"Vägine" on ta seepärast, et tal on võimas vägi paljude haiguste vastu. Eriline vägi pidi tal olema aga igasuguste üleloomulikest jõududest tulnud hädade vastu. Ta aitas kõr­valdada tagajärgi, mis tekkisid nõidusest, pahast silmast, kurjast sõnast jne. Ravimtai­mede nimekirjas on meie kahest vägiheinast just üheksavägine. Teine meie looduslik liik - must vägihein - seda ei ole.

Üheksavägist on tarvitatud peamiselt köha ja hingamisteede põletike, ka neeru- ja põie­haiguste korral. Huvitava rohu saab värskeid lehti pudruks hõõrudes. Sellega saab ravida haavu ja ohatisi, samuti haudunud varbava­hesid. Samal eesmärgil võib peale määrida ka lehtedest tehtud teed. Vanarahvas teab mõnel pool rääkida, et üheksavägine aitab "üheksma haiguse vastu". Teisalt öeldak­se: "üleüheksa (üheksavägine) aitab ühek­sakümmend üheksma haiguse vastu - sajas on surm, aga selle vastu ei aita enam".

Üheksa ei ole aga kõikjal tekkinud üldse sel­lest, et see taim rohkete haiguste vastu aitas. Nimelt arvati paljudes kohtades ka, et rohu mõju on suurem siis, kui selles on üheksa eri taime sees. Viimasest ka paljud üheksaga seotud taimenimed.

Niipalju siis üheksavägise nimedest ja tuntud raviomadustest. Kuid oma erilise välimuse tõttu saab teda kasutada ilutaimena. Ühek­savägine on kaheaastane taim. Esimesel aas­tal kasvab vaid tihedalt hallide karvadega kaetud lehekodarik, nagu kaunis sametine riie. Väikese rühmana istutatuna jääb neist väga kaunis mulje.

Teisel aastal tõuseb aga lehekodariku keskelt taeva poole kõrge tihedalt lehtedega kaetud vars, mille ülemises osas on rohked kollased õied. Eelkõige nende õite kroonlehti just ra­vimiks kogutaksegi. Seejuures peab jälgima, et neid ei muljutaks, sest muidu lähevad nad pruuniks ja muutuvad kõlbmatuks.

Õied lisavad teisel aastal väärtust ilupeen­ral juurde ja saamegi tänuväärse ilutaime. Üheksavägine võib isegi metsistuda, sest igal aastal külvab ta enda ümber lugematul arvul väikseid seemneid.