priidik Jungermann 1960. aastal Rootsis